Märtsiküüditatute mälestuseks

Lõik Lembitu Varblase raamatust:

"Umbes kella kümne ajal sõitis sõjaväe krusa koolimaja ette. Relvastatud NKVD mehed olid peagi minu toa uksel. Nõuti seletust, kes need kolm toas on, kas sugulased. Direktor ja kaks õpetajat tutvustasid end ise. Loeti vene keeles ette otsus minu väljasaatmise kohta. Selle luges ette üks tugeva aktsendiga noorem leitnant eesti keeles. Anti kaks tundi aega asjade pakkimiseks. Soriti raamaturiiulis, kirjutuslaua sahtlites, kergitati voodimadratsit, küsiti relva olemasolu. Lauasahtlist leiti kaks vene vintpüssipadrunit. Kust saadud, miks ei ole miilitsale ära antud? Õnneks ei leidnud nad mu sõjaajal peetud päevikut. Mu pambud võeti lahti ja kontrolliti, mis sees on. Milleks raamatuid kaasa vedada, imestas ohvitser. Peagi oli mu ühetoaline eluase läbi tuhnitud – aega jäi ülegi. Jätsin jumalaga oma õppekabineti akvaariumide ja terraariumide asukatega – nelja aasta töö ja vaevaga. Kalad, kilpkonnad, valged hiired, vaskuss ja mitmed teised asukad elasid oma elu laste hoole all ja olid ilmselt üllatatud, miks nende öörahu häiriti. Mu relvastatud saatjad ei suutnud imestust tagasi hoida. Operatsiooni juhtiv ohvitser jutles kooli direktoriga ja vangutas nukralt pead. Ka tema hinges liigahtas midagi.

Tõstsin oma kompsud autokasti, jätsin juurde kogunenutega hüvasti ja sõit algas. Meelvas, külanõukogu ees tehti peatus, ohvitser helistas kuhugi. Teelt korjati veel kottide ja kompsudega inimesi lisaks. Küllap olid need kaugetest metsaperedest hobustega maantee äärde toodud ja ilmselt ka hiljem kätte saadud. Keegi ei rääkinud, kõik konutasid omaette – nördimus, hingevalu ja lootusetus rõhus. Mida mõtlesid püssimehed, need hall-hägused kujud?!"