Sa karjud, seega on sul kõik hästi!

Harju ringkonna meditsiinigrupi juht Kersti helistas mulle nädalapäevad tagasi ja meditsiini-inimesele omase otsekohesusega teatas – sul ju ei ole pühapäeval midagi plaanis ning Koidula vajab väljapäästmist, onju? Su suurim soov on tulla HEA võistlusele ja kirjutada pärast toimunust jutt?

Oot, mis mõttes mina – saan aru jah, et värske meditsiinigrupi liige peab saama tuleristsed, aga kas nüüd kohe sellised? 

Pühapäev 10. august, hommik 07:00. Ah liiga vara, pikutan veel hetke ja naudin hommikust päikest. Hetk veel mõnulemiseks … järgmine pilk kellale ja … jeerum kuidas ta saab näidata 08:45?! 

Välgu kiirusel hommikused protseduurid, kätte haaratud kaustik, kirjutusvahendid ja kohvitermos, madallend autosse ning kibekiiresti suund Keilasse. Kohale jõudes haaras pilk kiirel sammul tegutsevaid võistluse korraldajaid. Kohtunikud sättisid valmis punktide tegevusalasid ning grimeerisid kannatanuid.

Võistkondade saabumine, kosutavad hommikused naljad ja naeruturtsatused. Sõbralikud tögamised ning kaaslaste rahustamine. Tundus, et naistel oli eesmärk paigas – mitte uisapäisa tormata ja kiirustada, vaid nautida võistlust ning teha parim sooritus.

Võistluse peakorraldaja, Harju ringkonna meditsiinigrupi juhi Kersti Puusepa, avasõnadest jäid kumisema järgmised mõtted.

„Tänasel võistlusel kohtuvad tugevus, oskused ja hooliv süda. Esmaabi ei ole pelgalt teadmised ja tehnika, vaid see on ka vaimne valmisolek astuda appi, säilitada rahu keerulistes olukordades ja olla lootuse kandja seal, kus seda on kõige enam tarvis. Usun, et meie, naiskodukaitsjad, oleme just need inimesed, kelle peale võib loota. Täna ei ole küsimus vaid võistluses, vaid kogemuste jagamises, õppimises ja üksteise toetuses. Ärge unustage – kõige tähtsam on oskuste ja koostöö kaudu hoida üksteist!”

Võistluse stardi järgselt sättisin end liikuma tiimidele vastupidises suunas, nii sain igas punktis, mida oli kokku 10, kohtuda erineva võistkonnaga.

Esimesena satun õnnetusjuhtumisse, kus kannatanuid on mitmeid ning nende staatused erinevad - triaaž. Kannatanud ei ole tsiviilinimesed, vaid vormikandjad Eesti õhuväest ning Staabi- ja sidepataljoni ajateenijad. Huvitav on vaadata jälgitava võistkonna kapteni sihikindlat tegutsemist ja kindlat otsustamist. Huvitav on just sellepärast, et hetk enne algust oli tema just see, kelle pulss ei olnud hommikul alla 100 langenudki, magamisaeg oli lünklik ning kes arvas, et vajab rahunemiseks palderjanitilkasid. Teda ei heiduta kannatanute häälekad valukarjed, nende sonivad soovid hambapasta järgi, sest on nii valus. Abiosutaja vaatab, hindab ja lausub „Sa karjud, seega on sul kõik hästi. Kohe aitan sind.“

Järgmiseks suundusin lähemalt uurima, millega üllatab võistlejaid Saue Vabatahtlik Tuletõrjeühing ning nemad viivad meid hoonesse, kus on tulekahju ja naabritelt saadud info kohaselt võib seal olla ka inimene. Suitsusest ja põlevast majast kannatanute päästmine võiks jääda päriselus ikka proffidele, kes seda õppinud ja kellel vastavad vahendid. Meie jaoks on sellises olukorras oluline teada häirekeskuse numbrit 112 ja seda ka reaalselt kasutada, mitte loota, et ehk keegi juba helistas. See ülesanne oli pigem olukorda tutvustav, kui vähe on suitsu sees näha ja milline on füüsiline valmisolek kergema naisterahva raskust nukku kiiresti muutuvas ja kriitilises olukorras ohutumasse kohta transportida. Reaalselt ei tohiks kedagi päästa enda ohutuse ja tervise arvelt.

Seisan teelahkmel pöörata vasakule või minna paremale? Suunduda G-punkti või F-punkti.

Valin võõrkeha hingamisteedes. Saabun punkti nii, et võistlejad ei ole veel saabunud ning saan põgusalt vestelda punkti kohtunikuga, kelleks ei ole keegi muu, kui võistluse peakorraldaja Kersti. Asun uurima kuidas siis läinud on, kas kurgitükk kurgust lendab kauge kaarega või mitte. Enne kui vastusteni jõuame, saabuvad aga võistlejad ja näen ihusilmaga, kuidas ülitõetruult lämbumist etendavat kannatanut ärgitatakse jõuliselt köhima. Sellele järgnevad konkreetsed sügavad alt üles suunaga 5 lööki seljale ja seejärel võetakse kannatanud raudsesse haardesse ja 1-2-3 Heimlichi võte. Uskuge mind – see kurgitükk lendas päriselt. Kuna võõrkehast ei õnnestunud vabaneda köhimise, abaluude vahele löökide ja Heimlich võttega, kaotas kannatanu teadvuse. Oli vaja tuvastada, kas teadvuse kaotanud hingab või mitte. Tuli avada korrektse võttega hingamisteed ja kontrollida hingamist. Kui teadvusetu hingab - stabiilne küliliasend, kui ei hinga - käed külge ja elustama. Paralleelselt tuli tegeleda kummaliselt käituva seltskonnakaaslase eemale suunamisega ja tema rahustamisega. Avastasin, et kuulasin rahustaja hääletooni nii süvenenud, et unustasin hetkeks enda ülesande – salvesta, kirjuta ja märka.

Seega teele G-punkti poole, kus ülesande peamine küsimus oli „Tere, mis Teil juhtus?“

Võistkonnal tuli visuaalse vaatluse tulemusena hinnata lavastatud sündmuspaika ning siis eemal viibides, anda mälupildi järgi Häirekeskuse töötajale ülevaade kannatanutest, vigastuste ulatusest, ümbritsevast olukorrast. Äge oli jälgida kõrvalt võistleja üllatust, kui kõnele ei „vastanud kohtunik ise“ vaid keegi tundmatu inimene. Hiljem selgus, et see keegi teine oli igapäevaselt Häirekeskuses kõnedele vastav Maret Kommer. Kõne lõppedes kõrvalt kuulanud võistkonna kaaslased arutlesid hetke koos, et kas tegelikult sai visuaalselt kõik õigesti hinnatud – kas tita oli ikka kuhugi seiklema suundumas või tema asend jättis vaid selle mulje?  

Haakisin end võistkonnale sappa ning liikusime koos järgmiste punktide suunas. Mina satun nüüd sidumisse. Arvestades võsasel alal lendavate ja ähvardavate sääskede kvantiteeti, soovin hetkeks olla sidumise objekt – palun tehke minust muumia, kuid see jääb vaid mõtteks, sest saabub järgmine võistkond, kellel ülesandeks siduda 4 etteantud piirkonda ja presenteerida tulemust. Krutskiga tundub olevat pea piirkonna sidumine – kas prillidega või ilma?

Sellele küsimusele ma vastust ei saanudki, kuna sääsed on kohutavalt õelad ning põgenen. Liigun edasi järgmise punkti suunas, lootuses saada lagedamale alale.  Möödudes looduses kõrguvatest sipelgakuhilatest, jõuangi järgmise tegevuse juurde. Opaa, kas sa tead mis on number 6? Ei mingit tere ega kuidas läheb, vaid otse tegevusse. Kohtunik teab, et ma ei ole võistleja, kuid ei anna ta mulle armu ja küsib järjekindlalt – mis see number 6 siis olla võiks. No hea küll, vaatan siit poolt ja sealt poolt ning vastan kateeter. Teenin kohtuniku naeratuse ja noogutuse. Järgmiseks metallist karp – see on lihtne, nõukaaegne süstalde karp. Tänan peas enda lapsepõlve, mis ema töökoha tõttu möödus polikliinikus kabinettides instrumentidega mängides ning röntgenis ülesvõtte tegemise laua peal lõunaund magades. 

Võistkond jõuab ja naised on imeliselt targad. Muide kuulsin pärast seda kohtunikku ütlemas, et kõikide võistkondade teadmised olid suurepärased. Paljud teadsid ka trikiga küsimusele vastust – väike klaaspudel, korgil sõna Bayer – mis selles pudelis 1930 – 1940 naised hoidsid? Vastus – peavalu dražeed või heroiiniga köhasiirup. Vat sulle – minu jaoks tõesti uus teadmine.

Ahjaa, vahele üks kasulik teadmine – putukahammustuste leevenduseks pidi töötama ideaalselt Burnshield geeliga määrimine. Kindlasti katsetan selle järgi.

Aeg pressib peale ja liigun järgmisesse tegevusse. Kaugelt näen kollast ämbrit, mis näeb äravahetamiseni sarnane minu omaga ja mida ma viimane kord mustikale minnes kodus ei leidnud. Kõrgest rohust kostab sahistamist. Vaatan kohtunikuabile küsivalt otsa ja tema arvab, et mine aga lahendama. Kergitan kulmu ja vaatan hindamislehte – selge, sattusingi marjule ja sain ussilt salvata. Lasen silmad üle hindamislehe ja mõtlen valjult kaasa – mida ma ise märkaksin teha ja mille peale ei tuleks. Muidugi annaksin kannatanule juua, sest ilm on palav, ma ei tea kui kaua ta seal on juba olnud ja prooviks teda jahutada. Salvamise jäljed on kohe randmel ning tunnistan ausalt – kella ma jah arvan, et eemaldaksin kuid kas ka kaelakee? Arvan et tegelikult ma sellele ei tule, et tihedamalt ümber kaela olev ehe tuleks ka eemaldada, sest ussi hammustusest võib tekkida kiiresti paistetus ja siis on juba pahasti, kui sõrmused ning ümber kaela või randme olevad ehted pitsitama hakkavad.

Tunnen end nagu võistleja ning mõttes olen tänulik Kerstile, kes esitas kutse tulla kirjutama. Olen juba nii palju teadmiseid omandanud vaid pealt vaatamisega.

Edasi, järgmiste teadmiste jahile. Punkti jõuan koos Harku jaoskonna tüdrukutega. Ei saa peita rõõmu, kui kohtun ägeda ülesande eel enda jaoskonna naistega. Mina ju tean mis neid ees ootamas on. Kohtunik näitab võistkonnale ülesande legendi. Annab suunavaid korraldusi – kaasa jäme marker, see kriibib nahale kirjutades vähem. Kiiver pähe, rakmed selga. Ringkaitse … ja nii naised suunduvad ülesandesse. Kuulen nende tegevust jälgides riigikaitsele omase konkreetsusega – keera, kinnita, kata. Ei mingeid palun, kas sa võiksid või muid viisakusavaldusi. Sellises olukorras kus annad vältimatut abi, ei ole viisakusväljenditeks aega, vaid iga hetk on arvel. Kas kannatanud on üleandmiseks valmis? See lause lõpetab tegevuse ja hakkab info edastamine – mida tehti, miks, millal. Jätan koos Harku naistega meelde teadmise, kui kahtlustad peatraumat – vaata pupille. Nad on erinevas suuruses ja suurenenud pupill asub traumapoolses silmas. Jätame Kaitseliidu Tallinna maleva lahingmeedikud järgmist võistkonda vastu võtma ja suundume edasi võidukalt lõpu poole.

Satun olukorda, kuhu võib sattuda ükskõik kus. Igapäevaelu – põrandat pesnud koristaja neiu on kukkunud märjal põrandal, muhk, haav ja nikastus. Võistlejaid aga ootab siin üllatus – ülesande lahendamine ühekaupa info üleandmisega. See on tegelikult väga vajalik oskus, sest alati me ei ole olukorras mitmekesi ning ei „mahu kõik koos abistama“ ja siis on oluline aja kokkuhoidmise jaoks infot edastada – mis teada juba sain, mida jõudsin teha, mis on järgmisena vaja teha. Kui kõik aitajad iga kord küsivad ja uurivad mis juhtunud on, siis jääb abi ikka väga hilja peale. Ootamatus üksinda lahendama asuda tekitab sageli tunnel-vaate ning me ei näe enda või kannatanu ümbruses olevaid käepäraseid abivahendeid. Külma kompressi teha on praeguses olukorras ju nii lihtne – koristaja neiul on kaasas lapid ning seal samas on veekraan.

Viimasena suundun teadmiste kontrolli. Selleks et aru saada oskajate keelest ja lühenditest, tuleb teada näiteks seda, mida meditsiiniinimeste keeles tähendab KKK. Kas „kutsu kohe kiirabi“ või „kõrgemale, kinni, kuum kompress“ või „Kobin kiiresti kaugemale“ või hoopis „Külm, kõrgemale, kinni“. Loomulikult see viimane. Või elustamine – kas me teame mis on täiskasvanu elustamise algoritm või kas kannatanule teen ise insuliini süsti või mitte? Esimene mõte peas  - mina küll ei teeks. Hetk hiljem näen et mul on õigus, ei teegi, kuna seal on nii palju võimalusi eksida – vale doos, kas veresuhkur madal või hoopis kõrge ja nii edasi ja edasi. 

Olen jõudnud võistlusega lõpuni. Näen, kuidas kohtunikud asuvad punkte kokku arvestama ning kasutan aega lõunasuppi nosivate tiimidega jutustamiseks.

Saku võistkond

Väga õpetlik ja värskendav kogemus. Oled ju nii palju õppinud, aga kui igapäevaselt ei kasuta, siis kahjuks ununeb. Mõned ülesannete teemad olid võõrad ja nende lahendamine keeruline ning tekitas nördimustunnet, aga nüüd oleme ka selle oskuse võrra teadlikumad. Hetked, kus tajusid et mine koju ja õpi veel, on motivaatoriks edaspidiseks. Tegelikult saime hästi hakkama ja oli äge võistlus. Tahame kiita kannatanuid ja natuke on piinlik ka, kuna kirjutasime veekindla markeriga kannatanu põsele 12:55 😊 Kuna ta ise suhtus sellesse rahumeelselt, siis loodetavasti on ta hea huumorisoonega ning oskab tema peale kirjutatud erinevaid kellaaegu lõbusalt küsijatele selgitada. Oleme tänase päevaga väga rahul ja näeme, et meil on veel õppimisruumi.

Kiili võistkond

Hea oli see, et keegi ei paanitsenud. Kõik võtsid meil tänast lõbuga ning meil oli väga hea meeskonnatöö. Saime palju uusi oskuseid. Eredalt jäi meelde võõrkeha hingamisteedes punkt, kuna kannatanu esines nii loomutruult, et tekitas päris olukorra emotsiooni. Triaaži punktis läks süda meil järjest hellemaks, mida kõvemini kannatanud karjusid. Sidumise punktis oli muidugi huvitav, kui avastasime, et sidusime kaaslase pead nii, et prillid olid tugevalt pea külge kinni seotud.

Harku võistkond

Tuled võistlema mitmendat korda ja õpid jälle midagi uut. Väga head ülesanded olid. Meil oli hea meeskonnatöö. Meeldis suitsusukeldumine ja koristaja neiu aitamine. Äge oli see, et meie võistkonna liikumine punktides kulges mõnusalt – alguses veidi lihtsamad ja siis järjest keerulisemaks. Oli aega teemasse sujuvalt sisse minna. Väga hästi korraldatud võistlus ja järgmisel korral kindlasti uuesti!

Kuusalu võistkond

Suurepärane emotsioon. Sain teada, et pean ikka enda kõhutunnet usaldama. Kõhutunne ütleb selgelt, et ma pean seda tegema, aga kui „silmad“ jälgivad, siis hakkan kahtlema ning sooritan hoopis teisiti. Ei tohi endas kahtlema hakata, vaid tuleb usaldada sisetunnet. Meile olid mõned ülesande teemad esmakordsed, kuid neid ei tohi võtta hirmuga, vaid nendest õppida – järgmiseks korraks on juba teadmine olemas. Ootame põnevusega järgmist HEA-d. 

Saue võistkond

Kui vahel on nii, et võistluse ülesanded ei tekita erilisi emotsioone, vaid sooritad neid võistluse ja punktide pärast, siis täna oli kõik väga huvitav. Väga meeldis see, et võistluse korraldajad ei keskendunud mitte distantsi läbimisele, vaid ülesannetele. Oleme enne läbinud koos mitmeid partrullmatkasid ning nendes läheb punkti jõudes kõigepealt sisemine aur ülesandele tähelepanu suunamisele ja matkamise tempost välja tulemisele. Siin aga oli punktide vahel liikumine pigem meeleolukas jalutuskäik ning kogu energia ja tähelepanu saime suunata ülesannete lahendamisele. Tänased ülesanded olid hea peegeldus erialagrupile – kui grupis õpitut oled kuulanud ja kaasa teinud, siis olid teemad tuttavad ja oskus lahenduseks olemas. Meie eesmärk oli tulla nautima ja kogemust omandama. Seda me ka saime. Aitäh.

Mõttele edasi emotsioone korjata tõmbas joone alla võistluse peakorraldaja Kersti, kes palus naisi üles rivistuda ja nendega liituda ka kõikidel abilistel. Algas tänamine ja võitjate välja kuulutamine.

Võistluses osales kokku 9 võistkonda ja esikolmikusse tulid

I koht – SAUE

II koht – JÕELÄHTME

III koht – KUUSALU

Võitjate salaretsept – koos tegemine, koos harjutamine ja üksteise tugevuste ning nõrkuste tundmine!

Mida võtavad sellelt päevalt kaasa peakorraldaja Kersti ja peakohtunik Ruth?

Meil on nii hea meel, et tegelikult sai tänane päev tehtud nii, et võistlejatel oli näol naeratus. Ükskõik, mis toimub tagatubades või meist sõltumatult, lõpptulemus on oluline ning täna kõik õnnestus. Meil koos Marisega on hästi kokku kõlav bänd, kus igaüks teab oma partiid – keegi ei mängi teise noodiraamatust, aga kõlame ikka nagu vana hea raadio, mis töötab isegi siis, kui patareid on pool tühjad. Koos arutada, otsustada, planeerida – teha seda kuu enne võistlust või viimasel ööl kell 3 – sellel ei ole vahet, sest me teeme koos ja jagame kõike. Meil on hea tiim ning see on võimas koostöövõti.

Mida võtan mina kaasa sellelt päevalt? 

Võtan kaasa hulgaliselt esmaabi teadmisi ja oskusi. Võtan kaasa selle, et usaldan enda kõhutunnet ja tegutsen edasi sihikindlalt. Võtan kaasa teadmise, et tehes 112 kõnet, lülitan end ümbritsevast melust välja ja annan edasi ainult asjasse puutuva olulise info. Võtan kaasa selle, et osaledes võistlustel või õppustel kannatanuna, õpid ise ka väga palju.

Võistluse toimumisse aitasid kaasa

Eesti õhuvägi

Staabi- ja sidepataljoni ajateenijad

Kaitseliidu Tallinna maleva lahingmeedikud

Saue Vabatahtlik Tuletõrjeühing

Kaitseliidu Keila malevkond

Harju ringkonna esmaabi instruktorid ja teised vabatahtlikud naiskodukaitsjad

Fotograafid Ille Aaviksaar ja Aare Puusepp

Erilised tänud Ruth Pääsukesele, Maris Lillevälile  ja Lana Toomvapile, kelle panused võistluse korraldusse olid sõnadesse pandamatud.