Märtsiküüditamise aastapäeval mälestame 1949. aastal küüditatud ja represseeritud Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhte

Veera Toomara (Treilmann) (28.04.1887 Aidu-Liiva – 1966) Veera oli Naiskodukaitse Sadama jsk ainuke ametlik esinaine 1929–40. Veera küüditati 1949 Krasnojarski kraisse, kust ta vabanes 1955.

Veera Bachmann sündis Aidu-Liival Lüganuse kihelkonnas. Ta oli abielus laevandustegelase Oskar Treilmanniga, kes oli Tallinna ja kogu Eesti sadamate komandant.

Treilmannid elasid Nõmmel. Neil oli kolm last, poeg Kalju, tütar Heli ja poeg Kaarel. 1940. a-l oli Veera Eesti Naisliidu juhatuse liige koos teiste naiskodukaitsjate Julie Steinmani ja Aleksandra Loobergiga.

Abikaasa Oskar suri 1940 kasvaja tagajärjel. Poeg Kalju mobiliseeriti Punaarmee tööpataljoni (sisuliselt vangilaagrisse). Poeg Kaarel teenis Saksa ja Soome sõjaväes, ta arreteeriti venelaste poolt 1945, suri 23-aastasena 1946 Norilski vangilaagris. Tütar Heli lahkus 1943 koos 1-aastase pojaga Soome, kus ta abikaasa sõdis Soome sõjaväes, väljaandmise ohus põgenes Heli pere 1944 Rootsi.

Veera Toomara küüditati 1949 asumisele Krasnojarski krai Šira rajooni, karistuseks 15 aastat paranduslikke töid. Veera saadeti Siberisse poja Kaarli Saksa sõjaväeteenistuse tõttu. Selleks ajaks oli Kaarel Venemaal juba surnud. Vera esitas korduvalt palvekirju enda kodumaale lubamiseks, tema kohta esitasid palvekirju ka sugulased ja poeg. 1955 vabastati Veera 68-aastasena kõrge vanuse tõttu.

Tema tütrepoeg Hain Rebas oli taasiseseisvunud Eestis Mart Laari esimeses valitsuses kaitseminister (1992–93).

Veera on maetud Liiva kalmistule.

Anette Hindreus (15.04.1897 Peterburi kubermang – 26.06.1976 Tallinn) oli Naiskodukaitse Kopli jaoskonna juhatuse liige 1932–40. Ta oli 1949. a küüdinimekirjas, kuid teda ei saadud kätte. Anette oli Naiskodukaitse liige alates 1930. aastast, ta oli Valgeristi teenetemärgi kavaler.

Anette Kamberg oli sündinud Peterburi kubermangus. 23-aastasaelt abiellus ta Egon Hindreusega, kes oli vanemallohvitser ja Vabadussõja veteran. Neil oli viis last. Nad elasid Hiiumaal ja Tallinnas Koplis. Anette tegi kodus palju õmblustöid.

Lahutatud abikasa Egon ja 19-aastane poeg Ilo arreteeriti Nõukogude võimude poolt 1944 ning mõisteti süüdi „kodumaa reetmises”, sest Egon oli Omakaitse liige ja Ilo astus vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Poeg Hans pääses mobiliseerimisest, kuna põgenes 1943 Soome, pärast sõda asus Hans elama Californiasse. Poeg Vello küüditati 1949 19-aastasena. Anettet koos tütrega ei saadud küüditamisel kätte.

Anette on maetud Rahumäe kalmistule. 

Amanda Luba (1899 Rakvere – 1979 Tallinn) oli Naiskodukaitse Kopli jaoskonna esinaine 1933–36. Talle annetati Kopli malevkonna rinnamärk.

Amanda oli abielus Johannes Lubaga, neil oli oma toidupood. Johannes tegutses Omakaitses. Peres oli neli poega: Harri (suri imikuna), Vello, Uno (Hillar) ja Hillar (suri imikuna). Perekond elas Vene-Balti tehase majades Koplis. Perekond elas Vene-Balti tehase majades Koplis.

Joann Luba arreteeriti 1944 nõukogudevastase tegevuse eest Koplis aastatel 1941–44, saadeti 10 aastaks paranduslike tööde kolooniasse, kus vabanes 1955. Pojad Vello ja Hillar (Uno) põgenesid Rootsi.

Amanda oli 1949. a küüdinimekirjas, kuid teda ei saadud kätte. 1949 töötas Amanda Tallinna Polütehnilise Instituudi sööklas ja elas Vene-Balti tehase majades. 1950 töötas ta lastesõimes nr 1 koristajana. Vene agent Skromnõi teatas oma ülemustele, et kodanlikul ajal oli „objektil“ koos mehega pood. Mees arreteeriti 1944 ja asub Nõukogude Liidu „siserajoonides”, naine saadab sinna tihti pakke. Kahe poja asukoht ei ole teada... 1968 õnnestus Amandal külastada Rootsis sugulasi (ilmselt poegi). 1976 käis tema matustel poeg abikaasaga Rootsist. Amanda on maetud Siselinna kalmistule, hauaplats teadmata. 

Alma Jeets (1896 Viljandi –1979 Tallinn) oli Naiskodukaitse liige alates 1928. aastast, aastail 1931–1937 Ida jaoskonna esinaine, 1934–1940 oli ta Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine ja 1937–1940 Naiskodukaitse abiesinaine. Ta oli määratud Naiskodukaitse esindajana Rahvuskogu teises kojas veebruarist augustini 1937. Alma Jeets oli vähemalt 1934 Tallinna ringkonna toitlustuspealik.

Alma Jeets oli abielus kaitseliitlase ja omavalitsusametniku Juho Jeetsiga (1893–1993), kes 1944. a sügisel põgenes Saksamaa kaudu Belgiasse, hiljem Kanadasse.

Almal ja Juhol oli kaks tütart, Evi (s 1917), kes oli tänase Toompea jaoskonna liikme ja endise esinaise Marje Anne Hendriksoni ema, ning teine tütar Inna (s 1918).

Alma Jeets arreteeriti NKVD poolt 1944. aastal ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse Siberis, kus ta jäi ellu tänu Naiskodukaitses omandatud meditsiinialastele teadmistele. 1949. aastal naasis ta Eestisse, Tallinnas elamise keelu tõttu elas esialgu Riisiperes, hiljem pere juures Tallinnas.

Alma Jeets on maetud Pärnamäe kalmistule.

Alide Truuvere (Treufeldt) (s 1903 Helme) oli aktiivne naiskodukaitsja, Kopli jsk juhatuse liige 1931–33, 1934–36, esinaise kt 1936. 1934 omistati talle Kopli malevkonna märk. 1935 annetati Alidele Kaitseliidu keskjuhatuse poolt Valgeristi III klassi teenetemärk.

Alide oli abielus Jaan Truuverega, neil oli 1926. sündinud tütar Laine. Ka abikaasa ema Leena Truuvere oli Helmes naiskodukaitsja.

Okupatsiooniaastal 1940–41 elasid Truuvered Läänemaal Martna vallas Rõude külas. Abikaasa Jaan Truuvere oli Omakaitse organiseerija, kompaniiülem. Ta langes lahingus punaarmee vastu Laiküla teeristil 14.07.41, kui Saksa armee üksused tungisid peale, mida toetas Eesti Omakaitse.[1]

Alide arreteeriti 2. septembril 1946 Läänemaal Martna vallas, Suure-Rõude külas, ta mõisteti §58-12 alusel „süüdi“ kontrrevolutsioonilisest kuriteost mitteteatamises ning saadeti 3+1 aastaks Magadani oblastisse Sevvostlagi laagrisse. Alide oli Eestist kõige kaugemale saadetud Tallinna ringkonna juht, peaaegu Vaikse ookeani äärde. Alide vabastati 1949, ei ole teada, mis temast pärast laagrit sai.

[1] Kaks aastat tagasi vabastati Martna vald enamlastest (Lääne Sõna, 1943); Mati Mandel, Ka Eestis on olnud oma Lidice (Lääne Elu, 2024), 5.

Anna Ööpik (Starrkopf) (1896 Rapla lähedal – 1983 Rapla) oli aktiivne naiskodukaitsja, ta oli Tallinna ringkonna juhatuse sekretär 1932–37, pärast seda Toompea jaoskonna juhatuse liige 1939–40. Talle omistati 1932 Toompea jaoskonna rinnamärk ning 1933 Valgeristi III klass.

Anna õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonnas. Elukutselt oli ta raamatupidaja.

1935. aastal abiellus 39-aastane Anna Starrkopf Adolf Gustav Ööpikuga, kelle jaoks see oli teine abielu. Lapsi paaril ei olnud.

Okupatsiooni ajal põgenesid Adolf ja Anna Tallinnast Sootaguse külla, Anna kodutallu Rapla lähedal. Mõlemad arreteeriti, kuid vabastati tingimusel, et aitavad metsavendi avastada. Nad reetnud kedagi, vaid läksid ise metsa Seli ja Rabivere vahel. Peatselt ulatusid kuuldused metsas peituvatest inimestest julgeolekuorganiteni. Metsavendi jõuti küll hoiatada võimaliku haarangu eest, kuid 21. mai 1946 ööl nõukogude julgeolek ründas küünis peituvaid metsavendi ja Annat, tulevahetuses langes neli meest. Anna Ööpik jäi ellu, samuti veel üks metsavend. Rabivere Krimmi ja Seli küla vahel asub mälestusmärk on neljale Haavemäe lahingus langenud metsavennale. Anna Ööpik arreteeriti ja saadeti tribunali otsusega 12. septembril 1946 Venemaale Kemerovo oblastisse.[1]

Anna elust Nõukogude ajal ei ole teada. Anna Ööbik suri 1983 Raplas ja on maetud Rapla kalmistule.

[1] Laine Linnus, Tragöödia Haavemäel (Kultuur ja Elu, 2002).

Olga Karp (Olly Karp) (1907 Narva – 1952 Komimaa, Vorkuta, Petšorlag) oli aktiivne naiskodukaitsja. Ta oli Lõuna jsk juhatuse liige 1938–40. Olly tegeles noortetööga. Kaitseliidu Lõuna mk laskevõistlustel ringles temanimeline auhind „pr O. Karpi rändauhind“.1938 omistati talle Valgeristi III klass.

Olga abiellus 1930 Osvald Heinrich Karpiga. Neil sündis kaks last, 1930 poeg Heiki ja 1939 tütar Pilvi. Abikaasa Osvald Karp oli Kaitseliidu Lõuna mk pealiku abi.

Okupatsiooni esimesel aastal 1941 mobiliseeriti abikaasa Osvald punaarmeesse, kus ta tagalas suri.

Olly töötas kassiirina Tallinna linna transpordikontoris ning 1945 elas Pelgulinnas aadressil Rohu 23. Olga Karp oli üks vähestest Naiskodukaitse Tallinna rk juhtidest, kes võitles okupatsioonire¾iimi vastu. Olly oli vabadusvõitleja. Ta aitas varjata oma  Rohu tänava korteris nõukogude võimu poolt tagaotsitavaid endist politseitöötajat Valter Täharit ja tema poega, varustas neid komandeeringublankettidega, samuti aitas ta trükkida Valter Tähari pojale isikutunnistust, mis näitaks poja sünniaastaks nooremat, et pääseda Nõukogude armee mobilisatsioonist. Hiljem aitas kaasa Valter Tähari ja tema poja peitmisele endise kaitseliitlase tallu.

1945 arreteeriti Olga Karp seoses tagaotsitava „bandiidi“ Valter Tähari ja tema poja varjamisega. Teda peeti kinni Tallinna vanglas nr 1 (Patareis). Süüdistusse kirjutati rahvuslik-kultuurilis-poliitilise organisatsiooni kuulumine, nõukogude võimu eest tagaotsitavate peitmine, nõukogudevastase propaganda levitamine, dokumendi võltsimine, sularaha väljaviimine, tühjade blanketide edasiandmine. Olga Karp mõisteti 1946 toimunud tribunalil süüdi ja saadeti §17-58-1a alusel 7+3 aastaks Petšorlagi laagrisse. Petšorlag oli raudtee-ehitamise ja metsatöö laager äärmiselt rasketes looduslikes tingimustes Komimaal polaarjoone lähedal. Olly suri laagris 17.06.1952 44-aastaselt.

Olga Karp on üks neljast Tallinna ringkonna naiskodukaitse juhist, kes jäid Siberi mulda. Tema matmispaik ei ole teada.

Täiendavad vihjed ja andmed palume saata