Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Naiskodukaitse buffi debüüt Naiskodukaitse buffi debüüt Märtsikuu sünnipäevalaps Scoutspataljon korraldas oma pidupäeva puhul 4. aprillil kümnenda rännaku, kuhu oli kokku tulnud üle tuhande rändaja, enese proovilepanija ja niisama jalutaja. Juba eelmise aasta muljeid kuuldes hakkas peas küpsema osalemissoov ning kui talvel üleskutse lõpuks siseveebi ilmus, sai nimi innukalt kirja pandud. Kuna mitmekesi on ikka lõbusam, siis väikse veenmise peale tulid teekonnale seltsiks ka Gertrud Akadeemilisest jaoskonnast ja Põhja jaoskonna liikmekandidaat Karolina. Kaart Regio ← Eelmine Hääd kiigepüha ehk lihavõtteid! Järgmine → Kas teile on hamburger vastu hakanud ehk jalutuskäik loomaaias Naiskodukaitse buffi debüüt

Naiskodukaitse buffi debüüt

Maris Soonsein 10. aprillil 2013

Märtsikuu sünnipäevalaps Scoutspataljon korraldas oma pidupäeva puhul 4. aprillil kümnenda rännaku, kuhu oli kokku tulnud üle tuhande rändaja, enese proovilepanija ja niisama jalutaja. Juba eelmise aasta muljeid kuuldes hakkas peas küpsema osalemissoov ning kui talvel üleskutse lõpuks siseveebi ilmus, sai nimi innukalt kirja pandud. Kuna mitmekesi on ikka lõbusam, siis väikse veenmise peale tulid teekonnale seltsiks ka Gertrud Akadeemilisest jaoskonnast ja Põhja jaoskonna liikmekandidaat Karolina.

Naiskodukaitse buffi debüüt
Maris ja Gertrud stardis. Pildistas Karolina.

Võimalus oli trass läbida kas 10 kg koti ja relvaga või koguraskusega 15 kg. Otsustasime viimase kasuks. Oluline lihtsustus teiste rännakute või võistlustega võrreldes on Scoutsrännakul muidugi see, et rada on tähistatud ning teel ootavad vee ja teega hellitavad peatuspunktid. Kodus diivanil mõnuledes tundus, et 30 km lihtsalt liiva tassida on imelik – võiks ikka kodust ühte ja teist kaasa vedada, millest ka reisi peal kasu oleks. Nii lendas kotti paar prisket metsa- ja matkatarkustega raamatut ning seejärel – lootusega õppida sõnamängu jaoks mõni uhke leid – puges kotti ka ÕS ja mitu juppi jämedamat nööri koos erinevate sõlmede õpetusega. Lisaks ka sülearvuti, sest kontorist täienisti vaba päeva  ei õnnestunud saada… Kas midagi ka tee peal kasutada õnnestus, sellest hiljem.

 

Rännuliste unised silmad lahti rebinud hommikupäike kinnitas kohe, et tuleb ilus ilm. Just kevadehõngulist päikselist ilma kiitsid ka teised osalejad. Mõnus oli neljapäeva varahommikul teel Paldiskisse üldisele pealinna voorivale töömesilaste massile vastassuunas kimada.

 

Starditelgis nimed ruttu kirja ning kotte kaaluma. Kodust kaasa toodud moonale tuli lisada 7 kg liiva. See on visuaalselt väga väike kogus. Hea, et heina või põhku lisaraskuseks ei pakuta, kuigi pilt oleks kõrvaltvaatajale sel juhul päris naljakas. Pärast üldist tervitamist, siginat-saginat ja kõnesid asusimegi teele.

Naiskodukaitse buffi debüüt
Pingiviinilaste Lolo ja Pepe jääpankadest mängumaa Pakri poolsaare tipus.Pildistas Karolina

Läbi linna marssides tundus see peamiselt rohelistest meestest ja naistest koosnev voor ikka tõeline massiüritus nagu Tartu Rattaralli, kui katkematu vool mööda Riia maanteed läbi linna kihutab, aga juba linnapiiril oli puhkajaid, koti sättijaid, kellegi järele ootajaid, ning rivi hakkas venima. Meie võtsime rahulikult, mõnulesime päikesepaistes ja harjusime raske kandamiga. Kant polnud meist kellelegi üleliia tuttav, seepärast oli uudistamist palju – alates sellest, et püüdsime kokku lugeda, kui palju Honda CRV-sid ikkagi autoaias reisi uue omanikuni ootab, kui jääs on meri, kuidas tuulikud täpselt töötavad ja keskkonda võivad mõjutada ning nii aina edasi.

 

Esimese peatuspaiga otsustasime teha Pakri poolsaare tipus majaka juures umbes 6.–7. kilomeetril. Olgem ausad, juba siis hakkasid kipitavad kannad plaastrit nõudma ja kohale jõudis ka tõsiasi, et saabaste valik oli nässu läinud. Kui seni olime kuninglikult peamiselt mööda asfaltteed tammunud ja saanud kael õieli ringi vahtida, siis nüüd läks tee kitsaks ja libedaks ning pidi nina ette vahtima – ei saanud hakata kaaslastele tarku raamatuid ette lugema. Korra proovisime rakendada ka oma kultuuriprogrammi ehk õppida siduma mõnda sõlme, aga pea koogutamine oli kaelale päris ebamugav ning seasõrast järgmisi väljakutseid me ikkagi vastu ei võtnud.

 

Edasi kulges matk nagu ikka – vahepeal rõõmsa jutuvada saatel, siis jälle vaikides oma mõtteis, aga teist hingamist andsid nii sõdurikodust kostev pasunakoor kui ka raja viimases kolmandikus lubatud mustikakissell. Mina olin oma jalgadega veidi hädas, aga õnneks ei pannud seetõttu koti raskust tähelegi. Teoorias on kõik selge: hoia jalad kuivas, pane plaastreid, võta sissekäidud saapad jne, aga seekord lihtsalt läks halvasti. Umbes 9 km enne lõppu oli endast isegi korra kahju, kui üüratute villidega jalad, mida võiks ümbritsevate villivallide tõttu ka hõljukiteks hüüda, tagasi saabastesse surusin.

Aga lõpuni marssisime, tervitasime vastastikku kõiki teel kohatud kaaslasi. Ei saa öelda, et siin-seal poleks ilmselt talumatult raskeks muutunud kottidest välja kukkunud liivahunnikuid näinud. Kõige raskem oli arvatavasti viimane pool kilomeetrit, sest GPSi järgi olime enda meelest juba mitu km tagasi lõpus ning kontrollpunktides olnud sildid kippusid ka suhteliselt teist juttu rääkima. Aga diplom tegi meele heaks ja autosse istudes oli tunne sama värske nagu hommikul.

Naiskodukaitse buffi debüüt
Rännaku pikkus. Kaart Regio

FastLion CMS

Naiskodukaitse buffi debüüt

Naiskodukaitse buffi debüüt

Maris ja Gertrud stardis Pildistas Karolina Märtsikuu sünnipäevalaps Scoutspataljon korraldas oma pidupäeva puhul 4. aprillil kümnenda rännaku, kuhu oli kokku tulnud üle tuhande rändaja, enese proovilepanija ja niisama jalutaja. Juba eelmise aasta muljeid kuuldes hakkas peas küpsema osalemissoov ning kui talvel üleskutse lõpuks siseveebi ilmus, sai nimi innukalt kirja pandud. Kuna mitmekesi on ikka lõbusam, siis väikse veenmise peale tulid teekonnale seltsiks ka Gertrud Akadeemilisest jaoskonnast ja Põhja jaoskonna liikmekandidaat Karolina.

Naiskodukaitse buffi debüüt

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse