Me ei unusta sind – me ei luba sel korduda!

Maailmas on genotsiid juutide vastu saanud (paraku teenitult) tohutu tähelepanu. Holokausti õudusi teab iga koolilaps, sest enamikes arenenud maade riikides, kaasa arvatud nt Jaapan, on see teema õppekavas. 

Balti rahvaste tragöödia, genotsiid Läänemere kallaste kolme riigi kodanike vastu, on muu maailma meeles ainult akvarelne, tihti tõesti vaevalt rohkem kui natuke värvi veepinnal. Kahte genotsiidi ei saa ega tohigi võrrelda. Kuid teadma peaks sellest ometi ka väljaspool ohvrite kodu.

Iisraeli naiskirjanik Savjon Liebrechtil on novell, kus koonduslaagris olnud raugaeas sugulane tahab ikka ja taas sellest rääkida. Perekond, kus kasvab juba neljas põlvkond vabas ja hirmuta maailmas elanud inimesi, ohkab igal pidusöögil tüdinult, noored asjatavad vaikselt omavahel, kuni helge tähtpäevaga sobimatud mälestused läbi saavad. Keegi ei taha enam mõelda kannatustele. 

Vahest on see hea, kui me ei rõhuta kannatusi, ohvrirolli, allajäämist? Aga kuidas me võiks seda unustada? Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju ütleb: tõrjutud mälestused. Psühholoogias on see viis toime tulla, kogetu selja taha jätta ja vaadata ainult tuleviku poole. See on vahend, meetod, tööriist. 

Minevikku, mida ei saa muuta, võib niisiis teadlikult mälust kustutada. Vastavad tehnikad on tõesti olemas. Küsime ainult – kas? Kas me peame vaikima? 

Ei, me ei pea. Mitte sellepärast, et kümmelda kurbuses ja otsida kaastunnet. Me ei taha maailma hämmastada. Me tahame, et inimesed tunneks küüditamiselugusid uurides jubedust ja katarsist. Et igaüks, kes neid kirjutisi loeb või pärimust kuuleb, mõtleks: nii ei tohi! Seda ei tohi enam juhtuda!

Ajaloos on vist iga sõja lõpul kinnitatud: ei iial enam! On kirjutatud alla lepinguid, desarmeeritud sõjaväge. Kuni… Värskeim näide on Ukraina kodanikest laste küüditamine Venemaale, et neid ümber rahvastada. Mis siis, et lapse õiguste konventsiooni järgi on lapselt identiteedi röövimine üks suuremaid roimi üldse. 

Mida võisid tunda eesti lapsed, kes kogesid külma, nälga, kogukonna võõristust ja sageli eakaaslaste sisistatud sõna fašistid! Sellest on kirjutatud. Aga paljud ei oska enam nende lastega samastuda. See on hea. Peame olema väga, väga tänulikud, kui me ei oska neid aegu enam kujutleda. Sest see on tõend, et me elame vabal maal. 

Mida võisid tunda eesti lapsed, kes nägid emasid näljas, katsudes, üle jõu käivatel töödel hinge vaakumas? Mida võisid mõelda nii lapsed kui emad, kui nad sosinal arutasid, kus võiks olla isa, keda viimati nähti küüdirongi ukselävel? Holokaustist on tehtud sadu filme, nende hulgas Steven Spielbergi „Schindleri nimekiri“ ja Andrej Wajda „Korczsak“. Meil on Jüri Sillarti „Äratus“, millest paljud ei teagi. Paar filminovelli ka. Äkki ongi nii parem? Emotsioon loob muidu liiga valusat ängi. 

Praeguses karmilt keerulises maailmas on paljud väärtused viltu vajunud. Mõned saanud lausa sildi „parim enne möödas“. Kuid inimlikkus ei aegu. Nagu ka inimsusevastased kuriteod. 

Parim viis kuriteo vastu võidelda on ennetus. Kogemustest võetakse õppust. Nii kaua, kui Eestil jätkub rahvast, tahame olla vabad. Kui keegi tuleb meilt vabadust võtma, hakkame vastu. Kindel soov mitte kunagi enam olla ohver annab meile jõudu. 

2025. aasta üldlaulu- ja tantsupidu, arvult kahekümne kaheksas, kannab nime Iseoma. Meie Eesti on meie oma, meie lapsed on meie omad. Meie ise oleme meie omad. Me mäletame ja me hoiame praegust Eestit mistahes halva eest. See oli kindlasti meie küüditatud emaemade ja emaemaemade soov. 

Mõtlen ammu madalaks vajunud haudadele Siberi igikeltsas. Mõtlen kodudest rebitud lastele, kellel ei olnud lapsepõlve. Mõtlen neile, kes tulid tagasi ja hoidsid eestlust kõigei kiuste. Kummardan ja ütlen tasa: ma ei unusta Sind! 

Ja me ei luba sel korduda. Mitte iialgi.