Südatalvine püstoli baasõpe

Muidugi ei saa mainimata jätta julgeid instruktoreid, kes riskisid oma „eluga“ otse tulejoonel. Koolitada tuli ju nullist alustavaid naisi, kellest nii mõnigi jõudis alles koolituse käigus arusaamisele, et prillid ei ole siiski pelgalt moeaksessuaar.

Õpe pakkus närvikõdi, sest nagu teada, võib ka luuavarrest pauk tulla. Esimese päeva jooksul said selgeks relva käsitsemise põhitõed – relvaga tuleb ümber käia hellalt, kuid kindlalt ja mitte sellega ringi vibutada. Õpiti relva tühjaks laadima olematutest kuulidest, sihtima väikest rohelist mehikest betoonseinal ning piiluti ka relva sisemusse. Oma õrnade pehmete kätega tuli naistel ette võtta püstoli lahtivõtmine, kus paratamatult oli vaja kasutada ka toorest mehejõudu. See maailm oli kõigile uus, põnev ja veidi aukartust äratav. Kõiki tegevusi tuli korrata ja korrata, kuni neid suudaks teha ka pimedas kapis, näpud hellad ja küüned murtud.

Instruktorid olid järjepidevad ja väsimatud, korrates üht ja sama mantrat ikka ja jälle: NÄPP PÄÄSTIKULT!! Läbiviijad olid kannatlikud ning jagasid meiega oma teadmisi ja kogemusi, mis aitasid valmistuda järgmiseks päevaks.

Teise päeva alguseks oli meil üks langenu – ja õnneks mitte tänu meie oskamatule sihtimisele. Langetajaks osutus haigus, mida isegi meie Glock P80 poleks suutnud hävitada. Soovitame järgmiseks korraks kohe AK-4-ga alustada. Õpe algas eelmise päeva kordamisega, et selgitada välja, kes kodus põlvitas ja laste Nerfidega harjutas. Instruktorite tase oli väga hea ja isegi rumalate küsimuste peale nad ei kohkunud.

Pärast hommikuvõimlemist püstoliga alustasime takistusraja õppimist ning valmistusime Test 1 läbimiseks. Instruktorid näitasid hoolikalt läbimõeldud rada ja selgitasid põhjalikult, mida seal kohe kindlasti teha ei tohi.

Peale väikest virgutust värskes õhus algas test. Paar instruktorit olid end raja eri otstesse positsioneerinud, et takistada meie ohutut liikumist relvaga – sest ega neid me sihtida ei tohtinud. Iga meie liigutust jälgisid mitmed karmid ja teravad silmapaarid, valmis väiksemagi vea peale hüüdma „STOP“. Läbimiseks olid karmid kriteeriumid ning esimesel korral läbis testi vaid kolm naist. Need, kel seekord ei õnnestunud, said võimaluse natuke järele mõelda ja rivi lõppu liikuda – anti veel üks võimalus rada ohutult läbida.

Teise päeva lõpuks sai kergendatult hingata ning kahjuks tuli mõnel tõdeda, et relv ei ole tema jaoks. Kahe päeva jooksul kinnistus pideva harjutamise kaudu ohutu relvakäsitlemine. Isegi, kui paari päeva pärast detailid meelest lähevad, võime vähemalt kindlad olla, et vehkima me sellega ei hakka ja võõrast relva me ei puutu.

Nüüd jääb kõige vapramatel veel lasketiiru minekut oodata.