Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Naised Eel-Ernal Naised Eel-Ernal 04. -05. maini 2007 toimus Järvamaal Eel-Erna ja Koormusmatk, millest võttis osa Tallinna ringkonna võistkond. Eel-Ernal oldi kõige edukam naisvõistkond, mis on kutseks Erna retkele. Võistlused ← Eelmine Militaarsporti tutvustav teeõhtu Järgmine → Muljed baasväljõppe 2007 I ja II moodulist Naised Eel-Ernal

Naised Eel-Ernal

Kersti Tammekunn, akadeemiline jaoskond 12. mail 2007

04.-05. maini 2007 toimus Järvamaal Eel-Erna ja Koormusmatk, millest võttis osa Tallinna ringkonna võistkond. Eel-Ernal oldi kõige edukam naisvõistkond, mis on kutseks Erna retkele.

4. mail startisid Naiskodukaitse Tallinna ringkonna kaks võistkonda õnnelikult Eel-Ernale ja Koormusmatkale. Ehk küsite, miks õnnelikult, peavad paljud ju neid võistlusi äärmiselt rasketeks, kuid organiseerijatel tuleb ka enne üritusi ära teha suur eeltöö ning tuleb tunnistada, et oli hetki, mil kadus lootus üldse osaleda.

 

Niisiis, pärast mitme võistkonnaliikme äraütlemist ning viimasel hetkel äratehtud atesteerimisi, astus Järvamaal Eel-Ernal võistlustulle Tallinna III võistkond koosseisus Sirle Baldesport, Airi Neve, Riina Mäemets ja Kersti Tammekunn ning Koormusmatkal Triin Kravets, Sigrid Pirnipuu, Gerli Jõesalu ja Kadi Kalbin. Jätan Koormusmatkal osalejatele võimaluse ise enda muljetest rääkida ning keskendun Eel-Ernal kogetule, osales ju Tallinna naiste võistkond selle võistlusel esimest korda.

Naised Eel-Ernal

Start trassile oli Vana Veski puhkemajast kella seitsme paiku hommikul seitsmenda võistkonnana – just paras aeg, et mitte liialt kaua starti oodata ning ka mitte liialt pimedas. Esimeste postkastide läbimisega piki kevadiselt rohetava Jägala jõe kallast, läbi rabade ning metsade, saime jagu ebakindlusest ning ootasime pikisilmi esimest otsest tuleproovi kontrollpunktis – automaadist ja püstolist laskmist.

 

Kohale jõudes selgus, et igal võistkonna liikmel oli vaja korraga sooritada erinev harjutus kõigepealt automaadist ning siis kohe püstolist. Loomulikult olid kõik ülesanded aja peale ning täpselt tuli järgida kontrollpunktidesse sisenemise aega. Võib öelda, et kogu võistluse vältel ei olnud meil mingeid probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, pigem jõudsime liiga vara ning pidime siis külmas tuules lõdisema ning ootama. Laskmisülesande algus oli ainus kord, kui tundus, et ettevalmistusaega jäi väheseks, millegipärast avastasime hiljem, et just siin teenisime trahvipunkte liiga vara sisenemise eest… Start harjutusele saabus isegi nõnda äkki, et kõrvatroppe tuli jooksu pealt otsida ning tegelikult kukkusid minu tropid üldse poole ülesande pealt kõrvast ära, kogenematu võistlejana häirisid laskeinstruktori kärsitud käsklused laskmise ajal. Püstol õnnestus võistkonnal sajaprotsendiliselt ja rõõmu teeb, et automaadis on tuleviku jaoks kõvasti arenguruumi.

Lähedalasuvas Mustla Nõmme karjääris ootasid meid juba uued väljakutsed: granaadivise ja takistusriba. Nagu õige pea selgus, oli esimene lihtsalt soojendusharjutuseks järgmisele. Granaati me lihtsalt ei osanud visata ja kogenumad ütlesid, et niikuinii peab seda enne pool päeva harjutama, kahjuks selleks aega ei olnud. Ja siis tuligi takistusriba, mis algas laskemoonakastide tassimisega läbi veetakistuse, järgnes köie abil mäkke tõus, siis noavise ning lõpuks, pärast järjekordset köieronimist, ühe võistkonnaliikme transport. Seega oli takistusriba tõepoolet väga tasemel, seda ei saa aga öelda meie füüsilise vormi kohta. Muidugi võib öelda, et ega vett täis saabaste ning kogu varustusega polegi lihtne mäkke saada. Tegelikult läks ju väga hästi ka siin – mahtusime aega ja jätsime neli võistkonda isegi seljataha, meestega oleksime ehk suutnud paremini konkureerida osavuses, kuid selgus, et noavise vajab veel harjutamist.

 

Takistuse läbimise järel tegime pikema pausi, et saapaid ning sokke kuivatada ning siis asusime teele luureala poole. Teekond oli suhteliselt pikk, väsimus hakkas juba kontidesse imbuma, kartsime vastutegevust ning turnisime mööda kraave ning metsi. Kohale jõudes olime päris väsinud ning keegi end vabatahtlikult luurele ei pakkunud. Lõpuks leidsime Airiga, et nähtavasti vajame meie kõige vähem puhkust ning kuna aeg sundis takka, asusime jooksusammul oletatava vaenlase ala poole teele. Peab ütlema, et meie teekonnavalik polnud just kõige ratsionaalsem – läbi kõige tihedama padriku otse luureala keskele ning siis laskude kaja järgi pool teed tagasi õigesse vastase kogunemiskohta. Meie mõlema jaoks oli tegemist esmase luurekogemusega, ega me väga hästi teadnudki, kuidas peaks käituma või mida otsima. Naljaga pooleks otsustasime, et jookseme läbi vaenlase laagri, sest tundus, et metsas leidus teisigi, kes avalikult oma ülesannet täitsid… Igal juhul sattusime oma tormakuses kaks korda tulekontakti ning siis oligi juba tarvis tagasi kaaslaste juurde joosta. Seekord tegime seda mööda teed, kuna tundus, et targemad ja kogenumad seal vastutegevust ei kartnud olles isegi enda laagrid üsna tee äärde püstitanud.

 

Pool tunnikest saime kulutada raportile ning juba pimedas asusime teele järgmise punkti poole, kuhu pidime jõudma südaööks. Kontrollpunkti D jõudes selgus, et meid ootab ees järjekordne veetakistus, mis tekitas olemasolevatele külmavärinatele lisaks ka õudusvärinaid, kuid siiski tormasime ilma kõhklemata, kuid valjult torisedes võistlustulle. Haarates kaasa kaks tankimiini, ronisime kraavi, siis truupi, jälle kraavi ning pärast paari krõbedamat väljendit avastasime, et ees on ka päris pikk mudas roomamine. Selleks ajaks olin mina juba esimese miiniga suutnud kaaslastest ette rebida ning jooksin uhkes üksinduses oma taskulambiga mööda suhteliselt halvasti märgistatud rada finiši poole, kaaslaste taskulambituled ja hüüded jäid kaugele maha ning tekitasid veidi ebareaalse tunde. Lõpetasime paar minutit ettenähtud ajast hiljem ning asusime kadestama neid, kel kuivad riided kaasas. Ja neid oli palju.

 

Saapaid ei olnudki enam võimalik kuivemaks saada, lisasime lihtsalt paar käiku juurde ja asusime teele järgmiste postkastide poole. Otsustasime, et enam meil jõudu lihtsalt ei ole ning läheme mööda teed, maksku see meile, mis maksab. Ja maksis see meile kaks trahvitalongi, kuid selle eest saime hulgaliselt kogemusi vastutegevusega käitumisest. Pärast paari kontakti selgus siiski, et meil on jõudu ning leidsime tee, kuidas läbi metsa edasi jõuda. Ilma magamata oli päris raske, postkasti jõudes kuulsime, kuidas ka meist järgmise võistkonna mehed unes kõndimisest rääkisid… ning tuikusime edasi. Kui valge kätte jõudis, kadus õnneks kõige suurem uni ning meil avanes enda auravate pükstega võimalus ka paarkümmend minutit magada. Ületasime Pärnu jõe ja pärast kolme viimase kraavi ületamist seadsime sammud Paide Vallimäe poole, kus ootas võrguülesanne ja esmaabi. Kuigi tundus, et jõud on otsakorral, suutsime end kokku võtta ning võrgus päris hea aja saavutada, esmaabi läks kahjuks aia taha – kannatanute evakueerimine oli meie jaoks täiesti uus situatsioon. Enne kui suutsime ennast organiseerida, oli ettenähtud aeg läbi ning meestest kannatanute maast lahti kangutamisest tuli loobuma.

 

Kokkuvõttes saime 13. koha jättes enda taha 8 võistkonda. Võistkonna verejanulisemad liikmed arvestasid, et 40 punkti kaotusest oleksime saanud loobuda ning sellega tõusta neli kohta. Samas suurim võit oli ikka iseenda üle, sest võistlus oli raske. Olime parimad kolme naisvõistkonna seas, seega ootab meid augustis ees Erna retk, millele minekule me enne võistlust mõeldagi ei julgenud, nüüd aga püüame juba organiseeruda ning endast parima anda.

FastLion CMS

Naised Eel-Ernal

Naised Eel-Ernal

4 mail startisid Naiskodukaitse Tallinna ringkonna kaks võistkonda õnnelikult Eel-Ernale ja Koormusmatkale 04.-05. maini 2007 toimus Järvamaal Eel-Erna ja Koormusmatk, millest võttis osa Tallinna ringkonna võistkond. Eel-Ernal oldi kõige edukam naisvõistkond, mis on kutseks Erna retkele.

Naised Eel-Ernal

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse