Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik! Iga päikeselaik metsas ei 22. augustil toimus ringkonna orienteerumise praktika päev Aegviidus Pillapalu metsades. Rajameister Pirjo Land oli üles pannud kaks erineva raskusega rada – uutele orienteerujatele kerge, kogenumatele raskema. juuni 2010 Järgmine → Matkarööm osutus konkursi võitjaks! Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik! orienteerumise praktika päev

Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!

Erle Eenmaa, akadeemiline jsk 23. augustil 2010

22. augustil toimus ringkonna orienteerumise praktika päev Aegviidus Pillapalu metsades. Rajameister Pirjo Land oli üles pannud kaks erineva raskusega rada – uutele orienteerujatele kerge, kogenumatele raskema.

Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!
Foto: Erle Eenmaa, akadeemiline jsk

Raskele rajale suundus kolm paari, kergemale viis. Otsustasime Elisaga raskema kasuks. Esimeste punktide leidmine oli kerge ja tuletas meelde sammude järgi kauguste mõõtmist ning asimuudi kasutamist. Neljas punkt osutus aga juba raskeks pähkliks, kuna see oli asetatud keset metsatihnikut, olulisemaks teetähiseks vaid mõnesaja meetri kaugusel olev kraav. Koht tuli leida asimuudi ja sammude järgi. Niisiis osutus mõte metsas lobiseda mitte eriti teostatavaks, kuna tuli hoopis vaikides samme lugeda. Asimuudi järgi sammusime sirgelt läbi paksu ja torkiva kuusetihniku, üle langenud puude ja kraavide.

Selle raske punkti otsingul said kokku kõik kolm raskele rajale läinud paari. Keegi aga õiget kohta üles ei leidnudki ja nii tuli Pirjole helistada, kes jagas meiega lahkelt järgmise punkti koordinaate. Kui see osutus lihtsaks teeäärseks punktiks, siis sellest järgmine oli jällegi keset metsa. Seekord siiski lagendiku ääres. Arvasime, et lihtne punkt – kui lagendikule jõuame, oleme kohal.

Püüdsime küll jälgida nii sammu kui asimuuti, kuid kõige rohkem vaatasime hoopis taevapoole, lootuses, et puudetihnik hõrenema hakkab ja oodatud lagendik meile lihtsalt „sülle kukub“. Nii mitmelgi korral rõõmustas süda, kui silm sügavas metsatihnikus päikselisemat kohta märkas. Mets oli aga petlik ja nii sõnastasime me õppuse suurima mõttetera: „Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!“ Kuigi märkasime mitut puudest hõredamat lagendikku, siis õige kohani ei jõudnudki. Jälle tuli kõigil raske raja paaridel abi paluda Pirjolt. Pärast tundide pikkust orienteerumist, kus oli sees nii võistlushimu kui allaandmismeeleolu, lõpetasid kõik osalejad rahulolevalt.

Rada oli tõepoolest raske, pikk ja väsitav, ent siiski vägagi õpetlik.

Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!
Foto: Erle Eenmaa, akadeemiline jsk

Osaleja Katrini muljed:
"Kaalusin osalemist suht pikalt ning otsustasin viimasel minutil. Olen varemgi käinud Pirjo radadel ning alati väga rahule jäänud. Teisalt tean, et orienteerumine ning kompass on minu kõige nõrgemad küljed, millega olen kogu elu hädas olnud. Mul ei ole erilisi illusioone ome võimete kohta :) ning pelgasin pisut jääda paarilisele koormaks.

Samas tean ka, et ainus võimalus oma hirmudest üle saada, on asjaga tegeleda läbi praktika. Nii me läksimegi.Ja eksisime ära. Oli vist viienda ja kuuenda punkti vahel. Eksisime täiesti totaalselt ära. Ümberringi oli suhteliselt raskesti läbitav ürgne kuusemets ning meil ei olnud enam aimugi, kui kaugel teest me olime. Või kus pool tee on... Ilmselt läks meil sammude lugemine sassi sest järgmise punkti koordinaadid olid olemas ning ligikaudne vahemaa ka (või siis väga täpselt ei lugenud, tegelesime alusmetsast läbi murdmisega - tähelepanu hajus).
Saime ise aru, et olime eksinud. Kiidusõnad minu paariliselel Kristiinale, kellel oli koheselt olemas plaan - kompass oli meil olemas. Hoidumaks ringiratast käimisest hakkasime minema kompassi järgi põhja suunas. Peale mõningast marssimist helistasime siiski Pirjole, kes andis teise suuna, ning üsna varsti jõudsime teele (metsast) välja.

Mida ma sellest õppisin ? Esiteks sain kogemuse, mida tähendab reaalselt metsas ära eksimine ning kuidas ma selles olukorras käitun. Arvan, oli oluline, et me ei sattunud paanikasse ega läinud riidu vaid hakkasime külma rahuga kindlas suunas minema. Oma asukohta me kirjeldada ei oleks suutnud. Metsas olime... Ei ühtegi orientiiri.

Tegelikult ei olnud meil suurt häda midagi - me ei olnud üksi, ilus päev oli, päike paistis, laetud telefon, kompass ja vesi kaasas. Ja backup olemas. Pirjo loomulikult, kes seda metsa tunneb ilmselt ülihästi.
Ja kompass on meie sõber, kelleta metsa minna ei tasu, kui sa ei ole endas kindel. Mõistlik on tema kasutamine endale selgeks teha ning aeg-ajalt teadmisi praktiseerida.

Edaspidi me ilmselt enam ei katkesta, vaid võtame lihtsalt järgmise punkti koordinaadid. Kuid eksimise kogemus oli väga reaalne ning tegelikult olen rahul, et selle sain. Nii paradoksaalne, kui see ka tundub."

Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!
Foto: Erle Eenmaa, akadeemiline jsk

FastLion CMS

Iga päikeselaik metsas ei

Iga päikeselaik metsas ei

Foto: Erle Eenmaa, akadeemiline jsk Raskele rajale suundus kolm paari, kergemale viis Otsustasime Elisaga raskema kasuks 22. augustil toimus ringkonna orienteerumise praktika päev Aegviidus Pillapalu metsades. Rajameister Pirjo Land oli üles pannud kaks erineva raskusega rada – uutele orienteerujatele kerge, kogenumatele raskema.

Iga päikeselaik metsas ei ole veel lagendik!

orienteerumise praktika päev
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse