Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas... (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud) Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Üks tõeline spordisõber ja endasse ning oma võimetesse uskuv naiskodukaitsja ootab Scoutsrännakut juba aasta algusest saadik. Panna ennast proovile koos tõeliste tegijatega- sellist võimalust ei saa lasta mööda minna. Isegi kui see tuleb sealt lõpu poolt :) Rõõmsalt fini¹is ← Eelmine Harju ringkonnakogu Järgmine → Pelmeenitegu – ehk kuidas ühendada jahu ja hakkliha parimad omadused Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas. . . (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas... (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)

Kadri Soe 6. aprillil 2013

Üks tõeline spordisõber ja endasse ning oma võimetesse uskuv naiskodukaitsja ootab Scoutsrännakut juba aasta algusest saadik. Panna ennast proovile koos tõeliste tegijatega- sellist võimalust ei saa lasta mööda minna.

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas... (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)
Rõõmus seltskond
Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas... (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)
Hellad käed plaasterdamas

Algas see kõik nii, et peale „Scoutsrännak 2013“ väljakuulutamist sai endid juba varakult kirja pandud. Esialgu, üsna realistlikult oma võimeid hinnates, sai regatud rännakule „vabas vormis“. Mida lähemale aga saabus 4. aprill, mida eredamalt paistis päike, seda julgemaks muutus tahe tulla, näha, võita...Hästi, võitma me just ei läinud, aga soov panna end proovile ja anda endast kõik, tõstis meie võitlusvaimu maksimumini ja nii mõnedki meist julgesid võtta rännakust osa vormiga nr. 1 või nr. 2 (kas seljakott raskusega  10 kg + relv või seljakott raskusega 15kg).

 

Koti pakkimine oli iseenesest juba väga loominguline töö ja igaüks lasi fantaasial lennata, pakkides kaasa erinevas kaalukategoorias hantleid, auto silmapesuvedelikku või muud rasket kraami, mida koduses majapidamises leidus. Seekord võis unustada enamuse eelnevalt seljakoti pakkimise kohta õpitust: ökonoomne, mugav, kerge, kiirelt kättesaadav. Oluline oli vaid mugavus ning kergelt  kättesaadavad vesi, turgutav amps ning plaastrid, plaastrid, plaastrid.

 

Varahommikune ärkamine ja lõbus bussisõit Paldiskisse häälestas meid meeldivalt eelseisvaks katsumuseks. Seekordne rännakumarsruut läbis Pakri poolsaare ja selle ümbruse looduskauneid kohti ja vaatamisväärsusi ning oli pühendatud Scoutspataljoni taasloomise 12. aastapäevale. Mälestasime ka kõiki neid, kes on jäänud lahinguväljale või jätnud sinna oma tervise.

 

Enne stardijoonele asumist sai oma kandam veelkord kontrollkaaluga üle kaalutud ja vajadusel liivakastist lisakilosid juurde ammutatud. Vahel oli ka kodustes tingimustes liiga hoogu mindud ja koti kaalu tuli hoopis vähendada (kõrvale lendasid „kassid“ ja hantlid).

 

Hümn ja pühendusega kõne koos julgustavate sõnadega kuulatud, kõlas stardipauk ja meie tubli seltskond „tormas“ rada vallutama.

 

Plaani rada ühtlases rahulikus tempos läbida sai kohe alguses ka teostama asuda, sest tihe mass ligi 1300-st rännaklasest ei lasknud meil endid alguses kuidagi ära katkestada. Mõnusas rahulikus tempos sai päris lõpuotsas teed alustatud.

 

Rada oli hea, meel rõõmus ning päikeseline ilm tõotas järgnevad 30 km mõnusat äraolemist. Teekonna edenedes leidis igaüks endale sobiva tempo ja sellest lähtuvalt kulgeti kiiremas või aeglasemas tempos esimese vahepunkti, sõdurikodu, suunas.

 

„Kand ja varvas, üks-kaks-kolm“ mõõtis sõdurisaabas meetreid ja kilomeetreid. Aga nagu iga asi, mis liigub, see kulub. Kulus ka kand ja kulus ka varvas. Õnneks ei kulunud võistlusvaim ja jalgadele tekkinud hiiglaslikke ville sai abivalmite meditsiinipoiste toel edukalt plaasterdatud. Kahjuks selgus puhuti, et sel aastal polnud füüsis veel võitlusvaimule järele jõudnud ja 15kg koorem ei lasknud päris finišijooneni välja vedada. Küll aga sai selgemaks, mille kallal nüüd aasta otsa on aega tööd teha.

 

Kui esimese vahepunktini jõudmine oli villis jalgade hinnaga, siis edasi tuli tervisehädasid riburadapidi. Küll valutas üks puus, küll teine. Küll tekkis vill siia ja teine sinna. Ja kuigi rada oli tänu külmadele ilmadele enamaltjaolt väga heas seisukorras, siis tundus iga konarus ja väiksemgi lumesopp peale raske koorma all läbitud vahemaad erakordselt piinarikas.

 

Mõned võõrad näod said päris tuttavaks, kui neist kordi sai möödutud ja siis jälle neist maha jäädud. Taaskohtumised ja rõõmsad tervitused panid hetkeks unustama valutavad jalad. See kõik ei lasknud vaimul raugeda ja vahepunktid taastasid seda vähest „saiavormi“, mis meil oli. Eriti kosutas mustikakissell ja sool (ei saanud noormeestele mainimata jätta, et nende toit on erakordselt soolane).

 

Raske oli vahepunktis peale raasukest puhkust end püsti ajada ja edasi minna, sest keha ei taha aru saada, mille eest teda nüüd niimoodi takka sunnitakse, kui võiks mõnusalt veel istuda. Siiski osutus võitlusvaim tugevamaks ja edasi sa liigutud.

 

Tõdesime vist kõik, et teekond osutus oodatust raskemaks ja tundsime, millised lihased on meil „pisut“ treenimata. Nii mõnegi kõnnak kujutas finišijoont ületades pigem lombaka või  liigesehaige oma, kuid võidurõõm ning hinnaline diplom tõestusega „ära tegin“ pani unustama kõik rännaku jooksul talutud piinad ja kirumised enese aadressil.Kuigi karikas seekord naiskodukaitsjatest taas mööda läks, siis palsamiks olid ka finišjoonel nii kaua-nii kaua oodatud sõnad: „Tubli! Aeg 6:29“. Juhuu!

 

Praegu neid ridu kirjutades ja oma paistes ning sidemetesse polsterdatud ümmargusi jalgu vaadates võiks arvata, et järgmisel aastal Scoutsrännaku ajal mind rajal küll ei näe, siis pean ütlema, et eksite. Olen kindel, et järgmisel aastal peavad nii mõnedki eespoololijad tundma veelgi tugevamalt meie tublide naiste kuklasse hingamist. Isegi kui see tuleb sealt lõpu poolt :)

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas... (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)
Rõõmsalt fini¹is

FastLion CMS

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm!

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm!

Rõõmus seltskond Hellad käed plaasterdamas Algas see kõik nii, et peale „Scoutsrännak 2013“ väljakuulutamist sai endid juba varakult kirja pandud Esialgu, üsna realistlikult oma võimeid hinnates, sai regatud rännakule „vabas vormis“ Üks tõeline spordisõber ja endasse ning oma võimetesse uskuv naiskodukaitsja ootab Scoutsrännakut juba aasta algusest saadik. Panna ennast proovile koos tõeliste tegijatega- sellist võimalust ei saa lasta mööda minna.

Kand ja varvas, üks-kaks-kolm! Vill ja varvas. . . (ehk kuidas me Scoutsrännakul käisime ja sugugi alla ei andnud)

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse