Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012 Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17-18 Matkamees ja metsaelu koolitaja Tõnu Jürgenson ja tema setu naine Regina ootasid laupäeva hommikul bussitäit Tartu naiskodukaitsjaid Meenikunno raba Päikeseloojangu matkamaja parkimisplatsil. Varahommikusest kogunemisajast ja pilvisest taevast hoolimata ronis seljakottide, lebomattide ja ohtra toidupoolisega varustatud laagriliste seltskond reipalt bussist välja ja vedas oma varustuse mööda kohati libedat laudteed kõrgel rabaserval asuva palkmajakeseni. Tore oli, targemaks saime - selge see, et teeme veel! Fotod: Anna-Liisa Mättas ← Eelmine Intellektika 2012 Järgmine → AK 4 teooria ja laskeharjutus Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17. -18. märtsil 2012

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Helle Kaasik 28. märtsil 2012

Matkamees ja metsaelu koolitaja Tõnu Jürgenson ja tema setu naine Regina ootasid laupäeva hommikul bussitäit Tartu naiskodukaitsjaid Meenikunno raba Päikeseloojangu matkamaja parkimisplatsil. Varahommikusest kogunemisajast ja pilvisest taevast hoolimata ronis seljakottide, lebomattide ja ohtra toidupoolisega varustatud laagriliste seltskond reipalt bussist välja ja vedas oma varustuse mööda kohati libedat laudteed kõrgel rabaserval asuva palkmajakeseni.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Majakese ametlik nimi on RMK Päikeseloojangu metsamaja (http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1387), vaade majaesiselt kõrgelt rabaservalt on muljetavaldav. See majake mahutavat kirjade järgi 9 inimest. Talvelaagrilisi oli kohale ilmunud ligi poole rohkem ja kuna bussis seda juttu ettenägelikult levitati, toimus ülakorruse põrandal asuvate magamiskohtade vallutamine kiiresti ja sujuvalt. Tuli oli meie saabudes juba ahjus ja majake tundus üpris kodune. Kaunis koht ise on mulle noorusest hästi tuttav, veerandsada aastat tagasi siin ust ei lukustatud ja võtmeraha ei küsitud, aga ka majake polnud siis pooltki nii uhke.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Suuremad pambud paigale pandud, pakiti lõunasöögivorstid seljakottidesse ja suunduti tagasi parkimisplatsile, kus Tõnu suurest pärakärust vabastas tõukekelkudeks nimetatavad imelised sõiduriistad. Vana head soome kelku kaasaegne tõukekelk eriti ei meenuta, tegu on sihvaka metallist ja plastist imeloomaga, mille pikakaelaline jalgrattalenks hargneb allpool kaheks pikaks kelgujalaseks. Nende jalaste peal tuleb lenksust kinni hoides püsti püsida ja jalaste vahele jäävalt jäätunud teelt libeda saapaga hoogu lükata niipalju kui füüsikaseadused seda lubavad või natuke rohkem. Kahjuks olid peaaegu kõigil naelkingad koju jäänud, vaatamata sellele liikusime tõukekelkudel edasi ligikaudu poole kiiremini kui kõndides.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Heas tempos liiguti mööda jäiseid, kergelt lumiseid ja kohati poriseid teid umbes 5 km kaugusele Rebasemäe allika juurde järjekordse RMK lõkkeplatsi ja metsaonni juurde. Seiklushimulisem osa seltskonnast liikus peale roosterikka allikavee maitsmist Põrguhauaks nimetatava meteoriidikraatri juurde edasi. Meteoriidipõrguga juba mitmekordselt tuttavad Regina, Marko ja Helle jäid lõkkeplatsile tuld elustama ja vorstikesi soojendama. Ringil käidud ja vorstid naha vahel, tõugati end kelkudel tuldud teed tagasi metsamajja. Kohapealsetest puutükkidest libisemisvastased klotsid lagunesid saabaste alt poolel teel, teinekord tuleb tööstuslikult toodetud abivahend kaasa võtta.

 

Kelgutõukamisele järgnes teoreetiline osa  - Tõnu poolt „mölatooriumiks” nimetatav juturing maja kõrval lõkke ümber. Saime teada üksteise nimed, jaoskonnad, mõnede varustuselementide päritolu ja muidugi hunniku Tõnu matkatarkusi.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Looduses ellujäämise ja toimetuleku vahe olevat see, et toimetulek on vabatahtlik ja sihipärane, sobivalt ettevalmistatud ja enamasti meeldiv, ellujäämine aga hakkab toimuma siis, kui oleme sunnitud looduses viibima vastutahtmist ja ettevalmistamata. Toimetuleku tähtis osa on õigeaegse mõtlemise ja tegutsemisega vältida olukorda, kus tuleb ellujäämisega tegeleda. Teooria on kena, kuid praktikas võib ikkagi juhtuda, et toimetulek vaatamata kogu planeerimistööle olukorra ettenägematul arenemisel ellujäämiseks muutub. Võib juhtuda ka vastupidi.

 

Kodust välja minnes või sõites tuleb selga panna ja kaasa võtta õiged asjad. Marju-seeni korjama minnes tuleks kaasa võtta kerget, mitteriknevat ja suure energiasisaldusega toitu (nt võileib on hea, aga 2 Snickersit ja täissuitsuvorst on parem). Hea on kaasa võtta nuga ja veel parem, kui see on hea nuga - parasjagu suur, korraliku firma toode ja täidab ka sae funktsiooni.

 

Metsas ära eksides pole üldjuhul mõtet asuda uhket onni ehitama, targem on selleks vajaminev aeg ja jõud kulutada edasiliikumisele. Korraliku onni ehitamiseks kulub 4-5 tundi, selle ajaga jõuab enamikust Eestimaa kohtadest juba hästikäidava tee ja inimasustuseni välja. Tõsi, on kohti, kust ei jõua nii ruttu välja ja kus teed võivad sohu ära lõppeda (nt Alutaguse suured sood) – sellistesse kohtadesse minnes tuleb sellega arvestada. Hädakorral (ellujäämisolukorras) võib ka suvilasse või majja sisse murda, vangi selle eest ei panda.

 

Mis peaks linnast välja sõites autos olema? Talvel lumelabidas ja suvel muu labidas, akulaadija, pukseerimisköis (eriti hea olevat „dünaamiline” ehk mingil määral veniv köis), pump rehvirõhu parandamiseks ja lõkke õhutamiseks, bensiinikanister (vajalik rohkem teiste kui enda aitamiseks). Ilmselt ka tikud, soojad tekid ja kast Snickersit ei teeks paha.

Kelgul tõuklemise asemel oli keegi sisustanud aega kasulikult kaalikaid koorides, laukajäält sai kokku kraabitud suur potitäis lumesulavett. Kui vesi keema läks, kolis juturing tuppa ja läks sujuvalt üle kokkamisringiks. Fooliumisse keeratud juurikaid, lillkapsast ja peekonit küpsetati lõkkeasemel ja kaminas. Küpsetamisest pääsenud toidukraam rändas suurde patta ühepajatoiduks, seda sai palju ja jäi ülegi. Jaheda ilmaga liikudes on energiavajadus suur ja kere küsis magusa järele. Hea, et mitmelgi oli pisut maiust kaasas, veel parem olnuks seda kõigile ja palju.

 

Söömisega paralleelselt toimus koirohusisaldusega põlevvedeliku rituaalne degusteerimine ja jutu moraal üha süvenes. Tõnu jutustas lugusid: ühes loos oli tähtis tegelane mägironija, teises karu, kolmandas sardell, neljandas kurttumm... Lugude läbivaks teemaks olid kehaeritised. Teemaks oli ka Tõnu ja Marko postitants. Kõik lood ei kannata päevavalgust, seega lood jätkuvad järgmises laagris pärast päikeseloojangut.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Veel Tõnu matkatarkusi. Keha vastu käib aktiivpesu, mis ei ligune läbi, hoiab õhuvahet, juhib kehast eemale higi ja liigse soojuse. Selle peale soojad kihid vastavalt ilmale ja liikumisele, peale tuule- ja veekindel välismõjude eest kaitsev kiht. Tänapäeva spetsiaalsed sünteetilised imematerjalid maksavad küll kena raha, kuid lasevad veeauru välja, ei ligune läbi ega lähe pikalt seljas-jalas olles haisema. Tõnu näitas villivastast jalamäärimispulka ja tuletas meelde sagedase sokivahetuse häid külgi villide ärahoidmiseks. Sokid tuleb jalga panna nii, et paks sokk vastu jalga ja niidisokk peale, mitte vastupidi (nagu paljud inimesed on lapsepõlves harjunud tegema). Saapas peab olema ruumi, pole vaja sinna toppida 2 paari villaseid sokke, kui pärast on varvastel kitsas. Seljakott peab olema kandjale pikkuselt paras ja enamik selle raskusest peab toetuma puusadele, mitte õlgadele. Täiendavaid tarkusi lugeda ja ilusaid pilte vaadata saab Tõnu peagi ilmuvast uuest matkaraamatust (ja vanast muidugi ka).

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012

Varasemad uinujad olid ka varasemad ärkajad, Tõnu titaanist kiirpriimus tootis ärkamist soodustava kosmodroomiheli saatel järjest uusi potitäisi kuuma tee- ja pudruvett. Võis kuulda lugu metsavendadest, nende mälestusmärgist ja metsavendade punkrist, kust setu raketikütuse jõul algasid kaasaegsetegi rändajate retked siin- ja sealpool maailmapiiri.

Ärksamad laagrilised matkasid laudteed mööda üle raba teise onnini, kuhu selle öised külastajad olid jätnud pisut sooja ja parasjagu prahti. Roniti vaatetorni ja liiguti ringiga läbi metsa tagasi majja sellal kui teised soojendasid sööki või tõukekelgutasid laukajääl (ärge seda kodus järgi tehke!). Peale varast lõunasööki pakiti kotid ja sõideti Tartusse tagasi, malevas said soovijad segasauna. Tore oli, targemaks saime - selge see, et teeme veel!

 

Fotod: Anna-Liisa Mättas

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17.-18. märtsil 2012
← Eelmine
Intellektika 2012

FastLion CMS

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17-18

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17-18

Majakese ametlik nimi on RMK Päikeseloojangu metsamaja ( http://www rmk Matkamees ja metsaelu koolitaja Tõnu Jürgenson ja tema setu naine Regina ootasid laupäeva hommikul bussitäit Tartu naiskodukaitsjaid Meenikunno raba Päikeseloojangu matkamaja parkimisplatsil. Varahommikusest kogunemisajast ja pilvisest taevast hoolimata ronis seljakottide, lebomattide ja ohtra toidupoolisega varustatud laagriliste seltskond reipalt bussist välja ja vedas oma varustuse mööda kohati libedat laudteed kõrgel rabaserval asuva palkmajakeseni.

Talvelaager Põlvamaal Meenikunnos 17. -18. märtsil 2012

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse