Isemoodi advendid ehk kuidas me ühe ägeda pundiga matkasime

Ületades põlde, kraave ja konarlikke traktorijälgi jõudsime lõpuks jõeni, kus ootasid meid ees Virtsu vabatahtlik merepääste: eesotsas Tauno Täht koos Priit Kukke ja meedik Ariko Astra koos oma koeraga. Muidugi oli ka Roger Õiglas platsis, tema tervitas meid igas suuremas punktis. Algselt veidi kõhedust tekitav jää sai ilusasti ületatud. Jalge ette vaadates nägin kõigest 4 pragu, mis olid uuesti jäätunud. Samas ei tekkinud kartust, sest pääste oli turvaköie üle jõe vedanud. Eks ma veidi kramplikult jah sellest kinni hoidsin, aga üle ma sain. Teisel kaldal kuulsime kuidas Lihula üksikkompanii liige ja Virtsu vabatahtlik esimesest rajatavast teest läbi vajus. Seda muidugi kalda lähedal kus jää oli lihtsalt kõrge. Põllud ja kraavid seljatatud ootas meid nüüd ees raudteetamm, tervelt üle 20 kilomeetri pikk. Kergem oli ees olija jalgu jälgida, et mitte lõputut teed vaadata, mis udus ei paistnud kuidagi lõppevat. Tee oli nii-nii sirge ja pikk, et tundus suisa lõputu. Kuulsin eest hõikeid tempo, tempo ja seda mitte selleks, et aeg kiiremini liikuda vaid, et maha ei jäeta kedagi. Nii lihtsalt on, maha ei jäeta kedagi!

llm ise oli imeline, tuulevaikne, meeldivalt jahe ja kohati nii tiheda uduga, et ei näinud üle mõne meetri midagi. Nüüd me siis kõndisime üha sügavamasse udusse. See tee tundus juba kohati päris lõputuna. Lõpuks saime ka maastikule- juhhuuuu. Minu lemmik! Päeva kõige põnevamad jäljed olid mitte ilvese ega hundi vaid "eelajaloolise dinosauruse" omad nagu seljatagant kuulsin. Mina ise naersin abikaasale, et see on vabakäigu kana kes siin maandus. Samas need jäljed.... Need ei olnud sellised leevikese ega rasvatihase omad. Need olid päriselt ka nii suured, et mütsigi ei julenud peast võtta. Mine sa tea millal tagasi tuleb ja äkki on kõht veel tühi.

Kõik kes on matkamisega vähem või rohkem seotud, teavad kuidas viimased kilomeetrid venivad. Ja kui sa kuuled iga pärimise peale, et "ei ole enam väga palju jäänud" või "kohe, kohe saab läbi", no sa lihtsalt ei usu ju seda. Naljakas oli neid kommentaare kuulda, samas oli ka äratundmis rõõm. Nii see tavaliselt ongi, igal võistlusel. Ja siis seal see oligi, lõpp, Pärnu vana ja uue maantee ristil. Meie, kohalikud teadsime seda ette, aga teised nägid seda taamal vilkuvates tuledes. Taas oli seal Unimog koos Rogeriga, kes jalutas meile juba hämarduvas päevas vastu kausitäie piparkookidega, mille olid valmistanud kodutütred ja noorkotkad Lihulast ja Metskülast. Samal ajal kui meie matkasime oli neil Lihulas selle aasta viimane koondus. Magusad piparkoogid söödud, ootasime pirukaid, teed ja kohvi. Lõpuks saabus Meelis Malk pühapäevaselt palvuselt Karuse kirikust. Ei mitte, et ta oleks hiljaks jäänud vaid meie olime lihtsalt kiired matkasellid. Saime nüüd lõpuks puljongit, glöggi, soolaseid ja magusaid pirukaid. Salamahti sai ka veel piparkooke nosida. 

See nüüd oligi päeva lõpp. Täitsa lõpp. Me alustasime hommikul pimedas ja lõpetasime 32,6 km hiljem taas hämaras. Te olite ägedad matkasellid ja ootan juba järgmist retke Kaitseliidu Lihula üksikkompanii ja Naiskodukaitse Lõuna-Läänemaa jaoskonna vastutusalal, et jätkata ühiselt valitud rada. Aitäh ilusa kolmanda advendi eest! Loodan, et uus matk leiab aset juba 15.01.2022, et kohtuda vanade ja uute matkasellidega. Täpsustava info annan jooksvalt!