Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad Kui pea ei jaga, . . . ehk kuidas ma sõjalisel kolmevõistlusel käisin. Ajaloos tagasi minnes meenutan, et sõjalise kolmevõistluse taastas Sakala Malev aastal 2005, et mitmekesistada kaitseliitlaste oskusi ja parandada füüsilist formi. ← Eelmine Laskevõistlustelt tuli Sakalale teine koht! Järgmine → Tähistasime Naiskodukaitse mälestuspäeva Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad

Leili Särg 1. mail 2012

...ehk kuidas ma sõjalisel kolmevõistlusel käisin. Ajaloos tagasi minnes meenutan, et sõjalise kolmevõistluse taastas Sakala Malev aastal 2005, et mitmekesistada kaitseliitlaste oskusi ja parandada füüsilist formi.

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad

Miskipärast oli see varasemalt mõeldud ainult meestele. Naistel ei olnud keelatud osaleda, õrnem pool võis osaleda, aga eraldi tulemuste arvestust ei olnud, seda peeti  koos meestega.  Mingil ajal lisandusid naised ja meesveteranid ja tänu härra Niinepuule on osalemisrõõm eraldi arvestuses juba teist aastat ka naisveteranidel (40+). 

 

Laupäeval, 28. aprillil osalesime Lääne maleva korraldatud sõjalisel kolmevõistlusel.  Sakala malevat käisid Kaitseliidu meistrivõistlustel esindamas meesveteranid Artur ja Margus ning Naiskodukaitsest (naisveteranid) Maire, Janne ja Leili.

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad
Leili Särg koos Janne Suigusaarega

Võistluseelsel neljapäeval käisime Välustes,  lipnik Nälk`i juhendamisel laskeharjutusel sportpüsse nö peale laskmas. Minul läksid laskmiskatsed alla igasugust arvestust. Veel reede hilisõhtul mõtlesin oma viletsa laskmistulemuse peale ja uinudes nägin, kuidas võistlustel püss minu eest ise laskma hakkas. Selle õuduka peale ärkasin üles ja kontrollisin, et kas telefon on ikka äratuse peal 5:30. Oli küll. Magasin edasi. Õnneks õudususunenägu enam ei näinud ja sain korralikult puhata. Miski- vist kuues meel - äratas mind. Vaatasin kella. Oh sa jummel küll, kellaosutid näitasid juba kuuendat hommikutundi. Pidin ju ärkama kell 5:30, et heeringa võileibu kaasa teha ja kohvi keeta. Telefon on aga nii „nutikas“, et mind laupäeval ja pühapäeval ei ärata. Ruttu vesi keema, et seltskonnale kohvigi tehtud saaks. Võileibade tegemiseks enam aega ei jäänud.  Haarasin kiiruga spordikoti  ja tormasin maleva staabi poole.  Teised  võitluskaaslased olid mind juba ootamas ja minekuvalmis.

 

Sõit Läänemaale läks eriliste viperdusteta. Artur ei lasknud meil eriti igavust tunda. Tekitades elevust bussis tagaistmel olevatele näitsikutele. Kuidas ta seda tegi? Las see jääb asjaosaliste teada.

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad
Heeringavõileiba seekord ei saanudki!

Piirsalu raketibaasi jõudsime varakult. Sättisime oma piknikulaua valmis ja hakkasime kohvitama. Minul hakkas sülg jooksma, kui mõtlesin tegemata heeringaleibade peale. Oh, kui väga need oleks hommikukohvi kõrvale sobinud.

 

Korraldajad Lääne malevast olid minutipealt täpsed.  Meie meeskonnal oli võimalus lasta esimeses vahetuses 200 meetri kaugusel olevate sihtmärkide suunas. Sakala esinduse viiesest seltskonnast olid Janne ja Marguse laskmistulemused suurepärased. Minul, nagu arvata oli, alla igasugu arvestust. Mõtlesin, et unenägu oleks võinud tõeks saada, et püss ise laseks...

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad
Granaadiviske esimeses voorus hinnatakse täpsust ja teises kaugust

Järgmine ala oli granaadivise. Suundusime Palivere terviserajale. Korraldajad olid ladusama granaadiviske läbiviimiseks maha märkinud kaks viskeala. Esimeses – mehed, teises sektoris - naised ja „vanurid“ ehk siis nais- ja meesveteranid. Granaadivisked toimusid täpsuse ja kauguse peale. Enesega rahulolles pean märkima, et viskekäel oli „sihik“ paigas, sest täpsusvisked tulid välja.

 

Kolmanda ehk viimase alana toimus kolmekilomeetrine krossijooks Palivere terviserajal.  Juhendis oli kirjas, et kaks esimest ala peab võistleja läbima suvises välivormis ja krossijooksu sportlikus riietuses. Suundusime bussi juurde, et krossijooksuks sportlikult riietuda. Ebameeldiva üllatusena tõdesin, et sportlikke jalanõusid polegi kaasas. No mudugi, sest rõivad pakkisin õhtul ära ja jalanõud pidin hommikul garderoobist kaasa haarama. „Sissemagamise“ tagajärjel oli aga minul hommikune paanika suur ja jalatsid läksid üldse meelest. Kirusin ennast, et ei olnud tosse  õhtul kotti valmis pannud.  Egas midagi...

KUI PEA EI JAGA, JAGAVAD  JALAD....Jalas sõdurisaapad ja seljas suvine välivorm sättisin stardis end sportlikult riietatud võistlejate selja taha, et läbida viimane ala – 3 km jooks.  Nii nagu stardis viimasena alustasin, nii ka finiseerisin -viimasena. Enesetunne oli hea, sest Palivere terviserada on suurepärane: parajad tõusud ja laskumised. Jooksu oleksin ehk rohkem nautinud sportlikus riietuses.

 

Suur tänu Lääne Maleva korraldustoimkonnale ladusa võistluse korralduse ja suurepäraste auhindade eest.  Tilk tõrva meepotti lisab vaid seik, et ei arvestatud naisi ning nais- ja meesveterane võistkondlikus arvestuses.  Kas sedasi  siis populaseeritakse sporti Kaitseliidus?

Loosi tulemusena  korraldab järgmisel aastal sõjalise kolmevõistluse Viru malev.

FastLion CMS

Kui pea ei jaga,

Kui pea ei jaga,

Miskipärast oli see varasemalt mõeldud ainult meestele Naistel ei olnud keelatud osaleda, õrnem pool võis osaleda, aga eraldi tulemuste arvestust ei olnud, seda peeti koos meestega ...ehk kuidas ma sõjalisel kolmevõistlusel käisin. Ajaloos tagasi minnes meenutan, et sõjalise kolmevõistluse taastas Sakala Malev aastal 2005, et mitmekesistada kaitseliitlaste oskusi ja parandada füüsilist formi.

Kui pea ei jaga, peavad jagama jalad

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse