Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks Seitse aastat hiljem ehk Kaiu ja Rapla jaoskonnad veetsid nädalavahetuse 1. -3. novembrini koos metsas – Hirvelaanes, kus leidus lisaks naiskodukaitsjatele kättemaksuhimulisi metsloomi, looduse imesid, hulganisti mälestusi ja palju muud. Aitäh kõigile kaasateinutele! ← Eelmine Kaiu naiskodukaitsjad hoiavad esiemade traditsioone Järgmine → Jõulutähtedest, Kaitseliidu aastapäevast ja naisteõhtutest Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Nele Pernits 4. nov. 2013

Kaiu ja Rapla jaoskonnad veetsid nädalavahetuse 1.-3. novembrini koos metsas – Hirvelaanes, kus leidus lisaks naiskodukaitsjatele kättemaksuhimulisi metsloomi, looduse imesid, hulganisti mälestusi ja palju muud.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Mina, omaaegne metsahunt, kes igal võimalikul patrullvõistlusel osales, üle nädala metsas ööbis ja arvas, et mida ekstreemsemad olud, seda ägedam, pidin reede õhtul kodus metsavarustust selga- ja kotti toppides nentima, et ma ei ole täpselt seitse aastat metsalaagris käinud. Jah on olnud erinevaid tsiviilkorras telkimisi ja jalutuskäike metsas, aga mitte mitmeks päevaks ilma igasuguste mugavustega metsa kolimist. Seitse aastat tagasi ootasin ma oma esimest last ja metsa enam ei tikkunud ja ei olnud siiamaani tikkunud. Ähkides ja puhkides üritasin selga ajada vormi, mis õnneks veel mahtus, ise samal ajal paaniliselt mõeldes, et ma ju ei mäletagi enam, mis kõik peab korralikul sõduril seljakotis olema. Mõistagi rändas kotti nutitelefon ja juuksehari, viimasel hetkel meenusid taskulamp ja hambahari. Kõige viimane väljakutse enne kodust väljumist oli saabaste jalga panek. „Emme, miks sa nii teed?“ küsis laps, kui ma koridoripõrandal maas istudes suurest pingutusest näost punasena püüdsin saapaid jala ja kahe sokipaari otsa tõmmata. Lõpuks oli küll nahk pakkimisest ja riietumisest märg ja higimullid otsaees, aga ma olin valmis metsa minema. Saatmas laste 1000 musi ja abikaasa ühest küljest kaastundlik-muretsev ja teisalt meid hulludeks naisteks tembeldav pilk, sukeldusin ma raske ohkega öösse – oma seiklusele vastu.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Vihma sadas mis hirmus, kui ma Raplas oma jaoskonnakaaslastega kohtusin ja me kahe ekipaa¾iga teed senikäimata Hirvelaande alustasime. Kuni Kuimetsani läks kõik kenasti. Ajasime juttu, kirusime ilma ja naersime selle üle, et mina polnud ainuke nannipunn, ka teistel ajas ainuüksi riidesse panek naha märjaks ja ka teised polnud aastaid metsas käinud.  Kuimetsast alates tundus, et me oleme sattunud kusagile pärapõrgusse, kus tee asemel on ainult augud, lõputu pori ja vesi. Saime kätte ka oma orienteerumise tuleristsed, esialgu proovisime minna puhtalt paberkaardi ja kirjas olevate juhiste järgi. Kui me selle järgi korduvalt Vahastusse sattusime, kuhu me üldse ei oleks pidanud jõudma, tuli appi nutitelefon ja püüdsime selle abil navigeerida. Kuna sellist maailmast eraldatud kohta nagu Hirvelaane, aga nutitelefon ei teadnudki olemas olevat, aitas ta meil veel vaid paar tiiru juba käidud kohtades teha. Iseenesest oli see kõik üsna koomiline: Väljas on kottpime ja vihma sajab nagu oavarrest, üksildastel teedel tiirutab kaks autot. Ikka üks ees ja teine järel. Mõtlesin korduvalt, mida tagumine auto mõtleb, kui nad meie järel jälle mõnda hoovi pöörasid ja seejärel enda ümberpööramisega jukerdama hakkasid.  Lõpuks pidime iseenese tarkusele alla vanduma ja Kaiu jaoskonnale helistama. Kohalikud juhatasid meid kiiresti kohale, sest nagu selgus olime me õigest teeotsast pimedas juba mitu korda mööda sõitnud, isegi nägemata, et seal on tee. Aga kohale me jõudsime ja pimedas ning märjas autodest välja tulime. Pimedas seda küll ei näinud, aga Hirvelaane on tegelikult imearmas RMK lõkkekoht, kus on olemas kõik, mida mõnusaks laagriks vaja on.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Milline rõõm oli näha, et Kaiu naised olid veel valges kohale tulnud, juba telgi püsti pannud ja selle meie saabumise ajaks soojakski kütnud. Ohhh, on maailmas ikka toredaid inimesi!  Õigupoolest me lahkusime sel õhtul telgist veel vaid hügieeniprotseduurideks, sest soojas istuda ja väljas rabistavat vihma kuulata oli hiiglama mõnus. Ka Kaiu jaoskonna naistega oli tore üle pika aja kohtuda ning niisama rääkida ja nalja visata. Aga esimese õhtu tipphetk oli ilmselt kõigi jaoks ikkagi viineripirukate küpsetamine. Kristel oli kodus pärmitaigna valmis teinud ja kasutades pulgasaia valmistamise meetodit, torkasime me viineri pulga otsa ja keerasime taigna sinna ümber. Kuna me õue ei tahtnud minna, valmisid meie pirukad otse telgiahju peal. Pirukad said nii maitsvad, et me viitsisime üha uue ja uue taignaga ahjuääres kükitada. Lisaks sai „tuba“ mõnusat saialõhna täis. Kuna esimesel ööl ei olnud meid metsas väga palju ja osad liitusid alles järgmisel hommikul, saime me igaüks vabalt oma kehaõnarustega sobiva künka valida, mille otsas magada. Väsimus oli suur ja isegi kaaslaste mõningane norisemine või öine ahjuga kolistamine ei häirinud sugugi. Kütmise jätsime nö külmagraafiku peale ehk siis puid paneb juurde see, kel külm hakkab. Ausõna, ka mina panin ühe korra öö jooksul. Igatahes oli see öö üleootuste meeldiv ja mina, kes ma väikeste laste emana kodus väga palju magada ei saa, tundsin end hommikul üle tüki aja korralikult väljapuhanuna.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks
Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Hommik tervitas laagrit selgema ilma, lisandunud kaaslaste ja võimalusega endale ise katelokis putru ja hommikukohvi teha. Kamba peale tuli meelde küll, kuidas kogu see katelokivärk toimis ja täitsa mõnus kokkamine oli. Kui puder söödud ja raskem osa ehk nõudepesu ka tehtud sai võtsime hingedepäeva puhul ette väikese matka – jalutasime umbes 2 km kaugusel olevale metsavendade matmispaigale. Riisusime hauaplatsi puhtaks ja süütasime hukatute mälestuseks küünla. Arutlesime veel natuke kohaliku ajaloo üle ja kõndisime oma laagrisse tagasi. Olles vaevalt tagasi, hakkas meie väike seltskond tundma, et rännukihk ei saanud veel sugugi rahuldatud ja pakiti kotid 5 km kaugusel oleva järve äärde minekuks. Mindigi, sama rõõmsalt nagu poleks just seljataha jäänud 4 km olnudki. Mina ja Meidi jäime laagrisse, mitte sellepärast, et me ise poleks käia tahtnud ja viitsinud, vaid sellepärast, et meil olid, kellel koguaeg ja kellel päevaajaks laagris lapsed, kes ilmselt oleks järveäärde minekust pisut ülemäära vaevatud saanud. Kuna mina siis järvematkast osa ei saanud, vaikib ajalugu sellest siinkohal.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks
Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Meie laagris aga tegime kõik üheskoos lõunaks tähestikusuppi ja asusime seejärel polümeersavist meisterdama, et teha matkalt saabujatele mõned ehete näidised ette. Olime plaaninud oma metsalaagris õppida, kuidas teha lambarasvaküünlaid, mis oleks ka hingedepäevaga hästi sobinud. Aga kuna ühtegi üleliigse rasvaga lammast ei olnud viimasel ajal leidunud, tuli meil otsustada polümeersavist meisterdamise kasuks. Kui on keegi, kes on mõelnud, et huvitav, kas polümeersavi saab praeahju asemel ka lõkkel kuumutada, siis läbiproovitud vastus on jah. Võtsin kodust kaasa vana praepanni ja sellel meie eelnevalt valmisveeretatud kunstiteosed siis valmisid. Peab ütlema, et tulemus sai sama kena, kui kodus lauaääres tehes. Mõnel juhul küll vähese naturaalse lisandiga, aga mis sellest. Igatahes asusid ka kõik järve äärest tulijad usinalt saviga tegutsema ja pidama ei saanud me enne, kui oli juba täitsa pime ja kõhud päris tühjad. Tegime siis jälle endale katelokis „gurmeetoite“ ja ööhakul, kui nõud pestud, kogunesime uuesti ümber laua. Sedakorda mitte söömiseks, vaid laulmiseks. Lõime aga lehed lahti ja lasime laululusti välja. Mõtlesin kõigile neile põtradele ja muudele metsloomadele, keda meie rõõmsameelne „Helmi“, harras „Laul põhjamaast“ või nagu tõrrepõhjast põrutatud „Metsavendade laul“ ja teised läbi öö kaikuvad meloodiad üsna segadusse ajada ja ärritada võisid. Siiski lootuses, et me loodust väga ei häiri, ei jätnud me enne, kui uni oli meist suurema osa juba murdnud ja jälle sajule kiskus. Sel ööl enam endaga kohanduvat mäge valida ei saanud, kuna meid oli ühes telgis juba niivõrd palju. Seega tuli ise küngastega kohanduda. Ka see oli üks mõnus magamine. Kuni kella viieni hommikul.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks
Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

Kell viis hommikul äratas meid Kristeli hõikumine, et laagris on vargad käinud ja meile kirja jätnud. Kiri oli ajalehest lõigatud tähtedest kokku kleebitud ja ets kae, sisaldas sõnumit metsloomadelt, kes olla meie pidusöögi ära peitnud. Ilmselt need põdrad siiski panid meie öist lõõritamist pahaks ja ei lasknud kättemaksul kaua oodata. Ma vaatasin neid uniseid nägusid enda ümber, kes ei suutnud otsustada, kas tegu on naljaga või tuleb ennast tõepoolest üles ajada ja itsitasin omaette. Kuna kõik kulges eelnevalt minu ja Kristeli poolt genereeritud plaani kohaselt, siis mina ei imestanud millegi üle. Kui ma kottpimedasse õue jõudsin, olid laagrisse laiali pillutatud pidusöögikotid juba leitud ja saadud ka uus ülesanne teha küpsisetort. Hakatigi torti tegema ja kohvi keetma ning tasapisi uuesti laagrirutiini leidma. Sõime hommikust ja kui valgeks läks, pakkisime laagri kokku. Nentisime üheskoos, et meil oli olnud hiiglama tore ja mõnus kogemus. Sõime torti ja pidasime plaani, et aasta pärast tuleme kahe jaoskonnaga jälle Hirvelaande. Siis teeme juba pisut tõsisema laagri, kuna nö esmane sisseelamine ja metsaeluga tutvumine sai nüüd tehtud. Kokkuvõttes olime me kõik selle varahommikuse ööhäirega üsna rahul, kuna see võimaldas meil pühapäeval mõistlikul ajal koju jõuda, et veel algavaks töönädalaks valmistuda.

Vot selline see nädalavahetus seitse aastat hiljem metsas oli ja selline oli põtrade kättemaks. Aitäh kõigile kaasateinutele!

FastLion CMS

Seitse aastat hiljem ehk

Seitse aastat hiljem ehk

Mina, omaaegne metsahunt, kes igal võimalikul patrullvõistlusel osales, üle nädala metsas ööbis ja arvas, et mida ekstreemsemad olud, seda ägedam, pidin reede õhtul kodus metsavarustust selga- ja kotti toppides nentima, et ma ei ole täpselt seitse aastat metsalaagris käinud Jah on olnud erinevaid tsiviilkorras telkimisi ja jalutuskäike metsas, aga mitte mitmeks päevaks ilma igasuguste mugavustega metsa kolimist Kaiu ja Rapla jaoskonnad veetsid nädalavahetuse 1.-3. novembrini koos metsas – Hirvelaanes, kus leidus lisaks naiskodukaitsjatele kättemaksuhimulisi metsloomi, looduse imesid, hulganisti mälestusi ja palju muud.

Seitse aastat hiljem ehk põtrade kättemaks

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse