Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Ellu jääda – see on lihtne? Ellu jääda – see "Siin on teie kapsas, kaalikad, sea süda, porgandid ja toiduõli. Sellest saate süüa teha," on instruktor napisõnaline. Kell on kuus laupäeva õhtul, eelmine kord saime süüa 25 tundi tagasi. Aga alustagem algusest. Fotod: Piret Valge ← Eelmine Alice Kuperjanov 120 Järgmine → Vorstitegu nagu vanasti - fotoreportaa¾ (lisatud retsept) Ellu jääda – see on lihtne?

Ellu jääda – see on lihtne?

Piret Konsin 7. dets. 2014

"Siin on teie kapsas, kaalikad, sea süda, porgandid ja toiduõli. Sellest saate süüa teha," on instruktor napisõnaline. Kell on kuus laupäeva õhtul, eelmine kord saime süüa 25 tundi tagasi. Aga alustagem algusest.

Reede õhtul startis Tartust kahes autos seitse ellujääjat – Piia, Anna-Liisa, Triin, Ann, Maarja-Liisa, Piret ja Piret. Kõigil oli kaasas kohustuslik varustus, mis ei tahtnud hästi autossegi ära mahtuda. Jõgeva ringkonnast liitusid seltskonnaga veel Kertu ja Kätlin.

Ellu jääda – see on lihtne?

Kirnasse saabumisel anti meile kõigepealt süüa ning edasi läksime nuge teritama. Selgus, et see on omaette teadus ning meil kulus kaks tundi sellele, et ka ise proovida nuga teravaks saada. Jutu käigus selgus, et noa teritamiseks on kõige lihtsam kasutada isa või vanaisa abi ning ongi nuga korralikult terav. Endal see küll nii lihtsalt ei läinud. Pärast pikemat noa “silitamist” luisuga saime siiski kartulil koore pealt ära.

 

Edasi suundusime teooriatundi. Saime teada, kuidas looduses eksimise korral ellu jääda. Õppisime erinevaid tule tegemise meetodeid ning vaatasime, kuidas lõke üles saab. Saime teada, kuidas on tark sooja enda poole suunata, mitte kütta sellega ilma. Instruktor rääkis ka, kaua saab hakkama ilma söögi ja joogita. Veel olid teemaks veefiltrid ja söödavad taimed. Viimaks oli kell jõudnud juba tublisti teise päeva, kui vaatasime üle veel reeglid, mis sel nädalavahetusel metsas kehtisid ning saimegi lõpuks magama.

 

Äratus kell 7:00, süüa ei saanud. Panime riidesse ja liikusime kõigi oma asjadega õue. Ja läkski lahti! “Pange enda ette maha kolm asja, milleta te metsas hakkama ei saa,” käsutas instruktor. Tekkis teatav segadus – mis mõttes, mul on siin ju soojad riided, varujalanõud, tule süütamise vahendid... Instruktor andis teada, et lubatud on siiski vaid kolm asja. Alistusime: ega midagi – kui kolm, siis kolm. Valisin oma esemeteks välja magamiskoti, teise paari villaseid sokke ja kampsuni; teised võtsid enam-vähem sama kraami. Need tuli kokku pakkida nii, et oleks hea kanda ja ülejäänud asjad tuppa tagasi viia. „Hüvasti, minu lisaks võetud soojad asjad! Arvata on, et külmun lihtsalt ära“, mõtlesin ärevusega. Sidusime oma asjad nööriga kokku, võtsime köögist vee ning lisaks veel plekkpurke, traati ja nööri.

 

Meid jagati kahte gruppi ning hakkasimegi metsa poole liikuma. Kohale jõudes näidati, kuidas tulepulgaga tule üles saab. Tegelikult alguses ikka ei saa küll, seega olin sunnitud tõdema, et mina jään külma kätte. Näidati kätte kohad, kus võisime 300 meetri raadiuses laagrikohta otsima hakata. Teine grupp viidi mujale. Käisime mööda metsa ning arutasime ühe või teise koha plusse ning miinuseid. Kui asupaik leitud, läks tööks. Edasine meenutas mulle aeg-ajalt väga filmi “Mehed ei nuta”. “Kirvest! Andke mulle kirvest,” hüüab Piret. Keegi nõuab saagi, keegi tahab teist kirvest endale... Kõik tormasid mööda metsa ja otsisid sobilikke puid ja oksi nii onni kui kütte jaoks. Mina üritasin tulepulgaga lõket teha ja sain hakkama. Edasi tegelesin soojapeegli ehitamisega, mille eest saime instruktoritelt kiita.

 

Onn sai suur ja ilus, kuid tagantjärele tarkusena tuleb tõdeda, et seda pole vaja nii suurt ehitada. See-eest küljealune peab olema oluliselt paksem ja võimalikult kuiv, kuna magades hakkas külm just altpoolt.

Ellu jääda – see on lihtne?

Lõkkega oli, nagu oli. Vahepeal saime sooja, kuid aeg ajalt märkasime, et lõke põleb, kuid sooja ei anna. Keetsime lõkkel plekkpurgis mustika- ja pohlavarreteed, et oleks kohe ka soe jook võtta. Teine grupp tõdes pärast, et nemad selle peale ei tulnud.

 

Kell kuus kutsuti meid instruktorite laagrisse kokku, jagati välja toiduained ning anti meile uued ülesanded. Öösel tuli valmistada kahest plekkpurgist lamp, punuda voodilinast rebitud ribadest nöör, teha raam ning siduda nööriga suhkrukott raamile nii, et sellest tuleks seljakott  ja lisaks voolida ka lepahalust lusikas. No ülearu õnnelik ei olnud just keegi nende korralduste üle, kuna mõtted käisid ainult söögi ümber.

 

Jõudsime oma laagrisse tagasi ning teatavaks sai tõsiasi, et enamusel meist ei olnud lusikaid ega kausse. Vaatamata sellele hakkasime usinasti toiduaineid koorima ja tükeldama. Sellel ajal, kui söök kees, meisterdas Piret meile kõigile plastpudelist ja puupulgast lusikad ning plastpudeli põhjast kausi. Kui jõudis kätte söögiaeg, oldi üksmeelsel arvamusel, et nii maitsvat toitu pole ammu saanud, mis sellest, et see ei sisalda ühtegi maitseainet. Kõik sõid ja kiitsid!

 

Edasi saabus meile jalgade kontroll, et teha kindlaks, milline oli meie jalgade seisukord saabastes. Kaks meist pidid hakkama kohe oma jalgu pesema ning kuivatama, et üleelamise käigus mitte kahjustusi saada. Saime teada, et vaarikavarre tee on täiesti multifunktsionaalne asi – seda saab kasutada joomiseks, jalgade pesuks ning ka lõkke kustutamiseks. Kõik punusid hoolega oma nööre, panime paika tule valvamise graafiku ning tundsime, et elu on jälle ilus, sest kõht on täis.

 

Jõudiski kätte aeg magama minna. Esimesena oli valves Piret, ülejäänud pugesid oma magamiskotti. Uinusin kiiresti, aga enne kui Pireti valve lõppes, hakkas mul väga külm. Ootasin ikkagi tulevalve vahetumise ära ning lootsin edasi magada, aga mu keha vappumine ähvardas vägisi meie ehitist laiali raputada. Ega’s midagi, magamiskotist välja ja lõket kohendama. Kertu ja Ann said rahulikult oma “koduste ülesannetega“ tegeleda, mina katsusin lõket jälle niimoodi põlema saada, et see ka sooja annaks, mitte ainult niisama silmailuks ei leegitseks. Lõpuks see õnnestus ning tundus, et jälle on kõik hästi. Saabus Piia ja minu valvekord, nikerdasime puulusikaid (need vajavad veel küll tugevat viimistlust, aga häda korral saab nende abil siiski kuidagi süüa) ja tegime valmis seljakoti. Nüüd oli Pireti kord alla anda ja ennast lõkke paistele soojenema seada. 

Ellu jääda – see on lihtne?

Lõpuks jõudis kätte hommik ning instruktorid saabusid meie kätetööd üle vaatama. Saime ka järgmise korralduse: metsaalune korda, asjad enda valmistatud seljakotti ning pooleteise tunni pärast toimub lahkumine. Meil oli päris korralikult külm, aga liigutamine annab õnneks hästi sooja. Mõttes oli vaid teadmine, et Kirnas saame sauna ja süüa.

 

Kokk oli meie peale mõelnud – nii head hernesuppi ei olnue ma varem saanud. Lisaks veel saiake ning vahukoorega puuviljasalat, mida veel elult tahta.

 

Võtsime kokku, mida õppisime: noa teritamine, seljakoti valmistamine, Piretilt tehnika kiiresti lusika saamiseks ja instruktoritelt õpetus, kuidas puuhalust lusikas voolida (oskajal võtab aega vähemalt poolteist tundi, oskamatul läheb kauem), teadmine, et okaspuu on sooja saamiseks parem kui lehtpuu ning et soojapeegel on hea asi.

 

Ja oligi kõik, järgnes kojusõit. Täname väga instruktoreid, kes meid koolitasid ning valvasid, et kõik hästi oleks. Praeguseks arvan, et ühe ellujäämiskoolituse võiks ka pikema teha, sest üks öö metsas ei ole midagi hullu.

 

Fotod: Piret Valge

 

FastLion CMS

Ellu jääda – see

Ellu jääda – see

Reede õhtul startis Tartust kahes autos seitse ellujääjat – Piia, Anna-Liisa, Triin, Ann, Maarja-Liisa, Piret ja Piret Kõigil oli kaasas kohustuslik varustus, mis ei tahtnud hästi autossegi ära mahtuda "Siin on teie kapsas, kaalikad, sea süda, porgandid ja toiduõli. Sellest saate süüa teha," on instruktor napisõnaline. Kell on kuus laupäeva õhtul, eelmine kord saime süüa 25 tundi tagasi. Aga alustagem algusest.

Ellu jääda – see on lihtne?

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse