Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Naised, kes otsivad väljapääsu Naised, kes otsivad väljapääsu Millised naised satuvad kriisikodusse ja kuidas kriisikodu neid aidata suudab, seda küsisime MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiverilt ning psühholoog Ülle Kalvikult. ee Kriisiabi ← Eelmine Naiskodukaitse mälestuspäev Järgmine → „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida” Naised, kes otsivad väljapääsu kriisikodu; lähisuhtevägivald

Naised, kes otsivad väljapääsu

Vestlemas käisid Jaanika Palm, Erle Eenmaa ja Eveli Sammelselg 13. mail 2009

Millised naised satuvad kriisikodusse ja kuidas kriisikodu neid aidata suudab, seda küsisime MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiverilt ning psühholoog Ülle Kalvikult.

Kriisikodu lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele sai loodud aastal 2005 vabatahtlike algatusena. Oma tegevusele on nad saanud toetust Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt ning Hasartmängumaksu Nõukogult, on ka väheseid annetusi. Käesoleval aastal on toetused vähenenud, nii et praeguseks on kaetud ainult 58 % eelarvest, mistõttu kriisikodu ähvardab sulgemine.

 

 

Fakte Kriisikodust ja lähisuhtevägivallast:

 
_ suurim kriisikodu külastav vanusegrupp on naised 30-50 eluaastates
_ kriisikodus on 14 ööbimiskohta, kuid põhifunktsioon on ikkagi juriidiline ja psühholoogiline nõustamine
_ 2008. a leidis kriisikodust ajutise varjupaiga 65 naist ja 18 last
_ 2008. a käis 473 naist nõustamisel juristi või psühholoogi juures
_ noorim laps tuli koos emaga otse sünnitusmajast.
_ aastas kogeb füüsilist vägivalda 9% ja seksuaalset vägivalda 2% Eesti naistest (2001. aasta uuring)
_ 50% meestest, kes kasutavad naiste suhtes vägivalda, kohtlevad halvasti ka oma lapsi.

Naised, kes otsivad väljapääsu
"Perepilt": Kriisikodu külastanud lapse joonistatud pilt oma perest. Psühholoogi kommentaar: pildilt puudub isa. Käsi ei ole joonistatud, sest need teevad halba. Kõrvu ei ole, sest laps ei taha kuulda.

Millised naised külastavad kriisikodu? Kas valdavalt vaesemast elanikkonnast?

 

Kriisikodu klientideks on lähisuhtevägivalla all kannatavad naised erinevatest elanikkonna gruppidest – algharidusest teadustöötajateni välja. Neil on üks ühine mure – vägivaldsed suhted kodus. Vägivallatseja võib olla nii mees, elukaaslane, poeg või pojapoeg. Oli ka juhtum, kus naine otsis abi teda tooliga peksva tütre eest.

 

Paljud naised tulevad kriisikodusse ainult nõustamisele, nad otsivad olukorrast väljapääsu. Pakume naistele sotsiaalset, juriidilist ja psühholoogilist nõustamist eelkõige vägivaldse suhte lõpetamiseks.


Naised, kes on elanud normaalses keskkonnas, ei oska arvatagi, et nende ellu tuleb vägivald. Nad vajavad teavet õiguste kohta ning nõuandeid dokumentide vormistamisel. Otsuse oma tuleviku ja suhte kohta teeb aga naine ise.


Sel aastal on kriisikodu klientuuri lisandunud ka vägivalla alla kannatavad koondatud naised.

 

Arusaamine, et lähisuhtevägivalla all kannatavad ainult elanikkonna vaesemad naised, on müüt. Meie kriisikodus peatuvad eelkõige toimetulevad naised, kellel on sissetulek, sest toiduraha peab naisel endal leiduma (meil ei ole toitlustamist). Probleem võib olla hoopis selles, et naisel oleks nagu firmad ja kinnisvara, see on mehega aga ühisomandis ja rahad on mehe taskus. Faktiliselt on vara, tegelikult aga ei jätku toidulegi. Selline naine on mehest majanduslikult täiesti sõltuv. Kui nüüd see naine tahab lahutada, siis pole tal advokaadi jaoks kuskilt raha võtta. Talle keeldutakse kohtus tasuta abi andmast, mees aga võib advokaadi abiga naise kõigest ilma jätta.

 

 

Kuidas kriisikodu selliseid naisi aidata saab?

 

Abi saavad lähisuhtevägivalla all kannatavad naised mitut moodi. Meie jurist tutvustab naistele nende seaduslikke õigusi ja aitab vormistada dokumente. Vajadusel on toetatud naist ka kohtus. Aitame naistel sidet võtta sotsiaalosakondadega ja saada võimalikke toetusi. Psühholoog aitab läbi nõustamise naisel kujundada teistsugust ellusuhtumist ja anda tuge maha tallatud enesehinnagu tõstmisel. 

Kuigi suurem osa naisi leiab endale koha, kuhu kodust pageda, anname öömaja naistele, kel pole kuhugi minna. Naised tulevad kiirustades mehe eest pakku, sageli ilma igasuguse varustuseta. Tulevad peale lahutuseks dokumentide sisseandmist jne. Aitame neil siis olukorraga toime tulla. Vahel tullakse meie juurde mõneks ööks, kuni leitakse uus elukoht. Kui kohtupidamine venib, tuleb naisel turvalises kohas elada kuid. On olnud näiteks ka juhtum, kus politsei tõi novembrikuus särgiväel naise ja lapsed, kelle mees oli keset ööd tänavale visanud.

 

 

Aga kui naisel ei ole sugulasi kelle juurde minna ning rahakott üürikorterit välja ei vea?

 

Selleks ongi naiste kriisikodu. Tihti ei ole naine isegi oma emale rääkinud, mis toimub tema peres. Ühest küljest on tal häbi, et ei tule oma suhtega toime, teiselt poolt ei usu, et keegi teda aidata saaks. Tihti ei tea tegelikku olukorda isegi naise enda vanemad. Niimoodi jätab naine aga end ilma pere toetusest. Mees rõhubki selle peale, et naine kellelegi rääkida ei julge. Kodus vägivaldne mees võib seltskonnas vägagi lugupeetud olla ja keegi lihtsalt ei usu naist, kes julgeb rääkida, et mees teda peksab – kuidas siis nii, sul on ju nii tore mees?


Iga erinevat juhtumit tuleb käsitleda individuaalselt.

 

 

Mis on peamine põhjus, miks mees muutub vägivaldseks?

 

Agressiivsus ei ole kaasa sündinud, vaid vägivaldne käitumine tuleb tihti kaasa perest, kus kasvatakse. Meie soov oleks, et perekonnaõpetuse raames õpetatakse suhtlemist perekonnas juba põhikoolist alates. Parim oleks seda teha rollimängude kaudu. Laps, kelle peres esineb palju vägivalda, pole teistsugust käitumist näinudki. Tulemuseks võib olla see, et tüdrukud otsivad samasuguseid mehi nagu on olnud tema isa ja poistest kasvavad vägivallatsevad perekonnapead. Kord küsis meilt üks naine: „Kas kõik mehed peksavad? Minu mees peksab mind, mu õemees peksab õde, isa peksis ema…“

 

Meie poole pöördunud naine võib ise olla vägivaldsest perest pärit. Kuid palju on neid, kelle enda elu möödus normaalsetes peresuhetes ja nad ei osanud märgata oma abikaasa esimesi vägivalla sümptomeid. Vägivalla kasvades on naisel häbi, et tema ei tule oma kodus suhtega toime. Kuna ühiskonnas valitseb suhtumine, et kui said peksa oled ikka ise süüdi, siis jääb naine nõutult oma probleemiga üksi. Kriisikodust saab sellises olukorras abi. Vägivald pole millegagi õigustatud!

 

 

Kui paljud naised, kes kriisikodu külastavad, suudavad sellisest suhtest lõpuks välja tulla?

 

Üldiselt need, kes juba juriidilisele nõustamisele tulevad, on otsustanud kindlalt sellest välja tulla.


Kuuldes oma õigusi/võimalusi võib naine ka eelneva otsuseta leida väljapääsu võimalusi. Igasugune ümberasumine on aga keeruline ja sageli väga palju muutusi kaasatoov tegevus ning naine ei suuda kohe otsustada. Enamik naisi usub ju ka, et asjaolud paranevad. Nad lähevad koju tagasi. Ja tulevad ka kriisikodusse tagasi.

 

Kõige kergemini tulevad suhtest välja noored naised, kellega mees esimest korda vägivallatseb ja naine pöördub kriisikodusse mõttega, et ta enam iialgi selle mehe juurde tagasi ei lähe. Raskem on nendega, kes on suhtesõltuvuses. Ei saa elada koos ega tule toime ka lahus. Neid naisi me aidata ei saa. Koos või lahus elamise valib ikkagi naine ise. Naine peaks paari-kolme korraga ära otsustama, kas ta tahab seda suhet muuta või elab samamoodi edasi. Kui naisel endal puudub tahtmine ja otsustavus, siis ei saa ka meie aidata.

 

 

Kas lapsed, kes emadega siia tulevad, vajavad ka nõustamist? Kuidas perevägivald neile mõjub?

 

Ühe naise kuueaastane laps pakkis ühel päeval oma seljakoti ja teatas emale, et läheb nüüd lastekodusse, sest tema enam ei taha kodus elada. Siis sai naine aru, et enam nii edasi elada ei saa ja tuli kriisikodusse. Kindlasti vajavad lapsed ka nõustamist, sest mälestused jäävad isegi alla aastasele lapsele. Psühholoog Ülle Kalvik on püüdnud lastega tegeleda, kuid see vajab lisaressurssi ja nendest kohtumistest kindlasti ei jätku. Oma joonistusestes kujutavad lapsed vahetult olukordi, mis mõjutab neid igapäevaelus. Üks laps joonistas pildi, kus oli suur-suur tugitool, kus ta istus koos sõbrannaga, keda ta oli ainult üks kord näinud. Lapsed olid toolil väikesed ja kössis. Ka suhtlemises oli see laps ettevaatlik. Uurimused on näidanud, et vägivaldsed kogemused jäädvustuvad juba loote-eas ning kujunevad esimesel eluaastal emotsioonideks, mis võivad takistada edasist normaalset suhtlemist.

 

 

Kas teile antakse ka positiivset tagasisidet?

 

Jah, ikka antakse, kuigi suhteliselt vähe. Meie jaoks on juba positiivne seegi, kui naine tahab vägivaldsest suhtest välja tulla.

Kriisikodu kodulehekülg:http://www.naisteabi.ee

 

Vestlemas käisid Jaanika Palm, Erle Eenmaa ja Eveli Sammelselg


Naiskodukaitse korraldab 17. mail 2009 Tallinna Naiste Kriisikodu toetuseks heategevusliku orienteerumismängu, mille tulud annetatakse kriisikodule. Mängust rohkem infot leiate siit. Kriisikodule saab teha ka annetusi pangaülekandega, täpsen info nende kodulehelt http://www.naisteabi.ee

FastLion CMS

Naised, kes otsivad väljapääsu

Naised, kes otsivad väljapääsu

Kriisikodu lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele sai loodud aastal 2005 vabatahtlike algatusena Oma tegevusele on nad saanud toetust Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt ning Hasartmängumaksu Nõukogult, on ka väheseid annetusi Millised naised satuvad kriisikodusse ja kuidas kriisikodu neid aidata suudab, seda küsisime MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiverilt ning psühholoog Ülle Kalvikult.

Naised, kes otsivad väljapääsu

kriisikodu; lähisuhtevägivald
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse