Neuhausen – Illingeni sõjalis-sportlik retk ehk kuidas me jalgsi Vastseliinast Misso rändasime

Küll ei sobinud ühele, küll teisele ja nii see aeg muudkui venis, kuni 30.märtsini. Peale suurt metsavendadeüritust Vastseliinas tundus see mõistlik punkt sellele kõigele olema.

Ilm oli tuuline ja sadas kerget lund.

Kell 11. oli kokku lepitud aeg Vastseliina suusabaasi juures, kus valmis ka grupipilt, juhuks kui keegi juhtub maha jääma. (Taavi Tuvikene liitus meiega Jeedasküla mäe otsast)

Motivatsioon oli kõrge. Järjest läbikõnnitud kilomeetrid hakasid tunda andma alles vahetult enne Misso jõudmist.

Mõned väikesed peatused joogi rüüpamiseks ja edasi….. nautides järjest tihenevat lumesadu, jagades valdade piire ja maid-puid.

Rajal viibisid Rõuge-Vastseliina ÜK mehed koosseisus: Aare Hõrn, Urmas Juhakam, Raul Tohv, Rein Tarros, Taavi Tuvikene ja Jaak Malkov. NKK Vastseliina jaoskonna eest läks ,,kastaneid tulest tooma,,  esinaine Anu Jõgeva.

Kella 15.00 ajal ,,võtsime,, Misso vallamaja, mis tundus praegust poliitikat jälgides päris asjalik mõte.

Edasi viis tee üle Pihkva-Riia maantee Läti poole. Kusagil seal põldude ja küngaste taga, Hino järve veerel,  ootas meid kompaniikaaslane Ain Pajo, oma kuumaks köetud suitsusaunaga.

Lahke perenaine aga oli valmistanud virgutava hernesupi koos suitsutatud kitselihaga.

Nii me siis nautisime toolil istumist  ja sooja suutäit peale 23 kilomeetrit. Kuum suitsusaun oli teinud oma töö ja isegi jalad ei valutanud.

Kõik oli suurepärane.

Kus palju häid ja helgeid päid koos, seal ikka tuleb mõni asjaik mõte, idee.  Maha pandi plaan ja otsustati väljakutse esitada Antsla Üksikkompaniile. Väljakutse seiseneb sõjamängus mõõtu võtmisest.

Vaatasin neid suuri poisse sõjaplaane arutamas ja tundsin taas, et Kaitseliit on õigustatult vääramatu jõud. Koos oleme tugevad.

Retk võiks saada samuti traditsiooniks, mis seob liikmeid ja ühendab.

Kõige suuremat headmeelt tundis retke läbimisest aga Aare Hõrn. Tal oleks nagu suurte õnnestumiste nädal. Oma 47 number saapaid lohistades olid viimased kilomeetrid talle tema enda sõnutsi eneseületamine.

Seda see ju tegelikult oligi. Aare tunnistas, et need on inimesed, kellega koos ta oleks valmis minema kaugemalegi veel….  See oli hea tunne kui sind tunnustatakse selliste sõnadega.

Seljataga oli ju tema korraldatud mitmepäevane suurüritus, mis pühendatud  metsavendade mälestuseks. Samal üritusel olid ka paljud samad inimesed toeks, kes nüüd retkel.