Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid Lugu sellest, kuidas Võrumaa 14. -16. mail toimus Tallinnas ja Harjumaal järjekordne Naiskodukaitse Koormusmatk. Oma tiimiga alustasime ettevalmistusi juba oluliselt varem - naabrinaise Kristiga kodukandis kilomeetreid kogudes, tiimiga õppepäevi tehes ja üksteise peal esmaabi harjutades. Veendusime, et kellelgi ei esine elutähtsaid verejookse ning pulss on olemas, et rajal mõõtu võtta. aastapäev Järgmine → Meie tegemised mais Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Diana Pungar 21. mail 2021

14.-16. mail toimus Tallinnas ja Harjumaal järjekordne Naiskodukaitse Koormusmatk. Oma tiimiga alustasime ettevalmistusi juba oluliselt varem - naabrinaise Kristiga kodukandis kilomeetreid kogudes, tiimiga õppepäevi tehes ja üksteise peal esmaabi harjutades. Veendusime, et kellelgi ei esine elutähtsaid verejookse ning pulss on olemas, et rajal mõõtu võtta.

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Reedel kell 14.00 oli malevas kogunemine, varustuse kontroll ning sõit värskete Laura tehtud kaneelirullide saatel võis alata. Meie tiimi tagalaks, motiveerijateks ja toetajateks olid asendamatud sõbrad kaitseliitlane Raivo Miško ja major Marko Pungar. Tiimi kapteniks oli Kristi Randla ning liikmed Reili Jäädmaa, Laura Vill ja mina, Diana Pungar. Tallinn võttis meid vastu sooja supi, Covid-testimise ja sajuse ilmaga. Reili jaoks oli COVID-19 testimine paras katsumus,  sest tema väikesest ninast proovi saamine osutus mitmeid minuteid kestvaks draamaks. Kuidagi ei tahtnud Reili leppida kõrre ninaõõnde tungimisega ning võitlus pisaratega väljendus abikutsuvas kisas. Vaev tasus end ära, sest rajale me saime.

23:39 algas meie võitlus Tallinna ja Eesti iseseisvuse hoidmise eest. Matka vältel tuli nii mõndagi omade toetamise nimel kogeda ja korda saata. Esimene katsumus oli südaöö paiku kui reede  õhtut nautivast kambast tuli mööduda. Kõrv püüdis kinni ainult ühe sõna − "Tsort", eks me ühed parajad maskeeritud murid olime… Kuna missioon vajas täitmist, möödusime kiirelt ja sõnatult.

Tee kulges linnatänavatel ning ühel hetkel möödusime surnuaiast. Õnneks ei tuvastanud kahtlast liikumist ei elavate ega surnute näol.

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid
Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Esimeses kontrollpunktis tuli toetada omasid tulega. Naised olid suurepärased laskjad, ainult mina prillikandjana ehmatasin vaenlase automaadivalanguga ära, sest pimedas ei seletanud silm tuleümberseaduri asendit. Tundsime rõõmu, et sügavas öös ei olnud me ainsad unetud, sest veekogude vahelises lõigus askeldasid ja lärmasid paljud veelinnud. Tõenäoliselt tundsid ka nemad muret Tallinna olukorra pärast.

Öisel ajal käisime luurel vaenlase poolt hõivatud Männiku linnakus. Kavalpead olid ennast sättinud hästikaitstud alale, kuid kaevikute rohkus ning kiired jalad tagasid ka meile edu luureraporti koostamisel.  Kassi-hiire mäng ei jätnud võimalust väsimusel  ligi hiilida ning adrenaliin toitis hinge. Motoriseeritud patrull ehmatas meid mitu korda varjesse. Tunne oli selline, et ka mätas külje all südamerütmis üles ja alla kerkib ning liigset müra teeb. Õnneks pääsesime ilma kadudeta.

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Järgmises kontrollpunktis mineerisime vaenlast ning edasi käisime paadiga olulist informatsiooni kogumas ja edastamas. Ägedaid emotsioone tekitas takistusrada, kus granaate ja miine sai vedada. Ka vihmasajus on võimalik pingutusest lõõtsutada nagu koer palava ilmaga päikese käes.

Paksus vihmasajus tuli manööverdada maasturiga Mercedes-Benz, hellitusnimega GD. Kas teadsite, et olukorras, kus autojuhi silmad on saanud vigastada oli meil võimekus juhendada pimedat slaalomi sõidul nõnda, et kõik koonused püsti jäid.

Seekordsel matkal oli motivatsiooni tõstmiseks lubatud esindajatel meid järgmisesse punkti autoga viia. Paksus vihmasajus oli see meeletu rõõm, et sai korra soojas istuda.  GD-s toimetades käis korra peast läbi küll mõte, et mis oleks kui jääks nüüd siia. Samas kaua sa ikka istud relv süles ja patrullkott jalgade vahel. Hoopis toredam oli näha omasid ja tunda rõõmu, et vähemalt kellelgi on kuivad riided seljas.

Edasi saime end proovile panna ringkonna vappide tundmisel. Mõnus rahulik hetk metsas sai ruttu läbi ning taas tuli asuda lahingusse. Seekord vajas abi vigastatud piloot, kellele andsime abi tule all. Kaks vaprat andsid vastutuld ning kaks vaprat tegid MARCH algoritmi järgi haavatu läbivaatust.

Kaheksandas kontrollpunktis põikasime vahelduseks lapsepõlve. Mina ja Reili saime turnida seiklusrajal ning Kristi ja Laura „mängida“ relvadega. Olen kindel, et neil kahel on AK4 selge unepealt, sest kuidas muidu suutsid nad relvad etteantud aja jooksul lahti-kokku-lahti võtta.

See kogemus näitas, et meie tiim on lahinguväljal tugevam kui rahuajal puhkehetkedel. Miks muidu kalapüük (KP9) meil oluliselt kauem aega võttis kui AK4 kokkupanek. Ka armsa GD rehvi vahetamiseks vist nappis meil jõudu, sest miks muidu meile tahvel „Tiina“ šokolaadi kaasa anti. 

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Side ülesandes saime ühtviisi hästi hakkama nii raadiosaatjaga kui ka rootsi telefoniga. Loodame, et päriselt ei pea kunagi „Flankereid“ taevalaotuses loendama.

Nüüdseks oli 11 kontrollpunkti läbitud ning tõeline võitlus alles algas − võitlus iseendaga. Mida aeg edasi, seda enam väsimus mõjutas. Laura pahandas oma raadiosaatjaga ning tänas õnne, et see elus ei olnud, vastasel korral oleks küll nahutada saanud tasuta reisimise ja vähe kasulik olemise eest.

Pikk magamatus väljendus fantoom vastase autodes, kelle eest metsa peitu sai joostud ning ahelikus lamatud, taaruvas kõnnakus, sest ka minul õnnestus esimest korda elus kõndimise pealt magama jääda. Virgusin enne kukkumist, sest unes haukunud koerte kari ajas üles. Edasi viis vaid teadmine, et kohe on kõik. Jäänud on veel lõpujooks.

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid
Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

Jah, unetus suutis meid rajalt kõrvale juhtida ning selle asemel, et GPSi koordinaate sisestada jagasime emotsioone ja külmavärinaid oma toetaja liikmetega. Enne kui arugi saime, seisime paeklindi ääre peal ning vaatasime 500 m kaugusel laiuvat sihtkohta. Paraku olime meie klindi osas, mitte sihtkoha juures all… Sedapuhku kui pea ei jaga, peavad jalad jagama ning tuleb teha ka ebamugavaid otsuseid. Õnneks oli vooluvesi uhtunud 90 kraadise nõlva sisse kanali ning sedamööda saime laskuma hakata. See oli üks mäletamist väärt hetk. Kes sõitis paetükil, kes mööda liivast nõlva tagumiku peal, aga alla me saime. Jäi veel lõik mudast sood, üks kraavi ületus ning tehtud see oligi, 2021 koormusmatk!

Ühte toetajat vedasime kahjuks ninapidi, sest tema ootas meid ikka sealt poolt, kust rada tegelikult mõeldud oli ja normaalsed inimesed tulid. Küll oli suur rõõm lõpetada, näha omasid ning teada, et järjekordne katsumus on nüüd läbi.

Träkkeri järgi sai läbitud 84,1 km, mis on päris tubli tulemus ning iseloomustab hästi seda, et me võtsime vaevaks ka maju, puid, põõsaid ja tupikteid imetleda, heas seltskonnas möödub ju aeg kiiresti. 

Tänu motiveerivatele toetajatele ja suurepärasele lustlikule tiimile jäi kogetust positiivne elamus ning saavutatud teine koht tuli lisaboonusena.

Ei teagi, mida lõpetuseks öelda – kas „citius, altius, fortius“, „veni-vidi-vici“ või tsiteerides Metsatölli „Lahinguväljal näeme, raisk!“

Järgmine →
Meie tegemised mais

FastLion CMS

Lugu sellest, kuidas Võrumaa

Lugu sellest, kuidas Võrumaa

Reedel kell 14 00 oli malevas kogunemine, varustuse kontroll ning sõit värskete Laura tehtud kaneelirullide saatel võis alata 14.-16. mail toimus Tallinnas ja Harjumaal järjekordne Naiskodukaitse Koormusmatk. Oma tiimiga alustasime ettevalmistusi juba oluliselt varem - naabrinaise Kristiga kodukandis kilomeetreid kogudes, tiimiga õppepäevi tehes ja üksteise peal esmaabi harjutades. Veendusime, et kellelgi ei esine elutähtsaid verejookse ning pulss on olemas, et rajal mõõtu võtta.

Lugu sellest, kuidas Võrumaa naised Tallinnas hõbemedali järel käisid

www.naiskodukaitse.ee © 2021 » Naiskodukaitse