Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud Hunt ulus, staabiassistendid ei On reedene päev ja töökaaslane hirmutab, et ta olla lugenud, et Eestis pidi kuskil rekordarv karusid olema. Sama päeva õhtul pidin metsa minema ja lootsin, et HUNT ei pea karuga kohtuma. Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

Reelika Rohuste 28. aprillil 2015

On reedene päev ja töökaaslane hirmutab, et ta olla lugenud, et Eestis pidi kuskil rekordarv karusid olema. Sama päeva õhtul pidin metsa minema ja lootsin, et HUNT ei pea karuga kohtuma.

Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

Järgmine mure oli loomulikult pakkimisel: mida võtta, mida mitte? Oluliste asjade jaoks oli nimekiri, kust sai ilusti näpuga järge ajades koti vajalikke asju täis. Kohati tundus, et isegi rohkem kui täis. Mure oli pigem selles, et ma ei teadnud täpselt, mida ma konkreetselt tegema hakkan. Kas paljundada kogu õpitud teooria nii igaks juhuks kaasa või võtta ainult mõned üksikud spikrid? Polnud õrna aimugi, millest ma metsas raadiojaama taga puudust tundma hakkan. Valik tehtud ja suundusin oma elu esimesele suurõppe kogunemisele.

 

Laos olid formeerijad head tööd teinud ja asjade kättesaamine läks sujuvalt. Innustav kõne rivistusel kompaniiülemalt ja lipp lehvimas võisime sõitma hakata. Mind tegi ärevaks see, et kogunemisel sain kompaniiülemalt teada, et olen tema sidemees. Polnud ju varem kordagi sidemees olnud ega kordagi

ka staabiassistendi tööd teinud.

 

Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

Olime arvestanud, et arvatavasti esimene öö me telki üles panna ei jõua ja lõket ka teha ei tohi. Meie õnneks jõudsime seda siiski ja kell 04.00 saime magama minna. Hommikul järgnesin raadiojaam seljas kompaniiülemale. Ükskõik kuhu läks tema, läksin ka mina. See oli suur privileeg, mistõttu sain õppusest ja kogu alast ning rühmadest parema ja suurema ülevaate. Ei olnud vaid Kilo-Echo-null-viis, vaid see oli Priit, mis aitas kaasa seoste tekkimisele ja kiiremale reageerimisele. Nägin tehnikat, võitlusjanulisi mehi ja pataljoni ülemat. See oli vägev.

 

Teisel ööl jagati naised sideautosse öövalvesse. Kuna mul ei olnud varem  õimalust sideautos olla, siis sain ülesannetest kiire ülevaate. Esialgu tundus palju nuppe ja paberit, aga kõigega tuleb hakkama saada. Ja saingi kuni sinnamaani ,kui pidin keset ööd kompaniiülemale tähtsale koosolekule järgnema. Kahju oli Kerstit üles ajada ja järgmiseks valvesse kutsuda, sest tema aeg ei olnud veel käes.

 

Öises metsas õnnestus vastast näha, kuigi tollal arvasin, et kompaniiülem on kõige rohkem kaitstud ja nii eesliinile me ei jõua. Samas teadsin seda, et ta on ka kõige suurem sihtmärk, mistõttu olin hirmul, et mis siis saab kui ta peaks langema. Aga rahustuseks kuulsin kompaniiülemalt, et arvatavasti olen sellisel juhul mina ka „surnud“ ja sellele mõtlema ei pea :) Õnneks jäime me mõlemad õppuse käigus ellu.

 

Pühapäeval oli äratus varahommikul. Kui laupäeval päike säras, siis pühapäeval sadas vihma, aga see ei heidutanud, sest varustus oli ju kaasas. Metsas ringi sõites kohtasime muhedaid „kolle“, keda seenel käies metsa all ei märkaks. Tahe nende silmis oli inspireeriv.

 

Ja siis see kõlas: ENDEX, ENDEX, ENDEX. Mõnus rahulolu ja rõõm oli südames. Meil oli eesmärgiks endast staabiassitentidena anda parim, et Rapla malev kaasaks naiskodukaitsjaid rohkem sarnastele õppustele. Eesmärk sai täidetud kuhjaga, meiega jäeti rahule ja kutsuti juba järgmistele õppustele.

 

Olgu lõpetuseks öeldud, et karusid ei õnnestunud näha, aga see-eest sai veeta kvaliteetaega. Uhke tunne oli lõpurivistusel seista õlg-õla kõrval kaasvõitlejate seas teades, et olime üks (väike) lüli suure asja toimimise juures. Kui rivistusel kompaniiülem meid sidepidamisel hea töö eest kiitis, siis me ei mõelnud magamata öödele või vihmale. Naeratus kerkis iseeneslikult suule. Võimas tunne oli kompaniiülema kätt suruda ja talt Lahingkompanii embleeme vastu võtta. See oli väga suur tunnustus.

 

Mis sest, et kahe öö peale sai teiselt käelt vaid paar üksikut sõrme appi võttes magatud tunnid täis lugeda, siis tagasi sõites ei maganud me kordagi. Niivõrd palju emotsioone oli enda sees, mida tahtsid jagada. Niivõrd palju naeru, niivõrd palju õpetlikku.

 

NKK Rapla ringkonna side-ja staabigrupi juhina olen tõeliselt uhke oma naiste üle. Tänan teid naised: Kersti, Liis ja Leili, tänan autojuhti (mul ei jäänud tõesti nimi meelde, sest sa ei öelnud seda :) aga järgmisel õppusel parandame vea), tänan Reinartit, tänan Merkot ja Taurit, tänan Villut. Suur kummardus ja särasilmil ootan järgmist õppust. Aauuuuuu...

Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

FastLion CMS

Hunt ulus, staabiassistendid ei

Hunt ulus, staabiassistendid ei

Järgmine mure oli loomulikult pakkimisel: mida võtta, mida mitte? Oluliste asjade jaoks oli nimekiri, kust sai ilusti näpuga järge ajades koti vajalikke asju täis Kohati tundus, et isegi rohkem kui täis On reedene päev ja töökaaslane hirmutab, et ta olla lugenud, et Eestis pidi kuskil rekordarv karusid olema. Sama päeva õhtul pidin metsa minema ja lootsin, et HUNT ei pea karuga kohtuma.

Hunt ulus, staabiassistendid ei värisenud

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse