Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Täna on tõsine päev. Täna on tõsine päev Elagu demokraatlik Eesti Vabariik! ← Eelmine Eesti sinine taevas Järgmine → Naiskodukaitsja olla on uhke ja hää Täna on tõsine päev.

Täna on tõsine päev.

Kertu Rünkorg 22. aprillil 2018

Täna tähistame Eesti Naiskodukaitse mälestuspäeva. See on 22. mälestuspäev. Esimene oli Tartu ringkonnas 1996. aprillis. Sealt alates on kogunetud igal aastal 24. aprillile kõige lähemal oleval pühapäeval, et meenutada represseeritud naiskodukaitsjaid, terrori ohvreid. Sealhulgas 1942. aasta aprillis Siberis Sosva surmalaagris hukatuid - Salme Noort, Ebba-Marie Saralit, Alice Kuperjanovit, Linda Saart, Alviine Rüütlit, Elfride Maria Greenfeldti, Helmi Mallat ja veel paljusi teisi, kelle nimesid me ei tea, ei mäleta. Paljude puhul ei ole teada nende surma koht ja aeg, keegi ei tea, kus on nende viimne puhkepaik. Võõraste võimurite sünged käsilased püüdis pühkida neid olematusse. Pühkida mälestuse neist ja nende väärtustest ja tegudest unustusse. Aga meie mäletame ja mälestame. See on ilus traditsioon.

 

See on meie kohus.

 

Sel päeval rändavad minu mõtted kaugele minevikku, 70-80 aasta taha. Aegadesse, kus normaalne inimlik elu pöördus hullumeelseks ja mõttetuks kaoseks. Õigus ja õiglus kadusid. Meie ühiskonna eliit topiti loomavagunitesse ning sõidutati surmalaagritesse. Seni üdini loomulikud ja tunnustust väärinud asjad, nagu oma kodumaa armastus ja selle vabaduse eest seismine, naisorganisatsiooni juhtimine, rahvahariduslik tegevus, kodukäsitöö edendamine, orbude eest hoolitsemine ja veel palju muudki, kuulutati mõrvast hullemaks kuriteoks ja selle eest karistati surmanuhtlusega mahalaskmise läbi.

Kust pääses valla selline hullus 20. sajandi Euroopas? Miljonitel maailmas keerles see küsimus mõtteis neil traagilistel aegadel.

Paratamatult tõmban paralleeljooni tänapäeva ning küsin endalt: „Kas midagi sarnast võib juhtuda ka praegu, 21. sajandi Euroopas?“ Ma ei tea. Ma ei tahaks uskuda. Siis oli Euroopas peale esimest suurt sõda jäänud vinduma rahulolematus võitjate vahel sõlmitud kokkulepetega. Paarikümne aastaga paisusid kaks täitmatut ja ablast jõudu, kes asusid sõlmima uusi kokkuleppeid ning omavahel mõjusfääre jagama. Kas praegu võib maailmas toimub midagi sarnas? Kas on olemas sarnaste eesmärkidega ja sama ahneid jõude?

Kahjuks tundub hetkel, et vähemalt üks on.

See, kelle jaoks on 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof Nõukogude Liidu lagunemine, kes ihkab taga „külma sõja“ aegset maailmakorraldust. See asjaolu tekitab minus suurt ebakindlust.

Kuid kas on olemas ka teine pool, partner, kes on valmis nö. „tantsule minema“ ning maailma taas hullumeelsesse pöörisesse kiskuma?

Loodan, et ei. Loodan südamest, et 21. sajandil on maailmas piisavalt tarkust, et vaadata tagasi ning õppida ajaloost. Ajalugu annab meile vähe positiivseid teadmisi ja ajalugu ei ütle meile ette, mida me kindlates oludes tegema peaksime. Ajalool ei ole meile pakkuda valmis lahendusi, kuid siiski õpetab ajalugu meid mitte kordama vanu vigu.

Praegu me teame, et vale valik meie riigi jaoks oli neutraalsus ja erapooletus. Erapooletus on ju tegelikult arvamuse puudumine. Ja sellises olukorras langetavad otsuse teised – sina enam ei loe. Sellised valikud tehti meie riigi eest 1940’ndatel aastatel ja see oli viga. Me kõik teame milleni see viis. Sead teadsid ka hukatud naiskodukaitsjad, kuid sel hetkel ei olnud neil enam valikuvõimalust. Nende valik oli onud kuulumine organisatsiooni, mis pakkus naistele eneseteostuse ning enesearendamise võimalust, õpetas uusi oskusi, samas väärtustades meie oma rahvuslikke tavasid ja traditsioone. Naiskodukaitsjatena arendasid nad oma kodukogukodasid ja edendasid seltsielu, täitsid vabatahtlikena oma riigikaitselisi kohustusi. See oli õige valik, kuid see kuulutati võõraste otsustajate poolt kuriteoks. Ma kujutan selgelt ette, millist sõnulseletamatut nördimust, meeleheidet ja viha võis tekitada naiskodukaitsjates neid surma viinud süüdimõistev kohtuotsus – mõistetud süüdi kodumaa reetmise eest.

 

Meie kodumaa on Eesti!

 

Ajaloost õpetust saanutena peame meie alati meeles pidama, et erapooletud hääled ei loe. Olulistes asjades tuleb alati valida – kas poolt või vastu. Ja meie valik on inimlikkus, vabadus, vastutus ja iseseisvus. Naiskodukaitse on organisatsioon, mis on seisnud nende väärtuste eest läbi terve oma ajaloo. Oma igapäevase vabatahtliku tegevusega edastame selget sõnumit - meie valik on demokraatlik Eesti Vabariik ja me seisame kindlalt oma valiku eest. Ma olen veendunud, et mida selgemalt, kindlamalt ja ühtsemalt Eesti inimesed seda sõnumit välismaailmale edastavad, seda kindlam on meie demokraatlik riik.

Meie valime selle poole, kes tunnistab ja tunnustab Eesti Vabariiki võrdväärse partnerina ning jagab meiega samu väärtuseid.

Elagu demokraatlik Eesti Vabariik!

FastLion CMS

Täna on tõsine päev

Täna on tõsine päev

Täna tähistame Eesti Naiskodukaitse mälestuspäeva See on 22

Täna on tõsine päev.

www.naiskodukaitse.ee © 2021 » Naiskodukaitse