Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Viru naised Uljastel uljust kasvatamas Viru naised Uljastel uljust 4. aprillil kell 10. 00 kallil ülestõusmispüha hommikul kogunes Uljaste matkarada uudistama viis naist, viis last ja üks täiskasvanud isane inimene. Võib päris julgesti öelda, et kohaletulnutel oli ka huvi üht-teist orienteerumisest kõrva taha panna. Aitäh Ene meeldejääva ürituse organiseerimise eest! Järgmiste kordadeni! Foto Kaja Tammeoks ← Eelmine Viru naiskodukaitsjate juhtimist jätkab Lea Matusorg Järgmine → Väike-Maarja jaoskond kutsub esitama kandidaate aasta ema tiitlile Viru naised Uljastel uljust kasvatamas

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas

Ene Ehrenpreis 6. aprillil 2021

4. aprillil kell 10.00 kallil ülestõusmispüha hommikul kogunes Uljaste matkarada uudistama viis naist, viis last ja üks täiskasvanud isane inimene. Võib päris julgesti öelda, et kohaletulnutel oli ka huvi üht-teist orienteerumisest kõrva taha panna.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks

Teooria omandamiseks sai Tootsi moodi näidata, et siin on kaart, siin kompass, siin aga maastik – need tuleb omavahel kokku ajada. Lisatöövahendiks sai igaüks ka matkaraja skeemi, millel oli küll rada peale kantud, aga ei olnud näidatud vaatepunktide asukohti. Tehnika harjutamiseks tuli rändajatel hoolega ümbrust ja kaarti jälgida, et infotahvli asukoht kaardile kanda. Selleks pidi tahes- tahtmata õppima aru saama maastiku kujutamisest kaardil. Nii saadi selgeks mitmed kõlvikute tingmärgid ja reljeefivormide salakeel. Peagi eristati järsku nõlva laugemast, orvandit ninast ja lamedat lohku sügavamast.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks
Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks

Teadmiste ja oskuste praktiliseks kinnistamiseks oli tähtis ülesanne – kontrollpunktidele numbrite kinnitamine. Nimelt oli mul käsil uue koroonaaja püsiraja ettevalmistamine. Punktid olid paar päeva tagasi metsa viidud, aga neil puudusid lamineeritud numbrid. Nüüd saime selle töö koos ära teha. Igaüks sai omaette käia punkte „ründamas” ja tähiseid kinnitamas. Lapsed olid väga tublid aukudesse sukeldujad, Evely ja Kaja aga võtsid tossudega ette lausa ekstreemse lumeretke põhjanõlval olevatesse orvanditesse. Tegu oli küllalt raskete etappidega, kuid siiski õnnestus neil oma ülesanne täita ja pärast lume tossudest eemaldamist matka jätkata. Neile võib orienteerumises lausa selli taseme omistada!

 

Pingeline kaardilugemine nakatas ka väikest Simot, kes tüdines isa kukil ratsutamisest ja nõudis endalegi kaarti. Asjalikult kommenteeris ta iga puu juures seisatades ja kaardile vaadates, et see puu on siin ja teine seal.... Lisaks kaardilugemisele pakkusid huvitavat lugemist loodusraja infotahvlid. Nendelt leiab iga külastaja midagi enda jaoks uut ja üllatavat.

 

Ajaloolistest faktidest mitmed puudutasid selle kandi omanikku Pada mõisnikku, kes siinset elukorraldust suuresti dikteeris. Näiteks pidid Vabatküla inimeste lehmad karjamaale minekuks kasutama mööda mäeharja kulgevat rada ega tohtinud mingil juhul järvekallast mööda käia... Lisaksin veel, et pärimuse järgi olla ta kalapüügi takistamiseks talvel järvejääle haralisi kände lasknud vedada. Kevadel, kui jää sulas, vajunud kännud järvepõhja ja olnud võrguga kalastajatele nuhtluseks. Saime teada, et 1916. aastal oli too mõisnik siin esimese järvepeo korraldanud. Hiljem muutuski koht nõutud pidude pidamise kohaks.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Ene Ehrenpreis

1930-ndatel rajas Sonda Hariduse ja Kultuuriselts järve äärde ka tantsupõranda, väliujula, hüppetorni ja kohviku. Uljastel kees seltsielu ja ühest vanast ajalehest võib lugeda, et 1931. aastal olla tahetud ühel peol ka miss Uljastet valida. Väärikatest daamidest koosnev ¾ürii, kes terve õhtu jooksul tantsijaid oli seiranud, pidi jätma otsuse välja kuulutamata, sest ülemeelikud noorhärrad olid auhinnatordi salaja viina kõrvale sakusmendiks tarvitanud.

 

Nõukogude ajal oli mäel ka suusahüppetorn. Mäele tõusu kergendamiseks on tänaseni kasutusel järsk betoontrepp oosi põhjanõlval.

 

Skeemid selgitasid, kuidas oos tasapisi jäälõhesse settinud materjalist kujunes. Sügavad „tondilohud” nõlvadel aga tekkisid materjali sisse mattunud jäätükkide hilisemal sulamisel. Endise geoloogina rõõmustasin, et ülestõusmispüha loodusretk nõukogudeaegse geoloogide päevaga seekord kokku langes ja midagi südamelähedast seeläbi kogeda sai.

 

Kummaline on ette kujutada järveäärset maastikku lagedana ja üksikutest taludest ümbritsetuna. Nii on sügavale oosinõlva lõikunud orvandi nn „noodatee” lähedal talus elanud mees, kes juhendas seda teed mööda järvest võrku vedavaid kalamehi ning koht kannab seetõttu nime Kamandunuka. Kõndisime ka läbi kõlava nimetusega Aafrika kaldalt kuni jõudsime väikese Mädajärve juurde viiva laudteeni.

 

Lisaks ajaloole ja geoloogiale sai huvitavaid teadmisi ka loodusest. Kohe matkaraja alguses võisime tutvuda sahhalini pargitatraga, mis 19. sajandil oli mõisa metskonnahoone juurde istutatud ja seal tohutult vohama hakanud. Matkaraja ääres kasvavad kasepuud olid üle külvatud musta pässiku komudega. Liivika väitis, et tema on musta pässiku leotist pruukinud. Seepärast ta nii hea välja näebki, mõtlesin väikese kadedusega. Omast käest aga tean kiita ühte haavasalvi nimega Tšaga, mille viimase milligrammini tuubist välja pigistasin, kui oma jalahaava ravisin. Oli küll hea rohi.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks

Mõtteid tekitas ka väike faktike, et kiritigu peab leppima aastas vaid 7–12 meetrise vahemaa läbimisega. Mõtlesime rahuldusega, et meil on vedanud, sest võime liikuda soovi korral, kuhu vaid hing ihaldab... Ometi ei õnnestunud meil grupi liiga suure vanuselise erinevuse ja ebasoodsate looduslike tingimuste tõttu kogu rada läbida. Seetõttu otsustasime teise otsa pärast lume sulamist ette võtta.

 

Enne ärasõitu jagas lihavõttejänku kõigile tublidele punktiründajatele kauneid kuldseid mune. Neid asuti kohe hasartselt omavahel kokku koksima. Siimu käes oli lausa raudne muna, mis pidas vastu kõik viis kahevõitlust kuni finaalini välja.

 

Osalejatele oli turgutuseks eraldatud staabist Kaitseväe kuivmoonakott. Jäin pärast seltskonna lahkumist veel mitmeks tunniks oma püsirada tegema. Kui õhtul koju jõudsin, kõht looma moodi tühi, mõtlesin oma Kaitseväe kuivpajuki koti sisuga tutvuda. Kuna mul puudus igasugune kogemus sellise paki sisu menetlemises, lükkasin selle siiski edasi täiendava info hankimiseni. Seekord süütasime abikaasaga küünla, sõime oma tehtud kapsasuppi ning ampsasime koogikest peale.

 

Igatahes oli orienteerumistreening kokkuvõttes värskendav, arendav ja emotsionaalselt ergastav sündmus meie üksildasevõitu koroonakevades. Tänan kõiki osalejaid ja ootan järgmist kohtumist. Nii mõnigi andis kindla sõna, et niipea, kui püsirada valmib, läheb oma oskusi testima. Loodan, et meie ringkonda lisandub peagi uus ja teokas liige Kristin, kes südikalt treeningust osa võttis.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks

Liivika Ivanovi kommentaar:

Looduses on mõnus: ilus kevadpäev Uljaste järve ääres kulgeval matkarajal koos ülitoreda seltskonnaga, mida veel soovida! Meelde sai tuletatud nii kompass kui ka märgid kaardil, mis orienteerumisel hädavajalik teadmine. Aitäh Ene meeldejääva ürituse organiseerimise eest! Järgmiste kordadeni!

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas
Foto Kaja Tammeoks

FastLion CMS

Viru naised Uljastel uljust

Viru naised Uljastel uljust

Foto Kaja Tammeoks Teooria omandamiseks sai Tootsi moodi näidata, et siin on kaart, siin kompass, siin aga maastik – need tuleb omavahel kokku ajada Lisatöövahendiks sai igaüks ka matkaraja skeemi, millel oli küll rada peale kantud, aga ei olnud näidatud vaatepunktide asukohti 4. aprillil kell 10.00 kallil ülestõusmispüha hommikul kogunes Uljaste matkarada uudistama viis naist, viis last ja üks täiskasvanud isane inimene. Võib päris julgesti öelda, et kohaletulnutel oli ka huvi üht-teist orienteerumisest kõrva taha panna.

Viru naised Uljastel uljust kasvatamas

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse