Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Viru ringkond sai omale sajanda liikme Viru ringkond sai omale Katri Lindau on aktiivne ja uudishimulik noor naine, kes ei mäleta midagi päevast, mil ta esitas avalduse Naiskodukaitsesse astumiseks – lihtsalt nii iseenesest mõistetav asjade kulg oli see tema jaoks. Veel kord tere tulemast Viru ringkonda, Katri! Järgmine → Staa¾ikas noortejuht: "Kodutütred hoiavad mind noorena" Viru ringkond sai omale sajanda liikme

Viru ringkond sai omale sajanda liikme

Velli Ehasalu 15. nov. 2011

Katri Lindau on aktiivne ja uudishimulik noor naine, kes ei mäleta midagi päevast, mil ta esitas avalduse Naiskodukaitsesse astumiseks – lihtsalt nii iseenesest mõistetav asjade kulg oli see tema jaoks.

Viru ringkond sai omale sajanda liikme
Viru ringkond sai omale sajanda liikme

Oleks ju olnud klassikaliselt ilus alustada lugu kirjeldusega ühest päikesepaistelisest ja erilisest päevast, kui Katri astus ärevana staabihoonesse ja esitas pühalikult oma avalduse, aga ei… “See käis jooksu pealt, ju ma siis sibasin kohe kuskile edasi,” põhjendab ta lõpuks minu pinnimise peale: “No midagigi?”


Eestlane pole küll tunde- küsimustest eriti vaimustuses, aga siiski – mis tunne oli teada saada, et Sa oled Viru ringkonna sajas liige?

 

Olin üllatunud – kas tõesti on meid nii vähe?! Kuigi mul ei ole ka ettekujutust, kas sada liiget on ühe ringkonna kohta palju või vähe.

 

Kust Sa pärit oled ja milline oli Sinu lapsepõlv?


Mu ema on Lääne- Virumaalt pärit, isa saarlane. Seega sündisin ma siin, kuid õige pea kolisime Saaremaale kümneks aastaks, seejärel jälle tagasi siiakanti. Ise pean ennast saarlaseks, kuigi murrakut igapäevaselt ei räägi.

 

Minu lapsepõlv oli ikka Saaremaal. Kõik suved olin mere ääres ja varasügisest hilissügiseni kuskil metsas kännu kõrval käbidega mängimas – mu emale väga meeldib metsas käia. Suviti komandeeriti ka emapoolse vanaema juurde Lääne- Virumaale. Üldiselt möödus mu lapsepõlv kodust väljas peamiselt tegemas asju, mis olid keelatud: vanas viljakuivatis lae all ronimine, jalgratastega randa kimamine, millest mu õel on siiani arm silma peal, kui kruusateel siruli käisime; turbahunnikutes hullamine, metsad ja aasad, rabad ja sood. Kusjuures ükskord jäin rabas äärepealt amokki jooksva põdra alla – ja ma ei tee nalja (naerab). Eks olid meilgi katkised põlved ja kriimud näod nagu enamikul maal kasvavatel lastel.

 

Millega Sa igapäevaselt tegeled? Räägi natuke oma argipäevast ja hobidest.


Argipäev on mul üsna sisutihe – aastaid olen täiskohaga töötamise kõrvalt olnud ka täiskohaga üliõpilane. Seni on mõlemad tegevused üsna edukalt välja kukkunud. See kõik tähendab aga tihti tõeliselt kiiret päevakava.

 

Õppimist saangi nimetada üheks oma hobiks ja meelelahutuseks – üks kool lõppemas otsin ma juba uusi võimalusi. Niisama õhtuti kodus diivanil lesimas ja telekat vaatamas mind väga tihti ei leia.

 

Muud hobid on seni vahetunud. Aeg- ajalt armastan ratta välja ajada ja paarikümnekilomeetrise ringi teha. Talviti leiab mind ka aeroobika- või jõusaalist.

 

Pere ja sõbrad on väga olulised ning aitavad mul vaba aega sisustada.

 

Oma igapäevatöös olen ma praegu Virumaa Teataja reporter. Kindlat valdkonda mul ei ole, mis oli ka minu üks soove tööleasumisel. Nii ei väsi ühest teemast ära, saab näha asju, mida muidu ei näeks, ja endal on ka põnev. Igapäevase töö juurde kuulub väikesele lehele omaselt palju erinevat: aeg- ajalt päevatoimetaja ülesannete täitmine, veebilehtede (just nimelt mitmuses) ja Facebooki fännilehe haldamine; vahel tuleb ka ise rooli istuda, et otsida mõni metsatalu, fotosid teha ja hiljem kõik paberlehte ära kujundada. Ma olen veendunud, et kui töötada ajakirjanikuna, siis just väikses lehes, kus saab väga erinevaid asju teha.

 

Millal ja kuidas jõudsid äratundmiseni, et just ajakirjandus Sulle huvi pakub?


Täpsustan – ajakirjandus on vaid üks osa; see, mis mulle huvi pakub, on kommunikatsioon ja selle korraldus.

 

Tartusse ajakirjandust ja suhtekorraldust õppima sattusin ma tegelikult pooljuhuslikult. Sain muude koolide hulgas ka sinna sisse ja kuna mul tol ajal eriala suhtes selget visiooni polnud, läksin Tartu Ülikooli, kuna klassikalise ülikooli mõistes on see märgilise tähendusega.

 

Praegune ajakirjanikutöö aitab mul mõista info liikumise erinevaid aspekte. Huvitav on jälgida, kuidas tekivad mingid arvamused, kuidas kujuneb avalik arvamus ja kuidas mõjutada avaliku arvamuse kujundamist [küsib igaks juhuks: “Näed vahet, jah?”], kuidas inimesed omavahel suhtlevad jne. Mulle on alati pakkunud huvi ja pinget erinevate inimestega suhtlemine ja nende maailmavaate kujunemise protsessist aru saamine.

 

Väga põnev on ka kommunikatsiooni tehniline külg: vahendid, nende võimalused ja ohud. Seda õpingi nüüd juurde Tallinnas.

 

Kuidas tekkis mõte ja otsus astuda Naiskodukaitsesse?


Hmm… Tegelikult oli see pikaajaliste sündmuste loogiline jätk. Mul on mõningad sõbrad kaitseväelased, kes omakorda kuuluvad ka Kaitseliitu. Seetõttu olen ma korra sattunud isegi Kaitseliidu suvepäevadele mõni aasta tagasi. Samuti tekkis viimasel ajal sõpru Naiskodukaitsest. Ja kuulates nende jutte organisatsiooni tegevusest, siis peab tunnistama, et päris põnev tundus.

 

Kui ma Rakverre kolisin, siis tööga seoses suhtlesin ka Viru malevaga ning sattusin juhuslikult laskevõistlusele. Ega mul seal ülemäära hästi läinud, kõige halvemini ka mitte (naerab), aga minu huvi laskmise ja relvade vastu süvenes. Mu ema on, muuseas, noorena laskesporti harrastanud. No ja ema, muidugi, arvaski, et ma võiksin uurida, äkki saan ka kuskil lasketrennis käia – see on ju lahe. Uurima hakates aga selgus, et ega see siinkandis nii lihtne olekski. Mingil hetkel mainisin seda ka Hannesele (Hannes Reinomägi – toim.), kes teatas, et siis tuleb Naiskodukaitsesse astuda. Meelitamiseks võttis ta mind korra või paar naiskodukaitsjatega tiiru kaasa ja nii ta läks.

 

Millistel Naiskodukaitse üritustel oled Sa juba osalenud?

 

Paaril korral olen lasketiiru külastanud, tiirus mulle väga meeldis – seal mulle meeldib alati.

 

Samuti osalesin hiljuti ühel meediateemalisel koolitusel, mille poliitiliselt korrektne nimetus oli mõttetalgud Pahnimäel. Need mõttetalgud olid ka huvitavad, sest põnev on kuulata, mida meie organisatsiooni liikmed arvavad erinevatest sündmustest, ajaloost jne. Kindlasti sain midagi uut teada – milline on mingite sündmuste kuvand naiskodukaitsjate ja kaitseliitlaste peades. Uurida, mis inimese peas toimub, on ju üldse väga huvitav.

 

Millised Naiskodukaitse erialagrupid on Sinu jaoks väljakutset pakkuvad ja miks?


Erialaselt, muidugi, ei ole siin küsimust – avalikud suhted. Aga see on Naiskodukaitse puhul, mulle tundub, selline stabiilne valdkond, seal midagi äkilist tavaliselt ei juhtu.

 

Samas tundub mulle väga huvitav ka side ja staap, mis võib mõne õppuse ajal kindlasti mõnusalt väljakutsuv ja pingeline olla.

 

Ehk siis üks rahulik ja teine mitte nii rahulik võimalus kommunikatsiooni korraldada.

 

Kui sageli uudistad infot Naiskodukaitse tegemiste kohta?

 

Ringkonna tasandil jookseb peamine uudisvoog Facebookis. Meililisti kaudu saan ka kirjad kätte ja aeg-ajalt vaatan, mis kodulehel uut ja huvitavat on. Ajakirjanikuna töötades jõuavad minuni ka kõik pressiteated.

 

Küsimus “kas infot on Sinu jaoks piisavalt” tekitas pikema diskussiooni Katri erialasest taustast tulenevalt. Huviga kuulasin tema nägemust meie organisatsiooni ja eriti meie maleva loodud kuvandist ajakirjanduses. Mõtteid jagus. Ja mis kõige olulisem – valdkonna inimeselt tulevad põhjendused ja asjalikud ettepanekud. Ma ei võtnud sellest sõnagi negatiivse kriitikana. Pigem hakkasid vägisi mõtted liikuma võimalusest tugevama erialagrupi töö suunas.

Veel kord tere tulemast Viru ringkonda, Katri!

FastLion CMS

Viru ringkond sai omale

Viru ringkond sai omale

Oleks ju olnud klassikaliselt ilus alustada lugu kirjeldusega ühest päikesepaistelisest ja erilisest päevast, kui Katri astus ärevana staabihoonesse ja esitas pühalikult oma avalduse, aga ei… “See käis jooksu pealt, ju ma siis sibasin kohe kuskile edasi,” põhjendab ta lõpuks minu pinnimise peale: “No midagigi?” Eestlane pole küll tunde- küsimustest eriti vaimustuses, aga siiski – mis tunne oli teada saada, et Sa oled Viru ringkonna sajas liige? Olin üllatunud – kas tõesti on meid nii vähe?! Kuigi mul ei ole ka ettekujutust, kas sada liiget on ühe ringkonna kohta palju või vähe Kust Sa pärit oled ja milline oli Sinu lapsepõlv? Mu ema on Lääne- Virumaalt pärit, isa saarlane Katri Lindau on aktiivne ja uudishimulik noor naine, kes ei mäleta midagi päevast, mil ta esitas avalduse Naiskodukaitsesse astumiseks – lihtsalt nii iseenesest mõistetav asjade kulg oli see tema jaoks.

Viru ringkond sai omale sajanda liikme

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse