Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime! Võrumaa naised Pitkal – Kõik oli väga rahulik kuni ühe maikuu päevani ja Merliti telefonikõneni, mille kestel tuli küsimus: „Ruth on juba nõus. Kas lähed Pitkale?“ aastapäeva Järgmine → Meie naised Soome metsas ehk ''Intti Tutuksi'' Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Kristi Randla 11. sept. 2018

Kõik oli väga rahulik kuni ühe maikuu päevani ja Merliti telefonikõneni, mille kestel tuli küsimus: „Ruth on juba nõus. Kas lähed Pitkale?“

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Loomulikult! Soov oli minna, aga kaalukausi lõid kõikuma muud asjaolud: kas töölt õnnestub puhkust saada, kes hoiab last, kas ma jaksan, kas teadmisi on ikka piisavalt, appi, veetakistused!... Esimese võidu sain tänu kiusatusele ja meeletule adrenaliiniotsingule ehk siis: „Saagu, mis saab, aga teeme ära!“ Sest võib-olla järgmist võimalust enam ei tulegi.

 

Oma „jah“-sõna ütlesid Karme Hain, Ruth Maadla, Kristi Randla ja Airi Tooming.

 

Maikuus sai meil otsus tehtud. Teadsime, et meil on üle kahe kuu aega, et õppida, treenida, laskmas käia ja kõige muu võistlusega seonduvaga tegeleda. Kõigil meil aga oli töö juures kiire tempo ja suuremas sahmimiseks läks alles juulikuus – mida veel õppida, mida ette valmistada, mida rajal süüa, mida selga panna ja nii edasi. Kuna meie üks võistkonnaliige Ruth töötab Norras ja Airi elab Tallinnas, siis oli meil ka aktiivne Pitka Facebooki-vestlus. Jagasime omavahel vastutusalasid: kes õpib tehnika, kes esmaabi (mistrep), side, luureraporti täitmise, kes tellib toidu-riietuse jpm.

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Oli tunda, et paar nädalat enne võistlust tuli kõigil ärevus sisse. Ühelt poolt oli meil juba nii suur soov rajale minna, teisalt teadmatus, kas ikka saame hakkama, kas ilmad on jätkuvalt ka siis pluss kolmkümmend kraadi soojad, kas füüsiliselt peame vastu, kas oskame ülesandeid lahendada?

Veel viimasel päeval tegin Karmega rannas kiire side- ja esmaabi õppe. Enne seda käisime malevas ja võtsime kuulipildujaid ja teisi relvi lahti-kokku. Olime valmis, oodaku meid kas KSP58, M14 või AK4. Rajale oli vaja kaasa võtta kaks GPS-i, kuid mõtlesime, et kui midagi peaks juhtuma, siis kaardi ja kompassiga peame ka hakkama saama. Karme elukaaslane pani maha raja, mille igas kontrollpunktis ootas küsimus või pilt tehnika kohta, mida lahendama või ära arvama pidime.

Malevas kohtusime kõik esmaspäeval, 30. juulil kell 14.00. Pilkudest oli näha, et naised on valmis, kuid sees möllas ärevus ja (positiivne) närv.

Kui varustuse ja relvad autodele ladusime, siis tuli sügavalt sisse hingata ja autosse istuda ning enam ei olnudki midagi teha: tuli minna ja ära teha.

Kohale jõudes panime telgi püsti, asusime varustust korralikult pakkima ja kiirelt kordasime veel õpitut, näiteks kuidas anda esmaabi vastase tule all, mis on triaa¾, mistrep jm. Oodata tuli palju, sisemiselt põlesime juba täiel rinnal: saaks juba ainult rajale! Varustus koos relvaga oli ligi 18 kg ja ka see tundus päris raske. Jõudsin veel mõelda, kas õlad ja jalad peavad vastu, ikkagi kolm ööpäeva, meeletu kuumus, korralik raskus... Kuid tuli ennast maha rahustada ja üks hetk korraga tegutseda.

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Öösel enne võistlust meist keegi korralikult magada ei saanud. Sääsed ei kiusanud, kuid saime sähvivat taevast ja mõnusat äikest nautida. Hommikul oli justkui „vaikus enne tormi“. Kõik me sukeldusime veidikeseks ajaks endasse, sest olid jäänud veel vaid mõned tunnid ja tuli minna rivistusele, pärast seda veel paar tundi oodata ja lõpuks rajale asuda.

Loosi tahtel startisime teisena. Meile oli see isegi hea teadmine, sest saime varem rajale ja kui kõik hästi läheb, siis pärast lõpetamist oleksime juba saunaski käinud, kui viimased veel lõpetavad.

Rivistusel oli tegelikult päris uhke tugevate ja vaprate meeste keskel seista. Kuid minul sees süda lõi – ja tundsin, et kõik näevad seda! Jõudsin isegi mõelda, kas olen ikka õige otsuse teinud... Andsin siis endale lubaduse: hoian tervist ja ei vea oma meeskonnakaaslasi alt. Tulin kohale, olen kohal ja lõpetan reedel.

Kiire lõunasöök söödud, asjad autosse ja sõit stardipunkti algas. Karme ja Ruth oli erakordselt lõbusas meeleolus, Airi oli omades mõtetes, mina mõtlesin ja üritasin ennast muu tegevusega maha rahustada: varrukaid oli vaja sättida jne. Kuna jõudsime veidi varem kohale, siis oli meil aega veel näomaalingud ära teha. Starti minnes saime kiita – väga ilusad naised, ilusasti ja hästi tehtud.

Varustuse kontrollis tuli kogu meie varustus kotist välja võtta ja paukmoon salvedest eemaldada. Seega saime veelkord oma kotid korralikult lahti-kokku pakkida ja salvi laadida.

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!
Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Varustus ette näidatud, lisavarustus ülesse märgitud, asusime stardikoridori, kus saime teada ka esimese punkti ehk Alfa koordinaadid. Kui olime Alfa kaardile märkinud ja vaatasime punkti jõudmise aega, oli meil kõigil korraks suu kinni: 14 kilomeetrit ja aega neli tundi! Üksikud metsateed... Esimene arutelu oli emotsionaalne – milline tee valida, mis strateegiat kasutada. Valisime pikema tee, lootes, et liinialune on kõnnitav. Enne starti jõudsime veel oma meeskonnaga fotograafidele poseerida ja minek. Ja nii me metsarajale liikusime.

Metsarada oli paar kilomeetrit ja kui me liini alla jõudsime, siis tahtsime küll mõned „head“ sõnad suust välja öelda, sest see oli ulme – liikumiskiirus oli kohati üks kilomeeter tunnis! Peas trummeldas ainult mõte: meil on järgmisse punkti jõudmiseks kokku aega ainult neli tundi!

Teele jäi ka suur kraav, mille sees oli vesi õnneks madal. Saapad ja sokid jalast ning üle vee. See oli jahutav ja turgutav. Kiirelt jalad kuivaks, veidi tärklist, jalad kinni ja edasi. Liikumine oli raske, tempo aeglane, kuumus murdis, kuid olime üksteisele olemas.

Olime punktist mõne kilomeetri kaugusel, kui pidime tegema valiku, kas teatame, et jääme esimesse punkti hiljaks või jookseme. Valisime üheskoos, et ei hakka ennast ribadeks tõmbama ja valime hilinemise. Teatasime, et hilineme ja jõudsimegi punkti 20 minutit hiljem.

Alfa punktis oli veetakistuse ületamine. Ülesanne oli raske ja ka kõik mehed ei teinud ülesannet etteantud ajaga ära. Punktis arutasime, et tegime õige otsuse: säästsime energiat punkti jõudmiseks ja kui mehed füüsiliselt ei suutnud ülesannet ära teha, siis oleks meie ülesande täitmise ajal vaid oma energiat kulutanud.

Üle vee pidime me aga ikkagi minema, sest järgmise punkti koordinaadid olid teisel kaldal. Saapad, sokid jalast ja taas nautisime jalgade jahutust. Kui olime kaardile märkinud punkti Bravo, siis meie näoilmetest oli näha, kuidas see meid muserdas. Vahemaa üle 12 km, sama aeg, liikumismarsruudi valik veel keerulisem. Midagi ei olnud teha, tuli liikuma asuda.

Meie eesmärk oli vastutegevusest eemale hoiduda, vähemalt nii kaua ja nii palju, kui oli võimalik. See õnnestus meil teise päeva õhtuni ülimalt hästi. Esimese kohtumise vastutegevusega võitsime meie, sest Airi oli kiire ja avas esimesena tule. Lisaks kasutasime võimalust ja tankisime oma Camelbagi koti veega. Vett läks palju, väga palju.

Bravosse jõudmine oli raske. Ekslesime suure tootmishoone taga, kus olid suured kraavid ja betoonid. Olime muserdunud, sest aeg lausa jooksis ja kartsime, et jääme hiljaks. Lisaks sellele avastasin, et mu binokkel on kadunud. Olime umbes kilomeetri võrra viimasest nn koosoleku pidamise kohast edasi liikunud. Mis siis muud, kui varustus maha ja jooksuga kadunud eset otsima! Meie õnneks leidsin oma binokli üles, kuigi otsimine võttis oma aja ja jooksmine kulutas energiat ning väsitas jalgu.

Bravosse liikumine oli meile väga raske. Ma võin öelda, et see periood sai meile otsustavaks, kuid võitis meie tahe ja meeletu soov oma eesmärk täita: võistlus on alles alanud ja me ei anna ju veel ometi alla! Meil oli jõudu, olime terved, kui varem ei saa graafikusse, siis õnneks on järgmisel päeval tulemas luureülesanne, mille jooksul on võimalus „tagasi rööbastele“ saada, jne.

Öösel nägime vastutegevust, kuid meil vedas: liikusime varjatult ja me ei jäänud kordagi vahele. Vastu hommikut pidin kaaslastele ütlema, mu vesi on otsas, veidi hiljem oli ka Karmel sama lugu. Kartsime, et peame end vastutegevusele üles andma, sest ainult neilt oleks me vett juurde saanud. Õnneks saime omavahel sõbralikult vett jagada ja oma „sõpru“ üles otsima ei pidanud.

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!
Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Punkti Charlie liikumine läks juba reipamalt. Esimene raske öö oli selja taha jäänud ja võin öelda, et minu jaoks oli see selle võistluse raskeim osa olnud. Aga ega ka nüüd maastik helde ei olnud – kraavid, raiesmikud, nn hooldamata mets, mis meie arvates oli kui lahinguväli. Metsas liikudes komistasime, kukkusime ja tundus, et jalad ei tõuse enam niigi kõrgele, kui metsaalune ise oligi ... Meil õnnestus ka vastutegevusele varitsus korraldada, ent ühe elu pidime loovutama, sest väidetavalt oli meist üht enne juba nähtud. Kurvaks see elu äraandmine küll tegi, kuid lohutuseks oli see, et 39 elu oli veel ju alles.

Olime Charliele väga lähedal, kui Airi küsis nõutult, kus mu salv on. Mis meil muud üle jäi, kui proovisime mööda raiesmikku tuldud teed tagasi liikuda. Õnneks leidsime salve juba paarisaja meetri pärast üles. Olime õnnelikud – kaotatud asjad olid leitud. Viskasime nalja, kes järgmisena midagi olulist ära kaotab. Eks Karmel õnnestus üks kõige väärtuslikum asi väiksel puhkepausil maha unustada, kuid „karu hääl“ oli õigel ajal õiges kohas. Siiski pidime paar lisakilomeetrit jooksma, et ununenud varustuseelement tagasi saada.

Olime kohe-kohe Charlie punkti jõudmas, kui tuli teade, et vastutegevus on maas ja liikuda tuleb punkti Delta. Korraks oli nii muserdav tunne – viimased tunnid nägime raiesmikul, kraavides ja võsas vastutegevuse eest liikudes nii palju vaeva ja nüüd, kui olime kohe punktis, on vastane maas! Mõtlesime, et teised võistkonnad on neli tundi vähem varjatult liikuma pidanud. Aga me ei nukrutsenud kaua. Tegime punktis väikese puhkepausi – ja need 15 minutit olid vist selle raja kõige pikemad puhkeminutid. Nautisime istumist, hooldasime jalgu, jõime vett, sõime, ja liikusime edasi.

Deltasse jõudmiseks oli vaja mööda teed liikuda. Mis need 12 km siis mööda teed liikuda on... kui päike lagipähe paistab. Oli kuum, kuid hoidsime tempot, kuniks mina kukkusin: minu saapa tald oli minu teadmata katki läinud ja komistasin selle otsa. Loomulikult õnnestus kukkuda mul oma muret tegevale põlvele ja kohe nii, et pool minutit ei liigutanud, sest valulaine oli kohutav. Mõtlesin juba, et Pitka on minu jaoks lõppenud. Kuid ei! Valus oli, aga jalale sai astuda. Minu päästjaks oli Airi, kellel oli kaasas põlveside, mis oli mulle kui loodud. Meie ehmatuseks ütles Airi siis aga, et tal on halb. Õnneks olime sel hetkel just ühe maja läheduses, kuhu varju minna saime. Paarkümmend minutit rahu, palju jooki ja süsivesikuid ning suutsime kõik koos edasi liikuda. Meie jaoks oli see hetk väga oluline, sest pärast seda jälgisime, et kõik piisavalt tihti energiat ja vett tarbiksid. Koormus oli suur ja termomeeter näitas ikka kolmekümmet plusskraadi. Kuna meie eesmärk oli jõuda lõpuni, siis pidime targalt ja teadlikult toimetama ja tegutsema.

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Edasi liikusime punkti Foxtrot, mis oli takistusrada. Kuna esimene võistkond oli katkestanud (selleks ajaks oli katkestajaid juba kuus võistkonda), siis saime esimesena ülesannet sooritama minna. Rada oli raske, kuid meile meeldis. Kõik me puutusime takistusrajal kokku oma hirmudega – kõrgus, suured takistused, üle pea veetakistus. Aga olime pärast ülesande tegemist väga rõõmsad, sest andsime endast parima. Pärast intervjuusid asusime järgmise punkti poole teele.

Algus oli paljulubav, kuid ees suur veetakistus. Seiklesime palju, kuid üle ei saanud. Lõpuks jäime ka õnnetul kombel vastutegevusele vahele ja loovutada tuli neli elu. Enne punkti Golf pidime ära andma veel neli elu, sest otsustasime üle silla minna. Teadsime, et sild on „hõivatud“, kuid me ei saanud rohkem hilineda.

Jõudsime luurepunkti. Luureülesandeks oli aega pea 20 tundi. Otsustasime laagri püstitada ja enne luuret veidi puhata. Mõned tunnid horisontaalis ja äratus.

Jõusime viis tundi enne järgmist ülesannet ohutusse alasse, kus oli piisavalt aega luureraport koos skeemidega koostada, jalgu puhata ning korralikult süüa.

Meil oli punkti Hotel alla ühe kilomeetri, kuid loodetud siht oli nii võssa kasvanud, et lõpuks tuli läbi võsa ja metsa joosta, et õigeks ajaks kohale jõuda. Jõudsime ja aega jäi veel paar minutit ülegi. Ülesanne oli seotud juhtimisega ja nii keeruliselt kirjutatud, et ülesandega pihta hakates ei teadnud me täpselt sedagi, mida me üldse tegema pidime. Õnneks selgus ülesannet lahendades, et see oli lihtne ja lahendasimegi selle lõpuks edukalt.

Edasi liikusime ajalises graafikus ja seisu ei muutnud ka see, et tee viis meid üle erinevate kraavide, ärakasvanud metsa ja raiesmiku. Minu põlv tegi jubedat valu, kuid õnneks oli meeskonnavaim tugev ja, olgem ausad, ka valuvaigistist oli abi. Teel kohtasime korra ka kohtunikke, kes noomisid meid teel liikumise eest. Olime tee peal, sest arvasime, et veidi maad seal käies säästame energiat ja jalgu. Päkad olid hellad meil kõigil.

Punktis Juliet ootas meid ees selline teema nagu sõjaõigus. Lahendasime selle nii hästi, kui oskasime ja maksimumkaristuspunkte me ei saanud.

Reipal sammul liikusime edasi, sest saime teada, et vastutegevus on maas. Oh, seda rõõmu ja õnne! Seda on raske kirjeldada. Enne järgmist punkti saime ligi 45 minutit ka puhata. Olime pikali, tohterdasime ennetavalt jalgu, naersime, vaatasime tähti ja imestasime, kui tihe lennuliiklus sel ajal oli. Punktis Kilo oli sideülesanne. See oli midagi mulle, sest vaja oli kodeerida info ja saadud teave kaardile panna. See ülesanne läks väga meil väga hästi.

Oligi jäänud jõuda veel viimasesse punkti ehk pidime tegema lõpujooksu. Olime graafikus, hommik käes, meeleolud ülevad, kuid ärevus kasvas. Enne lõpujooksu tuli energiat koguda ja saabas uuesti kinni teipida – ei tahtnud ma ju uuesti käpuli käia, eriti veel viimastel kilomeetritel enne finišit!

Meil oli sedavõrd ülevoolavad emotsioonid, et meile tundus, et meid vaadatakse juba imelikult: liiga reipad ja energiarohked! Lõpujooksu leppisime stardis kokku – esimene osa läbime kiire-kiire kõnniga ja siis jookseme. Nii me ka tegime. Olime esimestena finišis ja meid ootasid seal ees šampusepokaalid koos kihisevaga. Olin üllatunud, kui oma lapsekest finišisirgel nägin. Ülimalt reipa sammuga läksin pärast varustuse lõppkontrolli oma lapse juurde, ja see kallistus oli võimas!...

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

Pärast lõpetamist ja mõnda intervjuud liikusime sauna ja meil oli enne lõpurivistust ja autasustamist veel mitu tundi aega.

Meie meeskond oli suurepärane. Enne lõppu küsisid mõned meeskonnad, kuidas me suutsime nii reipal sammul liikuda, olla nii energilised ja positiivsed. Tund-tunnilt, päev-päevalt muutus meie meeskond aga järjest enam üksteist toetavamaks, kokkuhoidvamaks ja oluline oli see, et meil ei tulnud kordagi ühtegi suuremat lahkheli. Meie meeskond on suurepärane näide suurepäraselt toimivast tiimist, kus kõigil on üks eesmärk  ja samas kõik teavad, millega nad meeskonda aidata saavad.

FastLion CMS

Võrumaa naised Pitkal –

Võrumaa naised Pitkal –

Loomulikult! Soov oli minna, aga kaalukausi lõid kõikuma muud asjaolud: kas töölt õnnestub puhkust saada, kes hoiab last, kas ma jaksan, kas teadmisi on ikka piisavalt, appi, veetakistused! Kõik oli väga rahulik kuni ühe maikuu päevani ja Merliti telefonikõneni, mille kestel tuli küsimus: „Ruth on juba nõus. Kas lähed Pitkale?“

Võrumaa naised Pitkal – tulime, osalesime, võitsime!

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse