Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega! Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Osalesime kahe NKK naiskonnaga võistlusretkel „Kivid ja Kännud“, et rinda pista noortega, sest tegu oli Kodutütarde ja Noorkotkaste võistlusretkega. ← Eelmine Naiskodukaitsjad lähevad maale Järgmine → Hele-Riin Verlin on Pärnumaa aasta ema 2015 Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega!

Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega!

Jana Ots

Osalesime kahe NKK naiskonnaga võistlusretkel „Kivid ja Kännud“, et rinda pista noortega, sest tegu oli Kodutütarde ja Noorkotkaste võistlusretkega.

Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega!
Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega!

Reede õhtul, Rae järve ääres laagris olles, vaatasin oma võitluskaaslastest naisi sisemise ärevusega. Kõik olid ülirõõmsad, õnnelikud, entusiasmi täis. Küsisin, et kui palju kellelgi on varasemaid matka kogemusi.  Janelit matkajana ma tunnen, Margitil tean ka kogemusi olevat, aga ülejäänud- selgus, et ongi tulnud elu esimesele rännakule. Sisemist kurbust tundes mõtlesin: „Kui nad ainult teaks, mis neid ees ootab, mida nad hakkavad tundma juba mõne tunni möödudes... “

Jah, erilised seiklused algasid juba rännaku algul: tunni möödudes olid saabastest saanud kilo raskemad kamassid, kahe tunni pärast olime põlvini märjad, aga keegi ei virisenud. Ei saanudki ju, sest trassil olid noored, kelle ees ei saanud häbisse jääda! Väike motivatsiooni langus oli tingitud vaid hirmust, et me ehk ei jõua ajas järgmisesse punkti, sest maastik oli nii jube ja liikumiskiirus üli aeglne. Aga jõudsime ja ülesande eduka soorituse järgselt jälle mot üleval. Järgmiseks päeva katsumuseks tuli väike äraeksimine metsas. Ka see leidis positiivse lahenduse. Olles jälle õigel sihil, tuli endast anda kõik joostes, et jõuda minutilise täpsusega ülesannet sooritama. Jällegi motiveerisid meid noored, kes meile ergutusi hüüdes kinnitasid: „Jõuate küll, jookse, jookse!“ Paraku  ülesande ettevalmistuseks aega ei jäänud. Sain enda jaoks ülihea kogemuse- mida teeb kokkujooksnud aju! Pidasin teadvusetut kannatanut, Annekese nukuks. Ilma, et oleksin kontrollinud hingamist või pulssi, hakkasin tal särki lahti nööpima elustamise protseduuriks. Mõtlesin veel, et miks on keegi nukule nii palju riideid selga toppinud? Alles teise särgikihi nööpimisel sain aru, et tegemist on luust ja lihast inimesega.

Siis algasid valud. Kellel puus, kellel põlv. Airiki samas üllatas hämmastava orienteerumisoskusega. Minu pinge langes, sest sain orienteerumises usaldada tegelikult kõiki- ka Ebe ja Helen, kes olid äsja läbinud SBK-l orienteerumisõppe, jagasid matsu. Aga nii valus oli vaadata teiste valu. Meenus ehedalt, milline on esimese rännaku valu.

Kõige räigem oli öine luureülesanne. Kui ca kell 23 olime saanud noorkotkaste poolt soojaks köetud telgis magamiskottidesse ronida, siis 10 minutit enne kella 01.00 pidime taas olema väljas. Suure tahtejõuga tuli end  soojast magamiskotist, magusast unest välja käristada ja taas selga tõmmata märjad ja külmad riided ning vettinud saapad. Jällegi olid kõige suuremad motiveerijad noored: no kuidas me oleksime neile hommikul silma vaadanud, kui oleksime jätnud luurele minemata. Kes teab seda tunnet, see teab ja kes ei tea, see ei tahagi teada. Nii hea, et meie naised, vaatamata valudele, ei andnud alla. Ja ülesande sooritasime kõik koos, just nii hästi kui suutsime.

Pühapäeva nael oli lõpujooks. Distants iseenesest ei olnud pikk (ca 2 km), kuid kaks korda tuli joosta läbi jõest, kus meile oli vesi puusani. Õues on kõigest aprill! Keegi ei kõhelnud. Edasi  tuli roomata koos varustusega läbi takistusraja ja ületada rinnuni kõrguv palk. Aga sel hetkel vist ei mõelnud keegi enam ei valule, külmale ega hirmule. Kõik andsid endast parima ja tunne oli tõesti ülev! Nende naistega võib minna nii luurele kui ka maailma lõppu! Loomulikult ka kõigi nende noortega!

Uskumatu pilt avanes võistluse lõppedes- enamus võistlejaid kõndis platsil ringi kilekotid saapaid asendamas, oli ka paljasjalgseid poisse ja sokkides ringi lippavaid noori. Mõni oli endale tekitanud kilekotist ürbi ja mõni jälle magamiskotist kookoni. Vähe vanemad lapsed aitasid nooremaid- nagu alati. Noored on leidlikud. Ja kõik olid ülimalt õnnelikud, kallates oma saapaid veest tühjaks! On uhke tunne kuuluda sellisesse organisatsiooni, mille ühine nimetaja on Kaitseliit!

Ma ei saanud rännata küll teise naiste grupiga, kuhu kuulusid Janeli, Triin, Margit ja Brith Marii, aga me kohtusime trassil korduvalt ja jagasime kogemusi. Kuid rännaku lõppedes, nähes neid õnnelikke nägusid, siis usun ma, et kõik said selle suurepärase kogemuse, mida tähendab enese ületamine nii füüsilises kui psüühilises mõttes.

FastLion CMS

Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja

Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja

Reede õhtul, Rae järve ääres laagris olles, vaatasin oma võitluskaaslastest naisi sisemise ärevusega Kõik olid ülirõõmsad, õnnelikud, entusiasmi täis Osalesime kahe NKK naiskonnaga võistlusretkel „Kivid ja Kännud“, et rinda pista noortega, sest tegu oli Kodutütarde ja Noorkotkaste võistlusretkega.

Mõtteid võistlusretkelt „Kivid ja Kännud“ 2015- NKK naised võistlemas noortega!

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse