Jõulutähtedest, Kaitseliidu aastapäevast ja naisteõhtutest

Nüüdseks juba üle kahe aasta järjepidevalt toimunud naisteõhtud on muutunud ajajooksul nii mõnusaks koosolemise ja suhtlemise kohaks, et võiks ju arvata, et kokkusaamise teemal ei olegi enam tähtsust, aga sellegipoolest püüab Rapla jaoskonna juhatus siiski igakuiselt midagi põnevat ja seniolematut välja mõelda ning seejuures ka liikmete soovidega arvestada. Seekord siis meisterdati jõulueelsele ajale sobivalt jõulutähti. Kohal oli kenake hulk naisi ja lapsi, kelledest enamik olid ka juba meisterdamise eas ja lõid tublilt kaasa. Rõõm oli tõdeda, et lisaks naiskodukaitsjatele oli kohal ka külalisi. Naisteõhtud on algusest peale olnud avatud ka sõpradele, sõprade sõpradele ja teistele inimestele.

Rapla jaoskonna juhatuse liikme Merikese õpetusel asutigi kohe paberit lõikuma ja õppima imelise ja hapra välimusega, et pealt näha üsna keerulise jõulutähe valmistamist. Peab ütlema, et see asi nägi hoopis keerulisem välja, kui tegelikult oli. Natuke kannatlikku lõikumist ja hoolikat kleepimist ning valmis need jõulutähed olidki. Meisterdamise raskusaste sobis nii täiskasvanule kui ka koolieelikule.

Kui nö puhas töö tehtud, asusime mustema kallale, ehk siis vaatasime põlevat küünalt ja sõime Kaitseliidu aastapäeva puhul kringlit. Kringli autor oli oma jaoskonna liige Ülle, kelle jaoks pole vist küll ükski pirukas, kook või küpsis liiga suur väljakutse. Mõned inimesed lihtsalt on meisterküpsetajateks sündinud või arenenud. Aitäh, Ülle, see oli imeliselt maitsev ja suussulav kringel – kõik see šokolaad, puuviljad, rosinad, mahlakus ja muu hea annab ilmselt aimu, miks ma nimetasin kringlisöömist mustemaks tööks, sest suud ja käed olid pärast söömist küll korralikult hea ja paremaga koos.

Hiljem rõõmsa ja rahulolevana kodu poole sõites, sai mõeldud, kui tore oli naisteõhtu järjekordselt olnud. Kui hea on vähemalt korra kuus oma jaoskonna naistega kokku saada ja midagi vahvat õppida. Kui hea on nendega koos istuda ning lihtsalt rääkida ja kuulata, mida põnevat kellelgi vahepeal juhtunud on. Kui mõnus on tunda end osana tervikust ja seltskonnast. Just sellepärast neid naisteõhtuid vaja ongi – „meie tunde“ pärast, nende eriliste inimestega koosolemise pärast.

Aitäh, Merike, sel korral õpetajaks olemast ja aitäh kõigile osalemast. Kui te peaksite veel enne jõule Raplasse, Kodilasse, Vändra kanti või isegi Märjamaale jalutama sattuma ja te näete mõnel aknal kaunina rippuvat jõulutähte, siis on suur tõenäosus, et seal elab naiskodukaitsja:).