Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus Kille talu Mulgimaal kui Kümme aastat tagasi lõpetas meie kursus psühhoanalüütilise psühhoteraapia väljaõppe. Sellest ajast alates oleme kogunenud igal suvel Mulgimaale Killele mitmepäevastele töistele suveseminaridele. Meie võõrustajaks on Kille talu tänane perenaine Margit Riit, meie kursuseõde. Aga jutustada tahan ma teile hoopis Kille talust, selle ajaloost ja kunagistest omanikest, Margiti vanavanematest. Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu! ← Eelmine Lotta: Naiskodukaitse vanem õde Järgmine → Mõned noodid naiskodukaitsjatest enne sõda Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus

Jana Ots, Kaitse Kodu! vabatahtlik autor 30. augustil 2018

Kümme aastat tagasi lõpetas meie kursus psühhoanalüütilise psühhoteraapia väljaõppe. Sellest ajast alates oleme kogunenud igal suvel Mulgimaale Killele mitmepäevastele töistele suveseminaridele. Meie võõrustajaks on Kille talu tänane perenaine Margit Riit, meie kursuseõde. Aga jutustada tahan ma teile hoopis Kille talust, selle ajaloost ja kunagistest omanikest, Margiti vanavanematest.

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus
Foto: Alex Ots

See koht, Kille, on haruldane mitmes mõttes. Juba esimesel korral seal viibides olin ma lummatud imelisest rahust, mis seal hoovab, ja erilisest majast, kus on koos mitme ajastu lood. Eemal igasugusest tsivilisatsioonimürast, üksnes loodushääled: tuul sahistamas puudeladvus, sirtsude sirin, voolava vee vaikne vulin – kõik see mõjub lausa hüpnotiseerivalt. Tunnetasin selle koha müstilisust, aga kirjutasin selle perenaise külalislahkuse ja kodusoojuse arvele. Ajapikku aga hakkasid endast märku andma müstilised lood ja ma ei tea, kas saab nii olla, et mingid sisetundelised eelaimdused osutuvadki tõeks, või on see lihtsalt minu viljaka fantaasia tulem.

 

Kord kutsus Margit meie seminarile ühe oma ajaloolasest peresõbra Ken Irdi, kes pidas meile pika ja huvitava loengu Kille ajaloost. Restaureerimise käigus leiti maja palkseinalt oletatav ehitusdaatum: aastaarv 1904. Hoone arhitektuur on selle aja kohta väga eriline, maja näeb välja nagu puitvilla: nurgatorniga, kõrge maakivisokliga, kiirjate ruudujaotisega kuuskantakendega. Omal ajal oli kindlasti märkimisväärne ka klaasveranda vaatega paisjärvele ja pulkrinnatisega lahtine rõdu– kahjuks ei ole need säilinud. Praegu on veranda asemel terrass. Eriline oli selle ajastu maa-arhitektuuris ka teise korruse magamistuppa ehitatud nurgakapikujuline käimla. Kuigi maja restaureerimine jätkub, on siin väärikat ajaloolist kultuurihõngu igas toas.

 

Teine hämmastav üllatus tabas mind Kille talus ühel järgmisel seminaril: söögitoa aknalaual seisid reas esimese Eesti aegsed märgid. Ma olin lummatud – need olid tänapäeva Kaitseliidu märkide sarnased ja ometi teistsugused. Ja siis rääkis Margit, et tema vanaema oli aktiivne naiskodukaitsja ja vanaisa kaitseliitlane. Tunnistused, märgid ja medalid olid peidetud majja, olnud sealsamas varjul kogu nõukogude aja, kui maja oli ülerahvastatud sovhoositööliste peredest – ja nüüd on need üllatuslikult välja tulnud. See lugu kasvatas mu uudishimu niivõrd, et tahtsin rohkem teada Margiti vanavanematest, nende elulugudest ja saatustest. Nii võtsingi koos Margitiga ühel kevadisel pühapäeval ette teekonna Keilasse Margiti ema juurde, et kuulata mälestusi tema vanematest.

Õnnetu saatusega maja

Margiti ema Luule Rehemaa on kohtumisel ärevil ja pisut õnnetu. „Oh, ma ei teagi, kas oskan teile midagi asjalikku rääkida, ma mäletan nii vähe. Ma olin siis väike, kui Vene väed Eesti okupeerisid ja siis ei kõneldud meie kodus enam Eesti asjadest, Naiskodukaitsest ega Kaitseliidust.“

 

Rüüpame teed Margiti perekonna Keila kodus ja vaikselt hakkavad proua Luulel ka lood ja mälestused veerema.

 

„Õisus, ma arvan, et 1938. aastal (siis oli Eesti Vabariigi 20. sünnipäev) istutati Vabadussõja mälestuseks tamm. Meie elasime meiereis – see muruplats oli peaaegu meie akende all. Mina olin siis 6aastane ja vaatasin aknast, kui seda tamme istutati. Konstantin Päts oli ka kohal. Sinna püstitati veel ka mälestuskivi,“ meenutab Luule.

 

Kui suvel olid Naiskodukaitse päevad, ma arvan, et võidupäeval, siis olid Õisu pargis suured kogunemised. Seal olid supikatlad ja kõik muu, mis sellistel üritustel ikka on. Mõni pilt oli kindlasti ka nendest üritustest, aga ma ei tea, piltidel pole midagi kirjas,“ lisab vanaproua.

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus
Kui suvel olid Naiskodukaitse päevad, siis olid Õisu pargis suured kogunemised(Foto: erakogu)

Mu meelest on ime seegi, et pildid on säilinud. Tollel äreval ajal hävitati enamasti kõik, mis võis reeta seotust Kaitseliiduga. Vaatame üheskoos pilte.

 

„Minu ema, Selma Alide Kõrgesaar, oli Õisu jaoskonna esinaine. Sellelt pildilt ma tean kolme inimest. Anni Keek, tema tütar oli minu mängukaaslane ja temaga me suhtlesime kuni tema surmani, ta oli Viljandis arst. See siin on Pääsuke ja tema tütre Rutiga ma käisin samas koolis.“

 

Margit kommenteerib naerdes, et kui juhatuse piltidel teised inimesed vahetuvad, siis nende memm oli esinaisena paigas nagu raudnael.

 

„Kahjuks ma ei tea täpsemalt, kui kaua ema Õisu jaoskonna esinaine oli, ega ka täpsemalt tema tegemistest. Kuna ma olin nii väike, siis ma ei käinud emaga kaasas ja hiljem ei räägitud sellest.“

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus
Õisu jaoskonna esinaine Selma Alide Kõrgesaar (vasakult kolmas), Anni Keeki (paremalt esimene) ja proua Pääsukesega (vasakult esimene), kelle lapsed olid Luule ea- ja mängukaaslased(Foto: erakogu)

Killel elas Luule kolm aastat pärast suurt Tallinna pommitamist. Enne elas tema perekond Tallinnas Müürivahe ja Vana-Posti tänava nurgal, seal, kus on praegu korstnapühkija, aga nende maja põles pommitamise ajal maha. „1939. aastal oli minu isa selle talu ostnud. Minu vanaema, vanaisa ja onu pidasid seda talu. Pool mööblit oli meil enne sinna viidud ja see, mis põlengust alles jäi, sai siis koormasse pakitud ja nii me läksime. Ema ja isa olid piimandusala inimesed ja jäid tallu tööd tegema,“ jutustab Luule.

 

Kui Vene väed sisse tulid, algasid nende põgenemised. Esiteks läks Luule koos ema, isa ja vennaga Kanakülla, kus elas onunaise ema. Vanaema ja vanaisa jäid Killele, sest perel olid ju loomad, keda ei saanud jätta. „Ma nii mäletan seda hirmu, kui venelased sinna tulid. Nad võtsid ära meie auto ja täku. Auto leiti hiljem purukssõidetuna paar kilomeetrit eemal, aga täkku me enam ei näinudki. Kõige hirmsamad mälestused ongi Tallinna pommitamine ja venelaste tulek. Praegugi, kui neid sündmusi meenutan, tuleb see hirm meelde.“

 

Jälgede segamiseks koliti pidevalt ja vahetati elukohti. Luule usub, et tänu sellele pääseski tema pere küüditamisest.

 

„Ma olin 10. klassis, kui tuli teade, et suur küüditamine on tulemas. Me elasime siis Lustiveres. Sügisel vanemad kolisid. Mina ja vend, kes oli minust 2,5 aastat vanem, jäime Põltsamaale kooli, aga vanemad kolisid Vändra lähistele. Elasime vennaga ühes korteris, kus oli üks vanaproua, kes meie järgi vaatas,“ räägib Luule.

 

Tal ei olnud terve selle aasta jooksul vanematega ühendust, sest sel ajal ei olnud telefone ega midagi. Kevadel pärast märtsiküüditamist hakkas ta aga üksinda minema Tori-Aesoole, et teada saada, kus vanemad on, kas nad on alles ja elus.

 

„Tol ajal oli selline reis samaväärne, kui täna näiteks sõit Aafrikasse. Polnud teada bussigraafikuid ega sedagi, kuhu täpselt välja tuleb jõuda. Ja ometi õnnestus mul sugulaste abiga lõpuks kohale jõuda. Vanemad olid elus ja terved. Kogu see aasta oli olnud täis ärevust ja teadmatust.“

 

1947. aastal otsustas Luule isa talu ära anda, sest kartus kulakuteks tegemise ees oli suur, ning Killelt ära minna. Talu sai riigi omaks ja seal elasid siis sovhoosi töötajad, igas toas üks perekond. Paigale jäid ka Luule vanavanemad.

 

„Vanaisa elas surmani Killel. Vanaema toodi hiljem Keilasse, kuhu isa oli meile uue maja ehitanud. Aga onu tapeti teel Abjast Mõisakülla.“ meenutab Luule.

 

Margit jutustab oma mälestusest 5aastasena, kui nad memmega tahtsid Killet külastada: „Me sõitsime kitsarööpmelisega Abja-Paluojja. Ja siis mul on selline mälestuspilt, kuidas me memmega jõudsime tammede alla ja see pilt oli nii jube, et me pöörasime ringi. Memm ei tahtnudki õue peale minna …“

 

Ka Luulel on üks mälestus Kille külastusest: „Mina käisin seal 1980ndatel, üks tuttav viis mu autoga sinna. Mul tuleb praegugi pisar silma, kui see vaatepilt meenub – see oli nii koledaks tehtud, sõnnikuhunnikud ümber maja … ma kahetsesin, et üldse sinna läksin ja ilusa lapsepõlvemälestuse Killest ära rikkusin. Me ei rääkinud sellest talukohast kodus kunagi. Me teadsime, et me ei saa sinna enam kunagi. Mis läinud, see läinud. Meie jaoks oli see üks õnnetu saatusega maja.“

Raskuste kiuste edasi

Kui Eesti taasiseseisvus, polnud pärijatel esialgu plaanis talu tagasi taotleda. Arvati, et pole ressursse selle korda tegemiseks ja usuti, et keegi sinna elama ei lähekski. Aga siiski otsustasid Margiti ema ja onu viimasel hetkel taotluse sisse anda. Abja vallavalitsusest anti esialgu eitav vastus, sest polevat märget, et maja oleks ära võetud. Ei saa ju anda tagasi midagi, mida pole ära võetudki. Ka sovhoosist tuli samasugune vastus. Ilmselt oli veel kellelgi huvi selle talu vastu, arvavad Margit ja Luule täna. Tulemuseni viis konsultatsioon advokaadiga, kes kirjutas sovhoosi, ning siis korraga olid kõik vajalikud dokumendid olemas. 1997. aastal said pärijad Kille talu taas enda valdusesse.

 

Margiti onu Vello ajas asju, et sovhoosi pensionärid mujale elama paigutada, ja maja sai tühjaks. Siis kolis ema onupoeg sinna elama ja tegi majas esimese suurema koristuse. Seejärel moodustati kaks eraldi kinnistut – onupojale ja Margitile. Margit sai maja, mille nimeks sai Kille Veski ja onupojale said Kille talu metsamaad. Suur töö oli nõukogudeaegse siseviimistluse „meistriteoste“ likvideerimine ja maja kindlustamine edasise kahjustumise eest. Sellest ajast on Margit oma õe Katriniga ja lastega püüdnud maja algset ilmet taastada. Kuigi see võtab palju aega ja raha, on edusammud märgatavad. Lisaks on tööde käigus välja tulnud ka üht-teist põnevat perekonna ajaloo kohta.

 

Kord ronis Kati kass vundamendi august sisse ja enam välja ei tulnud. Kassi päästmise aktsiooni käigus leiti koos kassiga vundamendi alt vutlar, kus olid säilinud kõik Luule vanemate tunnistused ja aukirjad. Märgid ja medalid aga tulid pumba vahetamise käigus välja hoopis kraanikausi alt. Vaja oli niisket osa süvendada ja seal liiva sees nad olidki kenasti peidus olnud kõik need aastad.

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus
Töö eest Õisu jaoskonna esinaisena tunnustati Selmat mitmel korral kõrgete aumärkidega(Fotod: erakogu)

„Need peitmised algasid siis, kui venelased sisse tulid. Mul on siin suur lõunaserviis, mis maeti tookord maasse. Tänu sellele on see serviis peaaegu tervikuna alles tänaseni ja kaunistab meie perepühasid. Ma usun, et seal maa sees on veel asju peidus,“ kõneleb proua Luule.

 

Kahjuks ei mäleta ta, millega tema isa Kaitseliidus täpsemalt tegeles, sest kui algasid põgenemised, ei räägitud kodus varasemast ajast enam midagi. Isegi sellest mitte, et August ennast mingil ajal küüditamise eest küünis varjas. „Sain sellest alles aastaid hiljem teada. See oli kindlasti turvalisuse huvides, et kaitsta saladusi ja perekonda, lapsi,“ on Luule veendunud.

 

Kuigi August Kõrgesaare tegevustest Kaitseliidus pole täpsemaid mälestusi, on palju tunnistusi, mis kõnelevad tema panusest riigikaitsesse. Ja loomulikult oli tema elu ja tegevuste keskpunktis perekond, perekonna turvalisus, heaolu ja tulevik. Keerulistest aegadest hoolimata hoiti perekonnas eestlust, traditsioone ja rahvuslikku identiteeti. Otseselt ei räägitud nõukogude võimust midagi negatiivset ja ikkagi oli kõigil, kaasa arvatud lastel, selge arusaam, et see ei ole õige. Samuti ei räägitud jõuludest, kuid alati peeti jõule. See on näide, kuidas mingil moel, ühegi hirmu ega jõuga pole võimalik hävitada seda, mis on inimestele püha.

 

„Ema ja isa olid väga head inimesed, ma ei tea, et ma oleks neid kunagi riidlemas kuulnud. Kodune õhkkond oli väga hea. Me käisime alati terve perega puhkusereisidel. Isa hoolitses väga hästi meie eest ja ka minu laste eest. Ma olin oma abikaasast lahku läinud ja poleks üksinda jõudnud oma lapsi koolitada, isa aitas. Isa ja ema olid väga töökad, hoolitsevad ja kokkuhoidvad inimesed. Ema ja isa olid mõlemad piimanduse eriala inimesed ja isal õnnestus kuidagi iga kolimise käigus taas saada meiereisse tööle ja mõne aja pärast ka juhatajaks,“ meenutab Luule.

 

„Mäletan, kuidas ma istusin vanaisa kontoris ja sõin sooja saia šokolaadivõiga, mis oli tol ajal luksus. Vanaisa võttis mind tihti igale poole kaasa. Nad olid ettevõtlikud. Vanaisa kogu aeg ehitas midagi, vanaemal oli alati mitut sorti hoidiseid kogu talveks. Kui me siia kolisime, siis memm ju väga palju karjatas meid, lapsi. Onu elas allkorrusel ja nende lapsed olid minuealised. Ega me ju ei kõndinud trepiastmeid pidi, vaid hüppasime ühelt mademelt järgmisele, nii et terve maja värises. Vanaema alati kiljatas selle mürina peale, aga ei kurjustanud,“ lisab Margit ka omapoolse mälestuse vanavanematest ning jätkab: „Vanaisa hakkas pensionieas veel mesilasi pidama, tal oli väike motoroller ja ta võttis mind sageli kaasa. Kogu aeg midagi toimus, meevurritamise talgud jne. Vanaema suri 63aastasena infarkti. Vanaisa elas veel seitse aastat ja tal oli isegi uus elukaaslane. Taat käis tööl ka pensionieas, kütjana. Ei osanud puhata. Arvatavasti see, et vanaisa oli üleajateenija, veltveebel, kujundas temas sõduriloomust ja andis vajalikud oskused, juhikogemused. Pilte vanaisast ja vanaemast võib näha ka Imaveres, Eesti Piimandusmuuseumis.“

 

Sööme veel üheskoos jäätist toormoosiga, ikka Luule enda tehtuga. Ja ma jään mõtisklema, kust tuleb inimestel selline elutahe, nagu Margiti memmel ja taadil. Ikka ja jälle kusagil oma elu otsast rajama hakata ja mitte alla anda. Mõtlen oma depressiivsetele päevadele, kui vahel hakkavad domineerima enesehaletsusmõtted: oi kui raske elu, palju tööd ja vähe raha, isegi Ameerikasse pole saanud. Ja ausalt – piinlik hakkab. Vahel mõtlen siis, kas ehk tõelised eluraskused ja elutahe käivadki käsikäes. Aga Margiti memmele Selma Alide Kõrgesaarele ja taadile August Kõrgesaarele mõtlen sageli suure austusega. Mälestused sellistest inimestest peavad elama, olema meile eeskujuks ja motivatsiooniks.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!

FastLion CMS

Kille talu Mulgimaal kui

Kille talu Mulgimaal kui

Foto: Alex Ots See koht, Kille, on haruldane mitmes mõttes Juba esimesel korral seal viibides olin ma lummatud imelisest rahust, mis seal hoovab, ja erilisest majast, kus on koos mitme ajastu lood Kümme aastat tagasi lõpetas meie kursus psühhoanalüütilise psühhoteraapia väljaõppe. Sellest ajast alates oleme kogunenud igal suvel Mulgimaale Killele mitmepäevastele töistele suveseminaridele. Meie võõrustajaks on Kille talu tänane perenaine Margit Riit, meie kursuseõde. Aga jutustada tahan ma teile hoopis Kille talust, selle ajaloost ja kunagistest omanikest, Margiti vanavanematest.

Kille talu Mulgimaal kui elutahte tunnistus

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse