Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt 11. -12. märtsil leidsid 10 naist ja sama palju noorkotkaid ning kaitseliitlasi end Virumaa metsast, et instruktorid Meelis Kütt, Vladimir Kosmonenko, Jonas Nerep, Meelis Rosar ja Roland Burk õpetaksid neid talvistes oludes ellu jääma. Algas talvine SERE-koolitus Ei jäänud sest haigeks ega kedagi, äge oli!!! ← Eelmine Ohutushoid jõudis Viru ringkonda Järgmine → Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskond otsib aasta ema Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt

Eneli Kais 27. märtsil 2017

11.-12. märtsil leidsid 10 naist ja sama palju noorkotkaid ning kaitseliitlasi end Virumaa metsast, et instruktorid Meelis Kütt, Vladimir Kosmonenko, Jonas Nerep, Meelis Rosar ja Roland Burk õpetaksid neid talvistes oludes ellu jääma. Algas talvine SERE-koolitus

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt
Foto: Ellu Mumm

Algas kogu asi hommikul kella kaheksa ajal kogunemisega. Seal tehti varustuse kontroll, no et oleks ikka kindel, et kõigil vajaminevad asjad ehk siis hädapärane kaasas oleks. Mõned, kel puudu, said ka kohapealt, näiteks telkmantli või kateloki. Mul õnneks vedas, kuna isiklik kaitseliitlane laenas suurema osa varustust, venna käest sain sõjaväejope, mis ennast igati õigustas, kuigi käis eest kinni nööpidega ja oli kole raske. Lisaks kontrolliti üle (see oli rohkem selline usaldusepõhine kontroll), et kellelgi poleks metsa kaasa võetud keelatud kraami, teisisõnu sööki. Lubatud oli vaid esmaabipakis sisalduvad karamellid ja puljongikuubikud. 

  Kui kogu kamp koos ja varustus üle vaadatud, liiguti autodega stardipaika. Sealt viis üsna pikk ronimine mööda kraaviserva läbi lume ja muu metsas leiduva rägu pisikese järvekeseni, mis oli muidugi jääs. Kui järv ületatud ja kotid maha pandud, tuli õpetus selle kohta, kuidas jää sisse auk raiuda, see tuli päriselt ka ära teha, mitte ainult teoreetiline osa. Jää kirvega raiumine oli päris hasartne tegevus, mille puhul mul oli kahju, et olin kuulanud mehe juttu, kes arvas et ma ei peaks kirvest kaasa võtma - kirves ju raske, mis tast tassida. Aga see olnuks hea mõte. Mul oli kokkukäiv saag, mis osutus paremaks ideeks. Jalaväelabida abil oli hea jääaugust jääpuru välja koukida. Jääaugu juures toimus instruktaa¾ kalapüügi teemadel - milliseid püügiriistu valmistada, kuidas püüda. Sai ka nikerdatud kuusepuust püügitikk - selline pisike puupulk, mida saab kasutada püügiks, kui päriskonksu pole. Igaüks pidi omale õnge meisterdama.

 Järgnes jälle retk tuldud teed tagasi ja edasi veel. Järgmine õppetund oli teemal, milleks saab kasutada puusuuski. Kae üllatust - neist saab teha kelgu! Koos selle asjaga sai ka selgeks, mille jaoks olid mõeldud kõik need nöörid, mis varustuse nimekirjas - jäme nöör käis kelgu ette, peenemad naturaalkiust sobisid hästi kelgu sidumiseks. See oli vast üks suur jändamine, aga asja sai. Tehtud töö õigustas ennast igati, kuna läbis proovisõidu edukalt. Selgus tõsiasi, et on ikka väga raske vedada täiskasvanud inimest ja varustust puusuusakelgul üle sambla ja vähese lume. Kui kelgud valmis, läks tee ööbimiskohtade poole. Enne sinnajõudmist tehti tee peal peatus, kus kõik said järele proovida, kuidas teha katelokiga sooja vett - kes tahtis, tegi teed, mõned ka puljongit. Õnnestus igatahes väga hästi. Mees pärast imestas:“ Kuidas sul õnnestus katelokil värv maha põletada? Enne see küll nii hele polnud.“

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt
Foto: Ellu Mumm

Rahvas jagati jah gruppidesse nii, et naised seisid kahes reas, nende taga siis vastavalt mehed ja noorkotkad, igasse kampa sattus niimoodi igast sordist isikuid. Mis oligi huvitav, selles grupis, kus ma olin, oli peale minu veel üks naine, kaks noorkotkast ja meesterahvas, kes osutus suurepäraseks majaehitajaks. Tööjaotus kujunes nagu iseenesest, sest mis mõtet on vaielda selle üle, kes mida teeb, kui on näha, et inimene teab suurepäraselt, mida teeb. Meie tõime kuuseoksi ja tema muudkui ehitas, varjualune sai uhke ja soe. Ilmaga vedas ka muidugi üliväga, ei olnud sademeid ega märgatavat tuult, mis omakorda muutis öise lõkke tegemise lihtsamaks, kuna polnud suurt ohtu, et lõkkest kerkivad sädemed kahjustaks magajate varustust või neid endid.

Teine oluline asi, mille peale tuli mõelda, oli tulepuude varumine. Instruktorite jutu järgi oli valem selline, et täismehe suur sületäis võrdub üks tund lõket. Öeldud, tehtud. Oma väikeste käpakestega sain terve kuiva kuusepuu maha saetud. Meesterahvas (Rauno oli vist ta nimi, piinlik, et ei küsinud) võttis maha ka kasepuu, mis oli juba teise puu najale murdunud ja andis mitu tundi lõkkelisa. Muret ei olnud, puid jätkus. Samal ajal, kui tegelesime lõkkematerjali ja kuuseokste kogumisega, oli antud ülesandeks valmistada ka lumeräätsad ja seljakott. Lumeräätsad vajasid kokku kuus noort kuusepuud, mis tuli ära laasida-koorida ja õigel viisil kokku siduda - selle materjali kogumine võttis omajagu aega. Sain muist ühendada nii, et kuna nagunii oli vaja kuuseoksi, sai räätsapuude materjal kasutatud varjualuse tarbeks. Seljakoti jaoks on vaja ainult kolme peenemat kaigast, natuke nööri ja nt valget suhkru- ehk tapiokikotti. Kotipuude pikkused olid sellise mõõduga - kaks puud pikkusega (igaühel individuaalne mõõt) sõrmeotstest kaenlaauguni ja kolmas, lühem puu, oli pikkusega sõrmeotstest küünarnukini, ehk siis küünar.

Õnneks taipasin kõik vajamineva enne pimeda saabumist kokku koguda, kuna see andis hiljem paljudeks tundideks käsitööd ja ajaviidet ning ühtlasi sai ka antud ülesanded õigeks ajaks valmis.

Vahepeal näitasid instruktorid, kuidas leeauk peaks töötama. Samal ajal oli paiga leidnud seal lähedal ka kott juurikaid ja kaks täitsa toorest ja paljast kana. Need tuli täita juurikatega ja pakkida fooliumi ja kasetohu sisse. Peale seda protseduuri läksid nad maa sisse. Leeaugu põhimõte oli siis selline, et kõigepealt kaevati maa sisse auk, mille sees põletati paar tundi lõket, koos kividega. Peale teatud aja möödumist tõsteti söed välja, kanad auku, muld kanadele peale ja lõke mulla peale. Kolme tunni pärast pidi ta valmis olema. Aga oli ta sul jah valmis! Toores, mis toores. Päris kahju oli neist, kes väga tühja kõhtu kannatades olid sööki oodanud ja leidnud kana toorena. Tehti siis selline otsus, et kanad pooleks ehk siis igale grupile pool kana, mis tuli siis igal grupil omal soovil töödelda. Siinkohal tahaks väga tänada ja kiita minu grupi noorkotkaid, kes väga asjatundlikult kana ja juurviljad katelokkides ära küpsetasid. Mul endal küll isu polnud, aga see oli kuidagi väga armas, kuidas nad toimetasid. Üldse oli nende käitumine väga meeldiv, kui kõik noored mehed sellised oleksid, mis siis viga.

  Järgmine osa oli siis nö magama minek ja tulevalve. Kuna olime grupis viiekesi, sai igaüks valvata umbes tund ja veerand, kui mu mälu mind ei peta. Mul vedas, sain viimase valvekorra. Vedas selles mõttes, et kui korra magamiskotti pugenud, ei pidanud sealt enne välja ronima, kui oma kord käes, see võis olla umbes poole viie paiku. Ilus aeg varahommikul - mulle see variant väga meeldis tegelikult. Ronid kotist välja, lõke on soe-soe, võtad oma ustava noa ja kuuseroikad ja hakkad aga nikerdama. Samal ajal hakkavad linnud laulma, varasem täiskuu asendus hommikuse hahetusega ja meie varjualuse taga algav kasenoorendik või algendik või kuidas teda ka ei kutsuks, kattus uduga. Kõik see nägi päris nõiduslik välja, imeilus aeg. Vahepeal lisad aga puid lõkkesse. Hakkaks või laulma, aga kus sa kõõrutad, kui teised kõik tahavad ju magada.

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt
Foto: Triinu Mumm

  Igatahes lõkkepuid meil jätkus, pimedas juurde ei pidanud lõikama. Teisel päeval oli äratus kell seitse. Millalgi peale seda tuli koguneda instruktorite juurde, kus sai õpetust signaallõkke rajamise kohta, peale mida pidi iga grupp ise sellise veerand tunniga valmis tegema. Veel sai põhjalikku õpet sellest, kuidas käituda külma vette kukkunuga, kuidas tal riideid vahetada ja sooja teha ja liigutamise põhimõtted said õpitud. See kõik oli väga hariv, sest ei või ju kunagi teada, millal selliseid tarkusi võib tarvis minna.

Lõbus moment oli, kui keset tõsist ja kohati ka morbiidsusele kalduvat õpetust, hakkas ühel instruktoritest telefon helisema. Selles iseenesest pole ju midagi erilist, aga minu jaoks oli pööraselt naljakas, kuna see helin oli „Star Warsi“ tunnusmeloodia.

 Päris kahju oli enne lahkumist lammutada ära kõik suure töö ja vaevaga ehitatud taristu - tulepeegel ja onn. 

Järgnes pikk ja kurnav, lõputuna tunduv täisvarustuses retk lõpp-punkti, enne seda veel tuli kahjuks lammutada jällegi suure vaevaga ehitatud ja ustavalt teeninud kelk. Lõpp- punktis tekitas ärevust tiigil asuv kandiline jääauk. Ja kae üllatust, krooniks kõigele oli õpetus sellest, kuidas käituda, kui oled kukkunud läbi jää. Koos riietega, loomulikult. Võib vaid ette kujutada neid ilmeid inimeste nägudel... Selgitati, et muidugi pole see kohustuslik, et kõiges riides jäisesse vette minna, mispeale osaliselt rahuneti. Õpetajad siis hõikasid, samal ajal käega ühes suunas näidates: "Kõik see mees, kes ei taha vette minna, koguneb siia!" Meie Triinu ja Elluga seisame ja vaatame, et kõik peale meie vajuvad teisele poole. Me siis vaatame ja mõtleme, et mis nüüd. Mispeale instruktor ühel hetkel nägi avanevat pilti ja sõnas üllatunult: „Mis pilt meil siis siin nüüd on?“  No, tuleb tõde tunnistada, et oli hea meel küll. Sai siis vees käidud. Ikka hoopis teistmoodi tunne kui teooria, kui pead päris riietega päris jääkülma vette minema ja üritama siis ennast jääaugu servale sikutada. Abiks tuli kasutada suusakeppe. Ja kohe ei tohi püsti tõusta, vaid tuleb roomata mööda jääd. Kui see tehtud, sai mindud lähedalasuvasse sooja köetud telki, kus sai riideid vahetada. See selgitas ka müsteeriumi, milleks oli vaja kaasa võtta kuivad vahetusriided. Ei jäänud sest haigeks ega kedagi, äge oli!!!

FastLion CMS

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt

Foto: Ellu Mumm Algas kogu asi hommikul kella kaheksa ajal kogunemisega Seal tehti varustuse kontroll, no et oleks ikka kindel, et kõigil vajaminevad asjad ehk siis hädapärane kaasas oleks 11.-12. märtsil leidsid 10 naist ja sama palju noorkotkaid ning kaitseliitlasi end Virumaa metsast, et instruktorid Meelis Kütt, Vladimir Kosmonenko, Jonas Nerep, Meelis Rosar ja Roland Burk õpetaksid neid talvistes oludes ellu jääma. Algas talvine SERE-koolitus

Reportaa¾ ellujäämiskoolituselt

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse