Naised suuskadel

22. jaanuariks oli paks lumi maas ja puht kogemata oli meie suusapäev planeeritud rahvusvahelisele lumepäevale. Väljasõidule tulid lisaks minule, ringkonna esinaine Maie, Alice, Aivi ja Jana.

Maie kadus seltskonna juurest juba Jõulumäe peamaja juures, aga kuna ta on usin suusataja, siis me tema pärast ei muretsenud. Tõenäoliselt vuhiseb meist rajal nagunii mööda. Esimesed katsetused lumel tegime kambakesi, kuid kuskilt maalt lubasin ülejäänud seltkonna endast ette ja lasin neil oma teed minna.

Paari valusa maandumise, millest üks lõppes hiigel sinikaga põlvel, ja kolme ringi järel otsustasin, et mulle aitab. Kell hakkas kah kokkulepitud ajale lähenema. Ringitades muudkui mõtlesin, et huvitav kus teised on, keegi minust tiiruga mööda ei tuhisenud ja ka minul polnud kedagi oma, kellest mööduda. Rajalt lahkudes sõitis mulle hoopis teisest suunast vastu Aivi. Ülejäänud naiste seltskond oli läinud päris oma rada kusagile metsa sisse ekslema. Rõõm, et tagasitee leidsid.

Suusrajal nägin veel Tiinat, kes ka omal algatusel metsa oli tulnud ja päris kadunud polnud ka Maie. Enne lahkumist jõime kohvikus sooja teed ja nentisime, et oli mõnus üritus.

Minule lõppes see suusapäev  lisaks suurele sinikale ka tohutu kurguvaluga – see on kui oled harjunud sportima vaid treeningsaali keskküttega  ruumides. Plaan välja jooksma minna lükkub küll sooja kevade ootuses edasi.