SOKkl kursus: Sinikad, killureform ja 10 päeva metsaeluvõlu

Iga suurem sõjaline seiklus algab teadagi loogikaga, mis trotsib füüsikaseadusi. Reede malevas seadis lati kohe kõrgele: minu pisikeste käte vahele pidi ära mahtuma relv ja tervelt üheksa salve. Kui varustus viimaks Nursi poole teele asus, selgus esimene reaalne katsumus; pakkimine. Kodus saab raske koti selga mugavalt voodiäärelt, aga metsas seda luksust pole. Arusaam, et varustusekotti ilma kõrvalise abita selga ei saagi, jõudis kohale kiiresti.

Nursis jagati õpihimulised kolme rühma. Võrukad paigutati strateegiliselt 2. rühma ja sealt edasi kolme jakku. Kui oma telgiplats käes ja jaotelk püsti, jõudsime esimesel õhtul pimedas teha kiire tutvustusringi: kes need inimesed siis on, kellega järgmised 10 päeva saatust jagame? Jao suurepäraseks ideeks sai kõigile hüüdnimede panemine; tase, mida hakkasid hiljem kasutama isegi osad instruktorid. Samuti valisime lahingpaarilised. Minu teiseks pooleks sai Kristiina, kelle peale võis alati loota ja kellele sai usaldada oma elu näiteks lõhkamise tunnis (suur aitäh sulle, Kristiina, et sa nuppu liiga varakult ei vajutanud!).

Järgnevate päevade jooksul saime kuhjaga teooriat ja praktikat. Tunde oli tõesti väga palju, siin vaid mõned meeldejäävamad nopped: Relvaõppe drille sai tehtud nii palju, et hiljem kodus ööunes ja isegi tantsutrennis tahtis keha automaatselt õigeid asendeid võtta; Topograafias sai kõige kardetumaks sõnaks "asimuut" (kes teab, see teab!), kuid orienteerumisülesanne näitas, et tund läks täie ette ja oskame kaarti lugeda küll; Lõhkamise tunnis saime teha sõna otseses mõttes pauku; nii väiksemaid kui ka suuremaid; Käemärkide tunnis õppisime viiplemist ning lõpurännaku ajal mõtlesime juurde ka paar omaloomingulist märki (nagu näiteks "lenda peale"); Maskeerimisel said kiivrid ja näod nii põhjalikult roheliseks tehtud, et kaugelt tundusime kõik ühtemoodi rohelised minionid; Taktikaliselt oskame samuti liikuda ning lõpurännak näitas, et varjuda oskame juba iga masina hääle peale; Kaevikut kaevata oskame samuti- teooria on täiesti olemas ja praktika käigus sai enamik endale igati viisaka pikutamiskoha valmis; Sideõppes saime selgeks raadiojaamad ja välitelefonid ning teame täpselt, mida eetris öelda ei tohi; Ellujäämises ja hügieenis saime teada, kuidas pisikese veekogusega kogu hügieen ära teha - ei peagi keegi veekanistriga puu otsa ronima ja seda sealt ülevalt kallama; Drooniõpet ei ole me aga veel varem taskulambivalgel saanud..."must kast" jäigi meile sel õhtul salapäraseks mustaks kastiks.

Kasvasime oma jaoga päris ühtseks ning lahingpaarilisega sammusime peagi juba täpselt ühte sammu. Kogu selle aja tegi toredamaks loomulikult huumorimeel. Meil oli rühmas oma isiklik killuvend, kes tuletas alati meelde, et kõik on ohutu, sest killuvestid olid meil ju kogu aeg seljas!

Meie telk osutus õhtuti üheks lärmakamaks: lubasime alati varem magama minna, kuid siis tuli ikka midagi naljakat meelde ja nii see uni läks.

Saime nautida head sooja toitu ja kuivtoidupakke, kuigi viimastel päevadel olime valmis metsa alt juba kukeseeni pannile viskama.

Kui alguses tundus, et kümme päeva on pikk aeg, siis peagi oli pool läbi ja käes juba viimane päev. Keha kattus sujuvalt sinikatega ning igaõhtune meedikute külastus oli väga oodatud: seal sai näidata jalgu, võrrelda sinikaid ja niisama juttu puhuda. Tunnid olid ülipõnevad ja instruktorid tõeliselt toetavad. 10 päeva möödusid linnulennul, jättes maha suurepärase tiimitunde ja unustamatud mälestused!