Esmaspäevane ellujäämisõhtu ehk Kuidas kriitilises olukorras anda endast parim

Õhtu avas meie meditsiinigrupi väsimatu juht Kersti, kelle energiatase andis aimu, et ta suudaks vajadusel ka ise AED masinat asendada (AED = automaatne kehaväline defibrillaator). Koolitus juhatati sisse stiilis: „Tere tulemast! Loodame, et täna kedagi päriselt aidata ei tule, kuid kui satute kriitilisse olukorda, olete pärast tänast õpet paremini valmis tegutsema.” Õhtu tõotas tulla... elutähtis.

Seejärel sai sõna instruktor Ruth, kes tõi meie ette elustamisalgoritmid – need vajalikud salaretseptid, kuidas mittetöötavale südamele uus võimalus anda, kui ta otsustab vahepeal offline’i minna. Ruth kõneles kui elustamise Wikipedia, ainult et palju soojema naeratusega ja ilma reklaamideta.

Siis tuli hetk, mil kogu seltskond jaotati kolmeks grupiks. See oli nagu mingi reality show, kus igaüks pidi oma ellujäämisoskused proovile panema. Ainult et auhinnaks polnud troopiline saar, vaid teadmised, kuidas mitte paanikasse sattuda, kui keegi su kõrval maha prantsatab.

Esimene grupp harjutas õiges tempos südame massaaži ja hingatamist. Harjutusnukk sai rohkem armastust kui mõni inimene terve päeva jooksul. Keegi kommenteeris: „Ma ei teadnudki, et ma oskan nii hästi rütmi hoida. Võib-olla peaksin bändi minema ... või kiirabisse?”

Kolmas grupp harjutas elustamist keerukamates oludes: imikud, lapsed ja ülekaalulised inimesed. „Püha müristus, see on raskem kui mu südametunnistus pärast viimast šokolaadikooki,” ohkas üks õppur pärast klassist väljumist. Aga harjutamine teeb meistriks – või vähemalt kellekski, kes julgeb vajadusel tegutseda.

Teine grupp käsitles AED masinat – see on veider karbike, mis kõlab kui Dvinjaninovi häälega printer, aga annab šokke nagu teismelise päevik. Nuppude vajutamine tõi esile sügava austuse nende inimeste vastu, kes suudavad masinaga jääda rahulikuks, samal ajal kui kõik teised ruumis karjuvad „Mida me teeme?!”

Õhtu lõppes meeleoluka teadmiste kontrolliga Kahootis ja tõdemusega, et esmaspäevad ei pea olema ainult tühjad sinised kalendripäevad – need võivad olla ka ellujäämise alguspunktid.

Nüüd on meil mitu inimest, kes teavad, millal asi on tõsine ja tuleb elustamisega pihta hakata – ei mingit paanikat ega guugeldamist. Õiged võtted on peas, käed on valmis tegutsema ja kui AED on käepärast, siis oskavad nad ka õigel ajal selle nuppu vajutada.

Kummardus ja kniks meie instruktoritele: Kersti, Ruth, Kaia-Triin, Agne, Alla ja Priit!

Suur aitäh, Eesti Punase Risti Tallinna Selts koolitusel elustamise harjutamiseks nukupargi rikastamise eest!