Sitked naised seal Hiies

3. mai varavalges läksid riburada pidi ca 40 km rajale 17 neljaliikmelist tiimi. Vaja oli üles leida kokku 18 mehitatud ja mehitamata kontrollpunkti. Igas mehitatud punktis tuli lahendada ülesanne. Ülesanded varieerusid traditsioonilisematest nagu näiteks esmaabi andmine, laskeharjutus, side- ja roomamise ülesanne,  miinivälja läbimine, täisvarustuses köie ning trossi abil veetakistuse ületamine, vähem traditsioonilisematega , näiteks taimede- , ajalooliste militaaresemete tundmine ja jooksupolka tantsimine. Võistlusradagi oli vaheldusrikas, läbi võpsiku, üle soo, karjamaade, põlluservi pidi , mööda poolsaare moodi saari. Ületada tuli suur hulk tarandikke ehk kivi, okastraat ja lippaedu ning seda kõike ikka varjatult, sest vastutegevus ei maganud.

13.-ndana startis rajale Rapla ringkonda esindanud Hiie jaoskonna võistkond koosseisus Kersti Ojamets, Lea Karjane, Maire- Anu- Liis Oidsalu, Kaidi Kauffeldt. Olime nö uustulnukad, sest kellelgi meist polnud varasemat militaarvõistlusel osalemise kogemust. Seadsime endale eesmärgiks, et igal juhul püüame lõpetada ning vähemalt 16.-nda kohaga. Kuid läks veel paremini. Tulime kolmandale kohale saarlaste ja valgalaste järel. Rõõm ja üllatus olid muidugi suured, kuid hiljem võistluskäiku analüüsides jõudsime arusaamisele, et vedamisega on meie puhul tegu  ainult nii palju, et toredad inimesed on kokku saanud  ning võistlustel olles ei sadanud, kõik muu on aga ühise töö vili. Ehk edu tagas väga hea meeskonnatöö. 

Oleme ka kindlad selles, et tulemus oleks olnud teine ilma meie tublide  võistkonna esindajate  ja toetusgrupita. Siinkohal sügav kummardus Kaire ja Sven Soometsale, kes meid suunasid, teadmisi jagasid, organiseerisid nii kohtumisi kogenud militaarretkedel osalejatega kui meie treeningmatku. Samuti kogu võistkonna varustuse ja muu korralduslik pool nii mandril kui Saaremaal oli nende õlul.  

Tänusõnad meie meestele: Alarile, Priidule, Mehisele ja  Mardile, kes meile vaimustusega kaasa  elasid, kehastudes eeltreeningutel vajadusel vaenlasteks, kohtunikeks või instruktoriteks ning nö tagalas (kodus) korra majas hoidsid, sel ajal kui naised retkel olid.

Ikkagi, miks me kõike seda teeme, luurame mööda metsi ringi ning paneme ennast proovile erinevates situatsioonides? Mis see annab? Võistkonnakaaslased vastasid selle provokatiivse küsimuse peale lihtsalt, et usk endasse kasvas. Avastad endas omadusi, millest sul varem võibolla aimugi polnud. Matk andis kinnituse, et inimeses endas on niipalju võimeid peidus ja et Eesti naine on ikka üks väga sitke naine:)

Aitäh kõigile, kes nõu, jõu ning hea sõnaga toetasid Hiie võistkonna teed koormusmatkale!