Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil Kaksteist tundi allavoolu, ehk Kiirustanud laupäeva, 21. aprilli varahommikul Tamula järve äärde, olime Alice’iga pahviks löödud nagu sipelgad, kes on sattunud võõrasse sipelgapessa. Kõikjal käis usin sagimine ja meie näisime olevat ainsad, kes ei teadnud, kuhu kõigepealt joosta või mida ära teha. Täname: Võhandu maratoni korraldustiim Pärnu Naiskodukaitset Paikuse Aerutamisklubi Maie Pitsal Kersti Järva Argo Linnamäe Uko Kõrge Allar Agard kõik kaaskannatajad Foto Maie Pitsal ← Eelmine „Kevadrõõmu“ tõelised rõõmud! Järgmine → Pärnus tähistatud lipu päev päädis Tõnis Mägi esinemisega Vallikäärus Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil

Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil

Piia Salundi 2. mail 2012

Kiirustanud laupäeva, 21. aprilli varahommikul Tamula järve äärde, olime Alice’iga pahviks löödud nagu sipelgad, kes on sattunud võõrasse sipelgapessa. Kõikjal käis usin sagimine ja meie näisime olevat ainsad, kes ei teadnud, kuhu kõigepealt joosta või mida ära teha.

Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil
Foto Maie Pitsal
Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil
Foto Maie Pitsal

Meie paadid olid ühe auto järelhaagisel, varustus oli kusagil teises autos, autode asukohast ei olnud meil aga õrnemat aimugi. Meie järgnev tegevus meenutas sihitut Browni liikumist, sisaldades mitmeid spurte autode vahel, näpus see või teine vajalik vidin, paadi puhastamist ja ettevalmistamist (see oli öö jooksul hulga vihmavett jõudnud juua), varustuse pakkimist ja enda valmisseadmist. Vahepeal tegeles Maie kaartide ja numbritega, Argo soovis meile laia naeratuse saatel jõudu, Kersti jõudis mulle pritsmekindla aerutamisjope välja võluda ja Allar laenas lahkesti oma isikliku aeru. Meie teine paatkond Ave ja Ainu koosseisus askeldas nii tõhusalt, et sai tükk aega enne meid vee peale.

Kui lõpuks mööda kitsast kanalit minema saime ja Alice paadi järvele tüüris, tundus esiti, oleme siia tulnud jäälõhkumistööd tegema - meie klaasfiibrist süsta all käis kõva krõbin. Heitsin selja taha mõistmatu pilgu, õnneks taipas värske tüürimees peagi oma eksitust ja suunas paadinina vabasse vette. Kas tõesti oleme viimased startijad? Ei, keegi kohmitseb alles kaldal, hea seegi! Äkitselt avastan, et mu rinnal pole numbrimärki. Olen kindel, et auto juurde murule, kus neid viimati nägin, mitte midagi maha ei jäänud. Tunnistasin oma puudujääki paadikaaslasele, mispeale ütleb Alice „Piia!” piisavalt teraval hääletoonil, et sellega võiks külma võid lõigata. Numbrit ei too see, ega ka järgnev arutlus, kuhu see võis ikkagi jääda, meile sugugi lähemale. Seega otsustame jätta selle meie kaldatiimi Maie hooleks. Keda me aga niipea ei näe, sest kaldad on igavalt kõrkjased. Päike hakkab järjest enam soojendama ja juba oleme möödunud nii mõnestki kaasvõistlejast. Nüüd võib ainult paremaks minna!

Kirumpää silla juurde jõudnud, on veesõidukite tihedus järjest kasvanud. Näeme Maiet, kes meid kaldalt ergutab, Alice hõikab kogu kopsust: „Kus number on?” Vastus kaob tuulde. Ametlik ajavõtt siit silla juurest algabki (kuna Tamula vanake ei lasknud järve jääkaane alt vabaks, nagu peakorraldaja Hillar Irves hiljem meedias ütleb). Meie algus on olnud aga nii kakofooniline, et hetkel ei ole me sellest isegi teadlikud.

Kulgeme edasi mõnusas tempos, vahetades aeg-ajalt kaasliiklejatega sõbralikke repliike. Süstasid on siin tagaotsas vähe, enamasti kanuutajad ja raftijad. Edeneme üpris kenasti, millest annab märku seegi, et püüame kinni Ave ja Ainu ja möödume nende süstast suurema vaevata. Veidi pikemalt sõidame koos üksiku süstamehega, kes tunnistab, et hilines samuti starti (kergendus, et me polegi need kõige hullemad kohmitsejad!). Peagi läheb ta aga oma teed. Erilisi oskusi esimene maratonilõik ei vaja, paar korda tuleb vaid mõne madala purde all limbot tantsida. Siiski silmame mõne jõekäänaku juures kaldal riideid kuivatavaid kanuumehi. Eks ole paadiga kummuliminek üks meiegi suurimaid hirme, aga säästame selle emotsiooni edasiseks, kui tuleb mitmestki paisust alla sõita.

Maad puudutavad meie jalad alles Paidra veskitammi juures veidi vähem kui kolme tunni pärast. Sealt tuleb paadid üle kanda, Maie on meil vastas abikätt ulatamas. Esimese pilguga haarame, et selles kontrollpunktis puudub meile hetkel kõige vajalikum abimees – WC! Sestap peame asjade õiendamiseks marssima (kena sõna, aga millegipärast hakkavad jalad pehmeks muutuma!) kena tüki maad eemale, kaotades sellega muidugi väärtuslikku sõiduaega. Paadi juures tagasi, uurime Maielt numbri kohta, aga kadunud kurajuur tuleb välja hoopis Alice’i seljalt – Maie on talle stardituhinas mõlemad numbrid ülestikku seljale kinnitanud. Seega saab numbrimure lahendatud ja jõuvarude kogumiseks pistame kiiresti pintslisse paar kaasavõetud müslibatooni. Alice saab nõidusliku maitseelamuse, aga mis minusse puutub, võinuks ma sama hästi ka saepuru süüa, ainus soov on saada uuesti vee peale. See ei osutu aga ülearu lihtsaks, sest jõekaldad on järsud, libedad ja savised, sõitjaid omajagu ja kohti paadi vettelaskmiseks napib. Et Maie on juba enne Kerstit aidanud, on ta selgeks saanud mõned nipid ja meil õnnestub suuremate kadudeta neljakümnekilone paat läbi võsa alla jõele manööverdada. Juba minekuvalmis, meenub Alice’ile, et tüür jäi vette laskmata. Selle pisiasja õiendab ta lahkete kanuumeeste abiga kiiresti ära ja oleme valmis seiklust jätkama.

Sõit läheb huvitavamaks, vool on kiirem ja tööd on rohkem. Aeg-ajalt varitsevad maratonlasi salakavalt vee alla peitunud suured kivid ja jõe kohale langenud puud. Üks palk on ennast sisse seadnud üsna kitsa koha peal, ähvardav ogaline ots väljas, aga suurem osa vees pahaaimamatuid varitsemas. Meie kõrval saab kanuu õnnelikult palgist üle, aga meil nii hästi ei lähe. Sõidame ninapidi kinni ja otsemaid keerab vool paadi teistpidi. Ei, mitte kummuli, vaid sabaga sõidusuunas. Tõukame ennast palgi küljest lahti ja sõidame kalda äärde, kus üritame süsta õiges suunas keerata. Ei lähe läbi, vool veab meid halastamatult uuesti palgi otsa! Katsetame mitu korda ühelt ja teiselt poolt kallast, vahepeal uhab hulk konkurente meist mööda, kellele selgituseks hüüame, et meile nüüd aitab, sõidame tagasi. Tegelikult on olukord naljast kaugel, kas tõesti peame õige suuna kättesaamiseks kaldale ronima? Otsustame veel proovida ja aerutame pikemalt vastuvoolu, enne kui oma potsakat paati keerama hakkame. See viib sihile ja teist korda samal palgil meid lõksu püüda ei õnnestu.

Järgmises kontrollpunktis Leevi hüdroelektrijaama juures on Maie meil tublisti vastas, aga leiame endas nii palju jõudu, et oma sõiduriist ise üle paisu tassida. Siin on esimene toitlustuspunkt, pakutakse hernesuppi. Ehkki päike paistab, tunnen, et nüüd, kus ma enam ei liiguta, hakkab külm. Kummalisel kombel on mu alumine riidekiht läbimärjaks saanud. Selleks otstarbeks on meil paadiapteegis võlujooki, mille Alice välja otsib ja mu jääkülmade sõrmede vahele surub. Suuremat abi sellest aga pole ja emalikult hella rangusega soovitab Alice mul riided ära vahetada. Aitab mul jopegi seljast. Tõenäoliselt on kusagil ka riietevahetustelk, aga saan selle asja ära toimetatud lähedalasuvas puu-tsees. Söögiisu puudub täiesti, ludistan hernesupi sooja vedeliku sisse ja jätan herned varestele. Tasapisi hakkab eluvaim tagasi tulema ja suudan juba märgata siblimist ümberringi. Maie on läinud teist paatkonda ootama, lohutanud enne „Ainult 59 kilomeetrit veel!”. Kuulen üht naisehäält kellelegi teatamas, et nüüd alles pidi huvitavaks minema. No me täname, tegelikult sellest palgist täiesti piisas! Pakime ennast kokku ja ukerdame vettelaskmisjärjekorda. Siin on kallas veelgi järsem, aga libeda savi asemel teevad suure süstaga vee äärde laskumise raskemaks paadipõhja kahjustada võivad kivid. Saame siiski ühe kanuunaiskonna järel õnnelikult minema.

Juhuu, see on alles sõit! Vool aitab, jõgi lookleb, kaldad on paljastanud oma kaunid liivakivikihid. Paisud-tammid on korraldajate poolt hästi tähistatud – sobivad ülesõidukohad suurte roheliste nooltega ja ohtlikud punaste ristidega. Esimesed paisud kadudeta ületanud, jõuame kurikuulsa Süvahavvani, mille kohin juba eemalt kõrvu kostab. Meie ees ukerdab üks paarike kanuus, kes eelviimasel hetkel on põnnama löönud ja otsustanud oma aluse maad mööda üle vedada. Meil on otsustamiseks vaid murdsekund. „Lähme siit hooga!” hõikan. Ja nii teemegi, jõgi kostitab meid veesahmakaga, mis mulle peaaegu silmini ulatub. Teiselpool paisu varitseb lauges kurvis mingi kollane metallkobakas, autorehvid pehmenduseks külgedele kinnitatud. Tüürimees Alice on tasemel ja libiseme ohtlikust kohast kenasti mööda. Adrenaliinitulv mõjub nii hästi, et unustan oma valutavad küünarnukid ja kange selja, kiidan paati ja leian, et nii hea käitumise eest tuleb teda premeerida nimega. Nimeks saab Liisu – selline armas matsaka maatüdruku nimi. Rõõmustame Alice’iga mõlemad, et meist ei saanud õppevideot järgmise aasta Võhandu maratonil osalejate jaoks – edasise ümbermineku riski hindame nüüd, kus Süvahavva selja taga, jupp maad madalamaks. Tükk aega sõidame lustiga, imetledes sinililli, ülaseid ja liivapaljandeid ja aeg-ajalt „skalpe võttes”. Üpris sageli kohtame kaasaelajaid ja ergutajaid, kellest meeldejäävaimad on sinimustvalge lipuga lehvitav kübaraga daam põlispuude vahel ja sillalt meile sinililli viskav naisterahvas. Elu on ilus!

Kui algab aeglane siksakitamine mööda luhta, on jälle mahti jälgida, mismoodi organism koormusele reageerib – kust miski tunda annab ja kuidas pikaaegne pingutus meeleolu mõjutab. Aja- või kohataju pole enam ammu. Alice on nördinud, et näha pole ühtegi naiste kahest süsta, pähe tungib küsimus, kas me tõesti oleme viimased. Teame, et stardis oli naiste kaheseid üheksa, lohutan, et vähemalt ühest oleme juba üsna alguses möödunud, nii et oma paadiklassi viimaseks me ei jää. Üsna üksildane tunne on, sest kõrkjaste kurvide tagant pole eriti palju konkurente näha ja motivatsioon kannatab üksjagu. Meil pole õrnemat aimugi, kui kaugel on järgmine ametlik maaleminek ja peas hakkab kärbsena pinisema mõte plaanivälisest peatusest – kuigi paadi tekinööride vahelisest värskapudelist on kadunud vähem, kui võiks arvata, on see vähenegi juba kehast läbi käinud ja ootab väljapääsu. Sobivat maandumispaika ei ole aga lihtne leida. Kui lõpuks paadinina maale tõmbame ja nõtkuvail põlvil mööda kallast kõrgemale turnime, leidmaks privaatsemat nurgakest, näeme, kuidas paelussina vonklevat jõge mööda paadisõitjaid muudkui tuleb ja tuleb. Avanev pilt meenutab mõnevõrra vormelirada ja meie kaotame oma boksipeatusega jällegi hulga väärtuslikke minuteid. Selle kompenseerimiseks kostitame end jälle müslibatoonidega (ka mina saan nüüd aru, kui head need on!) ja energiageeliga. Mööduvad noormehed haabjas hüüavad norivalt, kas meil sai kütus otsa. Vastame, et olgu nad mureta, küll me pärast tankimist nendest mööda kihutame.

Mõnda aega lähebki libedalt nagu päramootoriga. Möödume väsinud süstamehest ja küsime, kas on ehk vaja natuke takka lükata. Teeme juttu üksi kanuuga maadleva lõunaeestlasega, küsides, kas tal igav pole, mille peale ta vastab, et on küll, aga pole viga – värske õhk ja linnuke laulab.

Nii jõuame Leevaku hüdroelektrijaama juurde, kus näeme, kuidas üks vägijoogiga liialdanud pealtvaataja kukub läbi võsa tagurpidi jõkke. Alice valmistub mõttes juba päästeaktsiooniks, kuid peagi saabub napsitajale abi kaldalt. Meis tekitavad nõutust kaldaäärses vees ulpivad palgid, keegi hüüab: „Sõida hooga üle!” Argo! Naerul näoga aitab ta meid maale ja abistab paadi vedamisel teisele poole paisu. Seni, kuni me seljankapausi peame, pajatab Argo oma seiklustest Süvahavval, kus ta kummuliminejaile köit viskas. Üllatusena jäi talle köie otsa ka kunagine klassiõde Ave! Meie teine ekipaa¾ oli sooritanud varakevadise supluse külmas Võhandu vees, sinna see Maiegi siis jäi! Kuuldavasti olevat nad tükk aega kaalunud, kas sõita edasi või katkestada, aga lõpuks otsustanud vapralt edasi pürgida. Mis siis ikka, pole meiegi papist, täname Argot ja asume aga jälle teele. Jäsemed on muutunud kuidagi võõraks, nagu ei kuulukski enam keha külge, vaid valu neis annab lootust, et need pole päris küljest kukkunud. Finišini on jäänud 24 kilomeetrit, ainult!

Mitte iialgi pole seitse kilomeetrit tundunud nii pikk, kui see vahe Leevaku ja Räpina vahel! Tuim, tuim aerutamine, igav liiv ja tühi väli, jõgi vist ka enam ei voola. Sõitjaid on nüüd hõredalt, pole kedagi püüdagi. Ennist paelussiluhal nähtud poolsurnud süstamees on vahepeal ellu ärganud, kihutab meist mööda nagu postist ja kaob kõrkjate vahele. Lõikab, kuram! Tüürimees Alice otsustab, et läheme talle järele. Lõikamine mööda vett on maratonil lubatud, selleks paadist välja tulemine seevastu mitte. Mede Liisu on väledate ja saledate ühemehesüstadega võrreldes kopsakas nagu praam ja jätab endast kõrkjate vahele maha laia „niidetud” riba. Räpinale lähenedes põrnitseme altkulmu kohalikke, kes vaatemängu nautimiseks on kütnud sauna, süüdanud lõkke ja mõnusalt grillides õhtut veedavad, selle asemel et ennast siin neetud veekogul piinata...

Räpina paisjärvele jõudnud, võtame end aga kokku ja möödume ühest kanuust, mille meeskond meis tärganud „vurtsu” üle imestab. Järgmised imestajad oleme juba meie ise, sest ei oodanud, et Argo lahkesti meid siingi vastu võtab. „Kuule sina, kanuuklassi hõbe, tule aita tüdrukute paati tassida!”, kamandab ta üht noormeest, kel medal kaelas kõlkumas. Nii jääb meil vaid rõõmsalt meeste järel astuda, aerud näpuotsas, ja kaasa tunda kanuutajale, kes oma puhtad püksid meie paadiga uuesti ära määrib. Veel on jäänud viimased üheksa kilomeetrit!

Jõgi endiselt ei voola, aga lõpp on käega katsuda ja tuju läheb paremaks. Aja- ja kohataju puudub endiselt, ausalt öeldes ei tahagi teada, kusmaal me õigupoolest oleme. Tahame lihtsalt, et see kulgemine mööda vett ükskord lõppeks! Seega vehime aerudega nii jõudsalt, nagu vaevatud liikmed lubavad. Päike hakkab juba loojuma, nüüd võistleme juba selle nimel, et enne loojangut finišisse jõuda. Lõpuks tundub, et kaldapealne asustus hakkab tihenema, aga me ei julge veel midagi loota. Kuni Alice hõikab: „Ma näen, Piia, ma näen!” Ta oli vilksamisi silmanud Võõpsu silda, millel suurelt kiri Finiš. Vehime aerudega nii jõudsalt, nagu tahaks lendu tõusta. Aeg pannakse kinni hetkel, kui silla alt läbi libiseme. Lõpuks ometi! Hetkelise nõutuse järel võtame suuna vasakkaldale kõrkjate vahele, kus Argo meie paadinina maale tõmbab ja välkreportaa¾i teeb. Tema küsimusele, kas tuleme järgmisel aastal jälle, vastame kindlalt: „Muidugi!”

Kohtume teiste pärnakatega, kes tublide aerutajatena meid juba tükk aega oodanud on, vahetame kiiresti muljeid ja laseme neil pärast meie paadi pealelaadimist kodu poole sõita. Ise jääme koos Maiega ootama Avet ja Aini, kes Argo andmetel veel teel on.

Oleme Alice’iga juba kuivad riided selga, tangupudru kõhtu, Maie tunnustavad sõnad ja võrukeelse diplomi koos medaliga kätte saanud (naiste kahestest süstadest viies koht ajaga 12:33:38, koguarvestuses 228. koht), kui paar tundi hiljem, kottpimedas ja külmast värisedes, meie teine ekipaa¾ kohale jõuab. Müts maha, raskustest hoolimata on nad lõpuni vastu pidanud!

 

Muide, teele asunud 440 paatkonnast jõudis finišisse 343, lisaks10 paatkonda, kes võistlesid väljaspool arvestust.

 

Täname:

Võhandu maratoni korraldustiim

Pärnu Naiskodukaitset

Paikuse Aerutamisklubi

Maie Pitsal

Kersti Järva

Argo Linnamäe

Uko Kõrge

Allar Agard

kõik kaaskannatajad

Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil
Foto Maie Pitsal

FastLion CMS

Kaksteist tundi allavoolu, ehk

Kaksteist tundi allavoolu, ehk

Foto Maie Pitsal Foto Maie Pitsal Meie paadid olid ühe auto järelhaagisel, varustus oli kusagil teises autos, autode asukohast ei olnud meil aga õrnemat aimugi Meie järgnev tegevus meenutas sihitut Browni liikumist, sisaldades mitmeid spurte autode vahel, näpus see või teine vajalik vidin, paadi puhastamist ja ettevalmistamist (see oli öö jooksul hulga vihmavett jõudnud juua), varustuse pakkimist ja enda valmisseadmist Kiirustanud laupäeva, 21. aprilli varahommikul Tamula järve äärde, olime Alice’iga pahviks löödud nagu sipelgad, kes on sattunud võõrasse sipelgapessa. Kõikjal käis usin sagimine ja meie näisime olevat ainsad, kes ei teadnud, kuhu kõigepealt joosta või mida ära teha.

Kaksteist tundi allavoolu, ehk esimest korda Võhandu maratonil

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse