Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt Metsa poole kisub. . . Sest tükike hingest jäi maha Uniküla metsa, peale 30. sept. - 2. okt. toimunud sõdurioskuste moodulit. aastapäeva Järgmine → Öösel metsa? Muidugi! Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Jane Lööndre 29. okt. 2016

Metsa poole kisub... Sest tükike hingest jäi maha Uniküla metsa, peale 30.sept.- 2.okt. toimunud sõdurioskuste moodulit.

Enne laagri algust oli ootusärevus suur. Kui sündmus käes, ületasid saadud emotsioonid eelootused, sest laager osutus veelgi ägedamaks, kui olin osanud seda eelnevalt ette kujutada! Juba hiiglasuurt sõdurikotti pakkides värises hing erutusest. Oli kirjeldamatult uhke tunne laiguvormis Lehola poole suunduda. Kohale jõudes loeti tibud kokku ja varustati esemetega, mida metsas viibimine ette nägi. Siis toimus kõikidele laulatus — igaüks meist pandi paari relvaga ning see püha liit pidi kestma terve laagriaja. AK-4-st sai meie truu ja lahutamatu kaaslane, keda ei tohtinud hetkekski silmist lasta, sest vaenlane võis ju varitseda ja meie relva ära võtta! Mis sõdur see ilma relvata enam on?

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt
Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Relva saamine ja selle kandmine õlal andis tunde, nagu oleksime kõikvõimsad. Olime hetkega Rambod, hirmuäratavad ja külmaverelised sõjardid. Isegi maa värises iga kord, kui meie sõdurisaabastes jalad Lehola territooriumi asfalti puudutasid. Relva kanda oli võimas! See, et padrunisalved tühjad olid, oli tühiasi — meie uljust ei vähendanud see põrmugi.

Korraga vuras ette hiiglaslik DAFi auto, juhiks pisikest kasvu leegitsevate silmadega naine, kes välkkiirelt auto ümber tegutsema asus. Vaja oli kogu metsas vajaminev kola autokasti laadida. Kõige lõpuks topiti meid endid ka autosse. 

Kus on siis turvavöö, mõtlesin. Ei mingit turvavööd! Loksusime autokastis koos telkide, kanistrite, küttepuude, kirveste, saagide ja muu kraamiga, püssiots allapoole suunatud, nõjatudes kergelt püssikabale. Kahel pool tihedalt kaasvõitlejad oma saatusele vastu minemas. Väikesekasvuline naisautojuht, tapjalik pilk silmis, kihutas halastamatult mööda Tartu konarlikke ja löökaugurikkaid tänavaid, linnast välja saades mööda käänulisi Eesti teid Uniküla poole, kus ootas meid laagripaik. Sõit raputas päris korralikult. Olin õnnelik mõeldes, et lapsepõlves põetud oksetõbi igaveseks möödas oli. Kasti keskele laotud kottide ja muu staffi hunnikud kippusid aeg-ajalt kaela kukkuma. Ikkagi oli põues mõnus põnevusevärin.

Peagi asendus autokütuse vänge lehk värske metsaõhuga. Puud oleks justkui tervitanud meid, justkui tahaks nad oma oksad embuseks meie ümber asetada. Kuid polnud mahti looduseilu imetleda, laadung oli vaja kähku maha tõsta, telgid üles panna ja lõke teha. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Saabunud oli sügisõhtune hämarus, seega süüdata tuli pea- ja taskulambid, ning hakata lõkke jaoks küttematerjali otsima. Küttepuud oli küll kaasas, kuid need olid mõeldud rohkem ahjude kütmiseks telkides. Lõkkematerjal tuli suuremas osas hankida metsast. Kui lõke valmis, pandi suure potiga teed keema. Kiirelt kerkisid jaotelgid samblast nagu kolm hiiglaslikku sipelgapesa, mille peatsed elanikud toimetasid seal sipelgausinusega. Minu jaokaaslane Kert oli elav puulõhkumismasin. Nürida kirvega purustas puuhalgusid peeneks nii et sädemed lendasid. Meie jaoülem Piret (Viru ringkonnast) aga ilmutas võlurikunsti tuletegemisel — ilma igasuguse paberi, õlgede või süütevedelikuta tegi mõne sekundiga tule üles ning lühikese ajaga oli telk soe nagu saun. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Vahepeal toodi õhtusöök konservidena pluss pähkleid ja šokolaadi ja veel igasuguseid häid palasid. Asetasin oma konservi, milleks oli mingi tatra gemüüse, ahju peale sooja, aga süüa ei suutnud ma seda kuidagi, kuna ärevus sõduriksolemisest oli nii suur, et röövis söögiisu. Suuremad ülemused hõikasid meid siis välja sotsialiseeruma, aga minul polnud tahtmist minna. Jaokaaslane Kert tormas küll telgimulgu kaudu välja, et teiste naissõdalastega sotsialiseeruma minna. Jaoülem oli ka kuskil ära, jaokaaslane Liina, ülilõbus saarlasest kaaslane ja teine, mitte vähem lõbus kaaslane, ristinimega LM tuhlasid oma kaasavõetud nasvärgi kallal ja ehitasid endale mugavat pesa. Mina olin juba pikali ja vahtisin telgi lage. Kuulates tule ja praksuvate puude muusikat, käed vaheliti rinnal, püss tihedalt liibumas vastu külge, mõtlesin, et kas keskeakriis ongi käes, kui üks soliidses vanuses daam veedab nädalavahetusel aega metsas püherdades, selle asemel, et istuda teleka ees, vaadata „Sajandi armastust“ ja kududa sokki... Põrgusse! Ma pole mingi daam! Ja mis vanusesse puutub, siis see on kõigest number passis! Minu mõttelõnga katkestas jaokaaslane Kert, kes telki sisenemise püüdlusega takerdus tänu oma kallile AK 4-le telgimulgu vahele kinni, hüüdes: „K...i toru! Ei lähe sisse ega välja!“ Peale seda lauset haaras meie telki võimas naeruplahvatus. Sellest hetkest peale oli naer meie teiseks lahutamatuks kaaslaseks lisaks kallikesele AK 4-le. 

Sotsialiseerumas aga polevatki kedagi olnud. Kõik olevat nahistanud oma telkides. Kuid see ei tähendanud kaugeltki seda, nagu oleksime saanud end oma AK-4 ümber kerra tõmmata ja magusalt uneriiki purjetada. Oo ei, mu sõbrad. Kohe tegid jaoülemad teatavaks patrullimise graafiku, millekohaselt igaüks pidi öö jooksul pühkima une silmist ja ronima välja, et valvata lõket ja lisada tulematerjali, kontrollida kõikide telkide tuleohutust, lisada vajadusel ahjudesse puid, patrullida laagri ümbruses, kas õhk on ikka vaenlastest puhas, või et ringi ei luusiks mõni näljane karu või hunt. 

Kui minu valvekord tuli ja ma lõkke äärde jõudes otsejoones end kuuma teega varustasin, rääkisid mulle eelmise valvekorra patrullid, et metsast kostab veidraid hääli, mis meenutavad veidi kassi kräunumist. Puud õõtsusid tuules ja kõrvi pikaks venitades kuulsin minagi seda õõvastavat näuguvat-vinguvat häält, mis tundus tulevat aina lähemale. Tundsin, kuidas kõhus õõnsaks läks. Suunasin taskulambi valgusvihu pimedasse metsa, suunda, kust hääl tundus tulevat, kuid ei näinud kedagi. Siiski meisterdas hulgaliselt õudusfilme vaadanud fantaasiameel pilte üleloomulikust metsas elavast olendist või tigedast, verejanulisest metskassist, kes kohe põlevil silmil puu tagant välja sööstab. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Peagi saabus lõkkeplatsile minu kaaspatrullija Karmen, kes oma külma loodusteadusliku lähenemisega põrmustas otsejoones minu põnevusejanust johtuva usu müstilisse olendisse metsas, kes vinguvat häält teeb, öeldes rahumeeli, et seda vinguvat-kräunuvat heli tekitavad puud, mis tuules õõtsuvad. Tundus üsna loogiline seletus, nii et sealt edasi loobusin müstikasse uskumast. 

 

Karmeniga oli hea patrullida. Ta ajas hästi palju tarka juttu, nii et aeg läks kiiresti ja varsti sai oma sooja telki pugeda ja enne hommikust äratust veel veidi tudida. Valvekord ise läks ka korrektselt. Ükski telk põlema ei läinud, tuled ka ahjudes ei kustunud, vaenlane ei rünnanud, hunt ja karu jäid tulemata ja lõke püsis ka ilusti põlemas.

Ka järgneva öö patrull kulges valutult, kuigi väikese värina andis seekord hinge taas eelmine patrullija. Ta hoiatas: „Ära ehmu, aga lõkkesuits tekitab hallukaid“. Kui tema kaaslane parasjagu ühes telgis ahju kallal toimetamas oli, haaras ta tähelepanu lõkke juures olev kummituslik vaatepilt: Seal seisnud üks nunn, kelle pilk olevat suunatud lõkketulele. Veidi hiljem libises patrullija pilk taevasse. Seal olevat hõljunud reisilaev „Viking Line“. Mets oli sel ööl ähvardavalt haudvaikne. See vaikus ja lõkkesuitsu suunatud taskulambivalgus soosis tõesti kõikvõimalike fantaasiapiltide ilmumist.  Ent mina ei näinud mitte midagi ega kedagi. Mind oli taas õnnistatud toreda kaaslase Birgitiga, kellega koos usinalt patrullisime ja ahjusid vaatasime, ning hirmutasime ohutusse kaugusesse kõik, kes iganes võisid laagri lähedusse sattuda. 

Laupäev oli erinevatest õppustest ja tegevustest nii sisutihe, et olen kindel, et unustan praegu kirjeldada vähemalt pooli neist. Püüan siiski veidi detaile meenutada. Minu jaoks meeldejäävaim oli relva juppideks lahti võtmine ja uuesti kokku panemine koos üksikasjaliku juppide nimetuste selgeks õppimisega. Et mind juba õige pisut külastab üks saksa sõber, kelle nimi algab A tähega ja kes oma sõnul aeg-ajalt minu ajus olevat prügikasti tühjendamas käib, otsustasin välja tarida oma märkmiku ja pliiatsijunni, et väljaõppel saadavaid tarkusi paberile jäädvustada. Sama sai tehtud ka sideõppel. Spikker ees oli ikka palju kindlam raadioteel jututada. Muidugi untsu läks sidepidamine nii mõnelgi korral, sest kuigi sai tekst kirja pandud, tulid raadiosse rääkides ikka miskipärast teine tekst ja tihti selline, mida vaenlane mitte mingil juhul kuulda saada ei tohiks. Tore oli, et saime kõik endale NATO tähestiku järgi uued nimed. Näiteks meie jaoülemast Piretist sai Papa Romeo, kes oma nime auga välja kandis, olles meile tõelise isa eest kogu meie ühise rännaku jooksul. Ta seisis meie eest nagu kangelane ja hoolitses, et meiega alati kõik korras oleks. Ta andis meile põhjaliku väljaõppe maskeeringust ja laskeasenditest.

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Maskeeringuõppel sai jälle palju nalja. Maskeeringuks läksid lisaks maskeerimispulgale ehk camole ja ühes tuubis olevale möginale kõikvõimalikud looduslikud materjalid. Oksi, samblaid, heinu ja muud kraami said täis topitud taskud, nööpaugud, vöövahe, kõrvatagused, müts, varrukad ja isegi sokid. Jaokaaslane Liina polnud camovärviga kitsi — ta määris sellega sisse kogu oma kauni näolapi. Oma tumeda näo ja valgete silmamunade ning valgete hammastega nägi ta välja nagu mulatitar Muslima-Muslama. Ehk polekski tema pärlvalged hambapastareklaami kikud väga välkunud, aga kogu selles maskeerimisprotsessis oli võimatu tõsiseks jääda. Ja nii lõgistaski meie naerupall Liina naerda ja lasi oma valgel hammastereal tumeda taustal särada. Nalja sai sõna otseses mõttes nabani, sest kõhulihased valutasid naerust veel mitu päeva peale metsast lahkumist. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt
Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt
Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Peagi tulid taas need õndsad hetked, mil saime aega pühendada oma kõige kallimale AK 4-le. Laskeasendid. Pagan küll, kes seda oskas arvata, et ma ei jõua püssi käes hoida! Selles on süüdi minu taandarenenud õlavarre kakspealihas ehk rahvakeeli „muskel“ ja mis kisendab mu kodus kapi all tolmu koguva 5-kilose hantli järele. Ka sõdurivarustuse õppel sai selgeks, et minust 30-40 kg kaaluvat seljakotti ja teist sama palju kaaluvaid rakmeid minust kandjat ei ole. Karm tõsiasi. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Siiski oli minu jaoks kõige nõrgemaks kohaks sõdurioskuste baasväljaõppel topograafia, mitte füüsilised pingutused. Füüsilist tegevust, jooksmist, hüppamist, ronimist, roomamist oli minu jaoks vähevõitu. Minu jaoks liiga palju oli kaardilugemist ja orienteerumist, kuigi adusin, et ilma selleta ei saa kuidagi. Mõtlesin niipidi ja naapidi ja püüdsin asja enda jaoks positiivseks pöörata, kuid miskipärast ei vähendanud see kuidagi mu oskamatust ja saamatust ning sellest tulevaid põrgulikke piinu. Kui kaardikribu ja kompass kätte anti ja metsa aeti, mõtlesin, et siia ma nüüd suren. Õnneks ei jätnud minu ustavad jaokaaslased mind minu õnnetuses üksi, vaid tarisid mind, nagu haavatut kõikjale kaasa. Imestasin, kuidas nende kotkapilgud suutsid kõigest A4 suuruselt kaardilt, millel oli vaid mingi kribu-krabu ja täpikesed siin-seal, üles leida punkti, mis näpuga taga ajades juhatas neid siis vastavasse geograafilisse punkti. Jumal, kui peenike see kiri kaardil oli! Minul oleks läinud selle kirbukaka leidmiseks vaja kui mitte mikroskoopi, siis vähemalt suure tugevdusega luupi. Ometi ei leidnud silmaarst mu nägemisel midagi viga olevat. Aga minul läksid silmad seda kaarti vaadates krilli. 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Olime metsas mingi punkti leidnud, kui asetasime oma pepud maha ja asusime ülesandeid lahendama. Püüdsin teha tähtsat nägu, nagu lahendaks ülesandeid ja otsiks kaardil koordinaate. Midagi kribisin kirja ka, kuid ega ma ise aru ei saanud, mida sinna kribisin. Lõpuks loobusin. Ilm oli imeilus ja päikeseline. Viskasin selili ja tundsin elust rõõmu samal ajal, kui mu jaokaaslased mängleva kergusega oma töölehti täitsid. Üksikud pilved taevas meenutasid valgeid kuhikuid lumepallisupil, mida kunagi väga väga ammu söönud olin

Asimuudi leidmisega sain ometi hakkama! Värisevate kätega püüdsin hoida kompassi, võttes appi oma kolmanda silma jõu, sundisin noolt kompassil otseks, liikudes endavalitud objekti suunas. Minu jaoülem ja kaaslased olid terve aeg toeks kaasas. Ja olingi jõudnud objektini!, Puudusid ehk mõni sentimeeter, kui ma oleks pea vastu objekti – valitud puud, ära löönud.

Orienteerumist jätkus loomulikult veel ka pühapäeval, kui toimus lõpurännak. Oma kola olime eelnevalt kokku korjanud. Kodu ei paistnud enam kaugel. Sisutihe õppetöö ja tegevused päeval, ning patrulli tõttu kehvalt veedetud ööd andsid end kehas väsimusena tunda. Ometi ei antud pühapäeval meile armu.

Lõpurännak oli vaat’ et kõige suurem pingutus, kuna pidime uduvihmas liikudes leidma metsas üles teatavad kontrollpunktid. Igas punktis lahendama ülesandeid ja vastama erinevatele küsimustele. Roomama koos relva ja maskeeringuga ning märkama esemeid, mis roomatavale teele olid pandud, kuid millest meile eelnevalt ei räägitud. Mäletan, et nägin saabast... ja siis nägin spordijalatsit... mida tegelikult seal polnud. Järelikult oli tegemist väsimusest tingitud hallutsinatsiooniga. Või oli see lihtsalt minu jaokaaslase jalas olnud toss, mis kuidagi mällu jäi. Siis pidime veel aja peale telgi uuesti kokku panema, sellesse ahju paigaldama ning uuesti lahti võtma, kotti toppima ning tagasi tarima sinna, kus ta enne oli.

Võib-olla oli veel midagi, kuid ilmselt on see mälust kustunud. Seda mäletan aga küll, et kõik asjad tuli uuesti DAF-i laadida, me ise ka peale ja sõit läks kodu poole lahti. Leholas tõstsime kraami taas auto pealt maha ja meid ootas korralik lõunasöök. Peale seda tekkis tunne, et nüüd küll tahaks ühe lõunauinaku teha. Kuid uinakust ei saanud veel unistadagi. Tuli minna relvapuhastusruumi ja oma kallis kaaslane AK-4 veelgi peenemateks juppideks lahti võtta, korralikult puhastada, õlitada ja uuesti kokku panna, millele järgnes loomulikult kurb hetk — lahkuminek

Tühi oli elu ilma kalli relvata. Kodus ärkasin nii mitmelgi öösel ehmatusega, et mu relv on kadunud! Keegi on selle varastanud!

 

Mida toredat veel sellest laagrist meelde jäi... Maitsvad söögid. Pidevalt oli käepärast tee ja kohv, puhas vesi, millega silmnägu pesta. Meil oli täiesti arvestatav euro-väli-WC! Täiesti puhas, mitte mingeid ebameeldivaid lõhnu. Korralik ja kvaliteetne labidas kasutamiseks. Kas näiteks Tartu Anne kanali juures olevatesse WC-desse tahaksite minna? Vaevalt küll.. vähemalt ilma gaasimaskita mitte.

 

Õppisime väga palju vajalikku ja huvitavat. Kogu õppimisprotsess oli lustlik ja tore. Meie ülemused olid väga asjatundlikud ja konkreetsed, kuid mitte üleliia karmid. Minu jaoülem Piret oli lihtsalt super kaaslane! Üllatuslik oli see, kui ta kuulutas, et tema ei pea viisi, aga kui metsarännakutel laulu üles võttis, siis ei leidunud talle vastast! Ta laulis suurepäraselt ja tema pööraselt naljakate sõnadega laulud aitasid väsimust peletada. Üldse vedas mul väga kõigi jaokaaslastega. Tegelikult ei mäleta ma ühtegi inimest sellelt õppuselt, kes oleks olnud kuidagi negatiivne või mitteseltsiv. Mulle meeldib, et Naiskodukaitses kõik on võrdsed, kõik sinatavad ja kõik on sõbrad. Ja kõik on nii toredad ja rõõmsad! 

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Kuidas lõpetada see jutuke... nii nagu alustasin: Metsa poole kisub. Tahaks jälle laiguvormi selga panna, pakkida seljakoti ja igatahes... metsa.

FastLion CMS

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

Enne laagri algust oli ootusärevus suur Kui sündmus käes, ületasid saadud emotsioonid eelootused, sest laager osutus veelgi ägedamaks, kui olin osanud seda eelnevalt ette kujutada! Juba hiiglasuurt sõdurikotti pakkides värises hing erutusest Metsa poole kisub... Sest tükike hingest jäi maha Uniküla metsa, peale 30.sept.- 2.okt. toimunud sõdurioskuste moodulit.

Meenutusi sõdurioskuste baasväljaõppelt

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse