Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Minu Sookolli lugu Minu Sookolli lugu Oktoobri alguses toimus Pärnumaal Kaitseliidu jaopatrullvõistlus Sookoll, kus osalesid ka Pärnumaa naiskodukaitsjad. Oma muljetest kirjutab Jana Ots. Tänan teid Sookollitajad, me olime päris kindlasti erilised ja tublid ☺! ← Eelmine Pärnumaa esmaabigrupp käis apteegis Järgmine → Kõrvitsatalgud Saardes Minu Sookolli lugu

Minu Sookolli lugu

Jana Ots

Oktoobri alguses toimus Pärnumaal Kaitseliidu jaopatrullvõistlus Sookoll, kus osalesid ka Pärnumaa naiskodukaitsjad. Oma muljetest kirjutab Jana Ots.

Täna, kui on möödas nädal jaopatrullvõistlusest Sookoll ja kogu minu keha katvad 5 ruutsentimeetrised sinikad hakkavad võtma kollakat vajundit, leian, et aeg on küps kirjutamaks memuaare kogetust. Oleme perega maakodus, kus kamina paistel masseerib mees mu marrastustest paranevaid kuid ikka veel valutavaid õlgu ning selg on täis valulikke närvisõlmi. Mu abikaasa silmist peegeldub sõnatu kaastundlik küsimus: „Miks? Miks, naine, sa teed seda?“ Kui ma vaid oskaks sellele sõnatule küsimusele vastata...

 

Kokkulepe, et ka sel aastal osaleme „Sookollil“, sai lubatud juba aasta tagasi, eufoorilises meeleolus, kui endale ja teistele üllatuseks saavutasime oma enamalt jaolt naiste võistkonnaga kolmanda koha. Kuigi ma teadsin, et kaks korda ei saa ühte samasse jõkke astuda, kaks võistlust ei ole kunagi ühesugused, siis ikkagi kogemus, mille osaliseks seekord sain, oli hoopis midagi sellist, milleks ei osanud end ettevalmistada. Ainuke jaoliige, meie möödunud aastane jaoülem, andis koheselt teada, et tesitkorda ta meiega ei tule. Pikkade otsingute tulemsena, suutsid Kristiina ja Andria leida meile tõeliselt professionaalse jaoülema- ma ei tea, kuidas nad ta nõusse said. Nimelt oli Kristo äsja, Kuperjanovi pataljonis, lõpetanud ajateenistuses ka nooremallohvitseri kursuse ning on hetkel Kõrgema Sõjakooli kadett. Kristo füüsilist vormi nähes sain aru, et tegu on eheda professionaalse sõduriga.

 

Ma ei hakka siinkohal üksikasjalikult ümberjutustama rännakut ja võistluspunkte vaid pigem jutustan enda psühholoogilist rännakut sellel teekonnal. Sõjardist jaoülem võttis oma rolli ülima kohusetundlikkusega ja tempo millega rännak algas ning kestis kuni lõpuni, võrdus minu jaoks lõpujooksuga, mille vältel saime ainult kolmeminutilisi puhkepause. Kuid see polnud kaugelti ainuke katsumus sellel teekonnal. Raskemaiks osutus motivatsiooni leidmine, eriti veel siis kui ülesanded meil  punktides nihu läksid ja hinge valdas pettumuste laine. Jah, üks punkt läks lausa nii metsa, et ei saanudki sooritatud, aga ka see polnud kõige valusam löök. Ego sai pigem hullusti haiget siis, kui kõrge eneseteadlikus ja lootus sooritada ülesanne maksimumile ei täitunud. Isiklikult hävisin AK-4-ja kokkupanemisel, küll suletud silmadega, aga siiski. Kandsin ma ju endas müüti, et „sellega saan hakkama ka pimesi“ ja nüüd kus seda oli vaja reaalselt tõestada, tuli häving. Veel enam, et teist korda: paar aastat tagasi NKK koormusmatkal pidin ka AK-4-ja kokku panema, siis koos optilise sihikuga ja samuti ebaõnnestusin. No kas saab kaks korda ühe reha otsa astuda? Mina sain. Äng sellest kestis tunde.

 

Samasuguse ego hävitava kogemuse saime meditsiinipunktis, kuhu läksime ju „Eesti parimate esmaabi andjatena“. Esmaabi saigi perfektselt antud, aga hinnati hoopis juhtimist ja casevac tellimust raadio teel.

 

Kui jõud ja vaprus laupäeva pärastlõunaks mind täielikult maha jätsid ning ma jõudsin tõdemuseni, et pean selle rännaku katkestama, leidis aset sootuks huvitav protsess minu hinges, millist ma varem polnud kogenud. Silme ees virvendas, kukkusin rohkem kui püsti seisin, tekkima hakkasid nägemused.... ja ma ei suutnud välja mõelda, kuidas ma katkestan, kuidas ma seda ütlen. Nii jõudsin arusaamisele, et kuna ma katkestamiseks olen liiga nõrk, siis pean kõndima kuni lõpliku kokkuvarisemiseni. See oli üllatavalt vabastav teadasaamine. Nüüd toimis keha seljaaju tasandil, üks jalg astus teise ette ja mõtted said rännata vabalt. Ma olin tõeliselt vaba, vaatamata kukkumiste ja tasakaaluhäirete jadale.

 

Olen kogu aeg arvanud, et kannan endas mitmeid taoistlikke tõekspidamis, üks nendest on „võistle võistlemata“. Mitte tulemus pole oluline- mitmendaks võistlusel jääd vaid kogemus, mille omandad. Mitmeid päevi olen pead murdnud, miks ma siis end nii halvasti tunnen kui tulemused ei vastanud ootustele. Jah, loomulikult tunnen vastutust võistkonna ees- teised ju peavad tulemust oluliseks ja olen oma läbikukkumistega justkui oma teami altvedanud. Sügavama arusaamiseni jõudsin hoopis hiljem. Ainult teoreetilisest teadmisest taoismist ei piisa- tegu on illusoorse idealiseeritud minapildiga, mis lihtsalt purunes sel rännakul. Eks ka sellise jaoülema leid oli üks illusoorne ettekujutus, et me suudame vastata jaoülema ootustele. Paraku osutusid meie tasemete vahelised käärid ikka liiga suureks ja see pettumustunne oli tuntava kaaslasena saatmas meid kogu rännaku vältel.

 

Mis iganes- tänaseks olen seedinud ja analüüsinud kogu seda virr-varri oma hinges ja ikkagi olen ääretult rahul selle kogemusterohke eneseavastamise retke eest. Nii kurb kui see ka pole, ei ole ma leidnud viisi kuidas veel on võimalik saada kontakti nii sügavate tunnete teadvustamisega. Just siis kui arvad end olevat arenenud tolerantsuse ja sallivuse liinil, nii toob elu sulle kogemuse äratundmaks endas inimsetevihkajat. Ja järgmiseks avastad, et mitte inimesi sa ei vihka vaid iseenast, lihtsalt tahaks seda talumatut viha projetseerida teistele. Kuidas kanda endas kaotusvalu ja tunda rõõmu kullahinnalistest kaotuskogemustest üheaegselt. Kuidas tulla toime enda nartsissitliku egoga, kes saab järjest mitu valusat ebaõnnestumise hoopi, on ribaks nii füüsiliselt kui psüühiliselt ja lõpuks ikkagi rahul, et elus püsib. Sookoll andis paljudele nendele küsimustele, mida pole osanudki endale esitada, kogemuslikke vastuseid. Ja vaatamata lubadusele rajal „Jana, sa ei roni enam mitte kunagi selliste hullustega kaasa!“, tean ma täna, et lähen jälle. Kui vaid keegi mind kaasa kutsub.

 

Tänan teid Sookollitajad, me olime päris kindlasti erilised ja tublid ☺!

FastLion CMS

Minu Sookolli lugu

Minu Sookolli lugu

Täna, kui on möödas nädal jaopatrullvõistlusest Sookoll ja kogu minu keha katvad 5 ruutsentimeetrised sinikad hakkavad võtma kollakat vajundit, leian, et aeg on küps kirjutamaks memuaare kogetust Oleme perega maakodus, kus kamina paistel masseerib mees mu marrastustest paranevaid kuid ikka veel valutavaid õlgu ning selg on täis valulikke närvisõlmi Oktoobri alguses toimus Pärnumaal Kaitseliidu jaopatrullvõistlus Sookoll, kus osalesid ka Pärnumaa naiskodukaitsjad. Oma muljetest kirjutab Jana Ots.

Minu Sookolli lugu

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse