Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kuidas ma esimest korda paraadil käisin Kuidas ma esimest korda Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige Teele otsustas kirja panna oma muljed esimeselt paraadilkäigult. Mina jäin paraadi, kui ühtlasi ka oma esimese suurema Naiskodukaitse/Kaitseliidu üritusega rahule ning kes teab, võib-olla järgmisel aastal uuesti! ← Eelmine Saarde jaoskonna seiklus Valgerannas Järgmine → Meenutusi Pärnumaa ringkonna enesekaitselaagrist Kuidas ma esimest korda paraadil käisin

Kuidas ma esimest korda paraadil käisin

Teele Tõnisson 29. juunil 2015

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige Teele otsustas kirja panna oma muljed esimeselt paraadilkäigult.

Kui ma juuni alguses toimunud NKK Pärnumaa ringkonna aastapäeval tegin ootamatu otsuse paraadile marssima minna, ei suutnud ma pärast oma pead mõttest, kas oli ikka päris hea idee, tühjaks saada. Uue ja kogenematu (noor)liikmena kummitasid päris mitmed hirmud - issand, kas ma ikka oskan, äkki ma ei saa hakkama, võib-olla saadetakse üldse kohe minema.. Nii möödus aeg-ajalt selliseid mõtteid mõlgutades kaks nädalat nagu lennates.


Kogu paraadiseiklus algas tegelikult juba 21. juunil, kui koos Kristiinaga und trotsisime ning Pärnu lähedale Eametsa Pärnu maleva paraadi peaproovi suundusime. Päev oli õnneks või kahjuks üsna soe ning päikseline, vett kulus päris omajagu. Tegelikult peaks hoolimata kõigest siiski ilmataati kiitma, ka kogu selle aja, mil me Hiiumaa pinnal viibisime, ei saanud me kordagi tunda meie suvele iseloomulikku vihma, rahet, äikest või lörtsi. Loomulikult pole lõõmav päike rivis seismiseks just roosiliseim variant, kuid nn ärakukkujaid võis sel korral vist ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda.


22. juuni pärastlõunal topiti kogu seltskond koos varustusega kahte bussi ning teekond Hiiumaa poole võis alata. Praami peal valitses tõsine vormikandjate ülekaal, kujutan ette, kuidas mõni Võidupüha paraadist mitte kübetki teadev turist suu ammuli vaatama võis jääda. Tunnike tuhiseva tuule käes parvlaev Hiiumaa tekil ning märkamatult olimegi jõudnud Heltermaa sadamasse. Kärdlasse jõudes tajusime miks paraad tavalisest minimalistlikemates mõõtmetes toimuma sai. Tänavad, jõed, vahemaad, kõik olid üsna kitsad ja väikesed, kuid tekitasid sooja ja koduse tunde.


Kärdla Ühisgümnaasiumi õuele jõudes tervitati meid kohe sooja maitsva söögiga. Kõhud pungil täis, tõmmati veel viimaseid teibiringe ümber rakmete tolknevate rihmade ning täideti hoolega nii nende taskuid kui seal olevaid veepudeleid. Siis tuli 1. jalavärühmale käsk end suureks peaprooviks üles rivistada. Kuna miinipilduja rühmast inimesi puudu oli, olin mina üks nendest, kes sinna määrati. Öeldi, et saab auto peale. Tegelikult kõlas see päris hästi, arvestades olukorda, et mul olid jalas tuttuued tanksaapad ning et need, hoolimata varbaotstest kandadeni kinniplaasterdatud jalgadest, endiselt veidi hõõrusid.


Mis seal ikka, kuulasime oma ülesanded ära. Kõikidele määrati oma positsioon ning sammusime kõrvalisele tänavale autode juurde. Vinnasime end üles kasti ning ootasime, millal liikuma hakkame. Kuna seda üsna pea ei juhtunud, oli lausa imeline hetk, kui autojuhid masinad lõpuks korraks seisma panid ja meid diislivine mürgitusest päästsid. Siis hüppasid kõik jalasirutajad järsku tagasi masinatesse ja sõitsime keskväljakule viivale tänavale ning jäime sinna ootama. Nii veetsimegi seal terve õhtu marsimuusika saatel, kuulates kuidas teised rivis sünkroonis „Elagu“ hüüdmist harjutasid, vahepeal ka Delfi ajakirjanikega juttu puhudes. Kaks korda sõitsime keskväljakult proovi käigus läbi ka. Teise korra lõpuks oli väljas juba üsna hämar ning kell hakkas vaikselt südaööle lähenema. Meie sõitsime autodega võimla juurde, teised tulid marssides, kiire õhtune rivistus ning oli aeg bussi kongist oma kompse otsima sukelduda. Kuna me olime ühes suures ruumis nii umbes-täpselt saja mehega, siis otsustasime oma pesa teha teisele korrusele, saali kohal olevale rõdule. Aga kuna uus koht vajab ikka ka veidi avastamist, otsustasime minna ka veidikeseks linna peale, „Laulud sõdurile“ heategevuskontserdile, mis aga meie saabumiseks juba läbi saama hakkas. Kuid piduliste tuju hoidis veel pikalt üleval hoopis mõnus ansambel Hiiu kala. Pikk päev tegi lõpuks siiski oma töö ning ööbimispaika jõudes oli uni üsna kiire tulema. Oma osa sellel oli loomulikult ka kõrvatroppidel, mis pidas kinni suurema osa all maganud 100 mehe „serenaadist“.


Hommikul tegin silmad lahti ehmatusega, kui minu kõrval reipalt asju pakkinud härra mind üles äratas. Vaatasin kella, äratuseni oli jäänud 10 minutit, aga umbes pooltel oli juba pool kotti kokku pakitud. Unesegasena hakkasin siis endalegi riideid selga vedama ning poole tunni pärast olime juba kõik õues ja valmis. Hommikusöök samuti naha vahel, ootas meid umbes poolteist tundi ootamist. Punusime patse, et kiivri alt ikka midagi näha ei oleks ning peitsime end kuuma hommikupäikese eest. Veidi enne kümmet oli aeg hakata liikuma positsioonidele. Meie sõitsime autodega taaskord kõrvaltänavasse ootama ning teised suundusid keskväljakule. Paraadi ennast me põhimõtteliselt tegelikult ei näinudki, vaid kuulsime ning aimasime, mis seal toimuda võis. Möödakäivatele inimestele pakkusid masinad huvi, seega polnud meil seal sugugi igav. Tegelikult oleks loomulikult tahtnud ka ise marssida, aga eks ka see ole omaette kogemus! Kuid siis tuligi meie nö paar minutit tähtsat hetke. Sõitsime mööda kõikidest paraadihuvilistest ja tähtsatest persoonidest eesotsas presidendiga ning hinges valitses täitsa hea ja uhke tunne.


Kohe peale paraadi lõppu pakiti kogu kupatus kibekiirelt taaskord bussidesse ja kojusõit võis alata. Bussis magasid kõik pingelangusest rahulikku und ning vihmasesse Pärnusse jõudes ei tahtnud bussist eriti välja tullagi. Kuid juba pool tundi hiljem toimus Rüütli platsil paduvihmas võidutule pidulik üleandmine, kus marssijad taas üles rivistatud olid. Õnneks või kahjuks mina seal osalema ei pidanud, aga tunnistan, et mul oli veel halvem tunne ise katuse all olles, teisi paduvihmas seismas näha.


Lõppkokkuvõtteks võingi öelda, et põdesin taaskordselt rohkem, kui oleksin pidanud. Kõik laabus hästi, seltskond oli hea ja toetav ning ka huumorisoon polnud kellelgi koju ununenud. Mina jäin paraadi, kui ühtlasi ka oma esimese suurema Naiskodukaitse/Kaitseliidu üritusega rahule ning kes teab, võib-olla järgmisel aastal uuesti!

FastLion CMS

Kuidas ma esimest korda

Kuidas ma esimest korda

Kui ma juuni alguses toimunud NKK Pärnumaa ringkonna aastapäeval tegin ootamatu otsuse paraadile marssima minna, ei suutnud ma pärast oma pead mõttest, kas oli ikka päris hea idee, tühjaks saada Uue ja kogenematu (noor)liikmena kummitasid päris mitmed hirmud - issand, kas ma ikka oskan, äkki ma ei saa hakkama, võib-olla saadetakse üldse kohe minema Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige Teele otsustas kirja panna oma muljed esimeselt paraadilkäigult.

Kuidas ma esimest korda paraadil käisin

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse