Esmaabi erialavõistlus plaaniväliste karudega

Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlusel Harju ringkonda esindav võistkond oli teada juba eelmisel suvel, kui ägedatest Saue jaoskonna naistest kokku pandud tiim võitis Harju Esmaabi Andja võistluse. Ühiselt võistelda, oli see nelikule esimene kord, kuid variatsioonidega olid samad naised erinevatest võistlustest varemgi osa võtnud ning suhtlevad tihedalt ka niisama.

Ootamatult sai Harju ringkond viimase hetke pakkumise panna erialavõistlusele välja ka teine võistkond, kelle puhul tehti ettepanek esmaabi instruktoritele. Mõeldud tehtud – muidugi proovime ja nii sattusin pilti ka mina – võistkond tegi ettepaneku olla nende esindaja.

Kolmapäeval olid minu silmad need, kus olid mustmiljon küsimust, sest olen esmaabi grupi liige alles lühikest aega ning teadmiste pagas veel päris õhuke. Loomulikult olin ärevil, sest kes teab mida võistluse korraldajad esindajatele välja mõtlevad ning võibolla pannakse ka meie esmaabi teadmised proovile – tee karukalli, ole kontaktis, võta prillid eest, asend stabiilseks, kellaaeg kirja – üks õpetussõna teise järgi. Ahmisin harjutuste õhtul endasse uusi teadmisi nii palju kui mahtus.

Pühapäeva varahommik. Toekas hommikusöök, võistkonna liikmete asjade ülevaatus, kiire arutelu kirve ja labida vajalikkuse üle ning stardi poole teele. Kohustuslikud poseerimised, motiveerivad sõnad ning rajale stardib instruktorite võistkond Harju 2 koosseisus Julija Laksberg, Maris Lilleväli, Kersti Puusepp ja Karmen Tamme. Mõned hetked hiljem saabub võistluspaika meie järgmine tiim ning koos nende esindaja Marge Nõmmega saadame rajale  Harju 1 võistkonna koosseisus Triin Mölder, Katrin Naber, Pille Põder ja Kaire Vahur.

Kuna esindajatele väljakutseid siiski ei esitatud, hakkas ootamine, mida täitsid korraldajate jagatud närvikõdi pakkuvad infokillud – rajal on nähtud emakaru poegadega, olge tähelepanelikud. Mõtlesin alguses, et eriti hea nali, kuid hetk hiljem lisati – see ei ole nali, vaid reaalsus. Sellest teadmisest said innustust praktiliselt kõik võistkonnad, sest ühes punktis tuli teha võistkonnast foto ja postitada võistluse keskkonda ning nii hakkaski sinna laekuma erinevaid mõmmikute versioone 😊

Ootamise aega kasutasin mõtete korrastamiseks ning küsimuste mõtlemiseks, millega  koguda harjukate võistlusmuljeid ning eredamaid hetki, et neid lugejatega jagada.

Uurisin kõigilt, et mis oli rajal nende jaoks kõige eredamalt meeldejääv ning naised tõid enim välja lahingkannatanu käsitluse ning kaksikute sünnituse ülesanded. Lisaks toodi välja uppunu, tema segaduses sõprade ja täpsusviskega ülesannet ning tähelepanuta ei jäänud ka karupere.

• lahingkannatanu käsitluses saime õhkrelvadega vaenlast hävitada ja samal ajal tegeleda lahingus kannatada saanuga ning muidugi ka kaksikute sünnituse vastuvõtmine.
• lahingkannatanu käsitluses oli mul värskelt sanitari kursuse läbinuna algoritm selge ja õpetlik oli reaalsemas keskkonnas tegutseda. Meelde jääb uppuja päästmine ja elustamine, kus tegevused vajasid head meeskonnatööd.
• kaksikute sünnituse vastu võtmine oli eriline üllatus, kuna seda ei osanud üldse oodata. Kirss tordil on ka  punktides hindajate professionaalne ja soe tagasiside sooritusele.
• võistlusel oli nii palju ägedaid punkte, aga eriliselt jäävad meelde lahingkannatanu käsitlus ja triaaž. Kirsid tordil olid super hästi mängivad kannatanud.
• ​lahingkannatanu käsitlus oli minu jaoks täiesti uus maailm: relv käes, mask ees. Kirsiks tordil sain veel kuuli kannikasse😊. See ülesanne oli nii kaasahaarav, et tekkis oht end unustada vaatama kuidas kannatanuga tegeletakse, kuigi minu ülesanne oli julgestada. See oli põnev ja adrenaliinirohke kogemus.
• lahingkannatanu käsitlus oli väga hea võimalus teha midagi sellist, mida igal õppusel harjutada ei saa – taktikaline liikumine koos laskmisega ning samal ajal tule all abi andmine.
• kõige meeleolukam ülesanne oli kaksikute sünnitus. Kõik algas väga ootamatult, et ei jõudnud midagi mõeldagi, kui juba tegutsesime. Hetkega olin olukorras, kuhu varem ei ole sattunud.
• meelde jääb uppunu päästmine, tema segaduses sõbrad ning täpsusvisked, kus ülesanne nõudis tugevad omavahelist suhtlust ning lahendamist vajavate ülesannete samaaegne koordineerimine ja sujuv tegutsemine. Samaaegselt pidime elustama uppunut, tegelema tema segaduses sõpradega ning päästerõnga täpsusvisetega. Kõike oli korraga väga palju, mille taustal pidid mõtlema sooritusele ja kas teed asju õigesti. Teise ülesandena jääb meelde kaksikute sünnituse ülesanne ning rollitäitja, kes sai võistluse jooksul 14 korda emaks ning tõi ilmale 28 last.
• vastutegevusena töötas päris olukord – hoiatus mitte sattuda raja juures nähtud emakaru ja tema poegade vahele.

Järgmisena palusin osalejatel mõelda võistkonnakaaslaste peale ning kirja panna oma sõnum neile. Igaühel oli küll erinev sõnastus, kuid läbi kumasid ühesugused mõtted – koostöö, kommunikatsioon, huumorimeel, ühtsustunne, koos harjutamine-harjutamine-harjutamine.

Kõikidel oli võimalik anda ka vastus küsimusele – kas järgmine kord jälle – uskuge mind – jah vastust osati kirjutada lahti väga pikkade lausetega, kuid lühike kokkuvõte – JAH, nende naistega koos lähen iga kell uuesti.

Nüüd aga viimane küsimus, mille vastuse palusin osalejatel aga hoopis suunata teile, kallid lugejad - „Mis on see üks kõige-kõigem soovitus, mida tahad anda teistele Naiskodukaitse liikmetele, kes kahtlevad võistlustel osalemises.“
Loodan, et need motiveerivad sõnad toovad järgmistele võistlustele soovijate nimekirjadesse täiendust ning toetavad ja julgustavad osalema.

• ärge kartke oma teadmisi proovile panna, läbi praktika tuleb päris teadmine ja oskus. Alati on veel mida õppida, isegi siis, kui tundub, et teadmisi on juba piisavalt. Kõige tähtsam on aga see, et läbi selliste võistluste (olukord, keskkond- loodus, ilm) me saame olla päriselt valmis ükskõik mis kriisiks ja tuleme alati toime.
• võistlused ei ole ainult võitmiseks, vaid ka uute teadmiste ja oskuste saamiseks. Kui ei proovi, siis ei saagi teada, kas saad hakkama. Esimese võistluse eesmärk on võistlus lõpuni teha ja anda endast parim ning saada palju uusi kogemusi.
• proovige ikka muidugi. Kõik ülesanded võistlusel olid jõukohased igale baasväljaõppe läbinule. Tasub osaleda meie esmaabi instruktorite situatsiooni õppepäevadel ja muudel koolitustel. Seal saab ka sooritusjulgust lisaks teadmistele.
• võistlus on hea koht end arendada. Mõtle, 14 erinevat võimalust enda teadmisi ja oskusi kasutada. Saad teada oma tugevused ja ka nõrgad kohad. Tead täpselt, mida veel harjutada. Ja mis kõige tähtsam: kõik inimesed on omad ning siiani on oldud väga toetavad ja sõbralikud. Seega mine kindlasti! 
• minge end proovile panema, õppima, ära mine võitma. Võistlusolukord on väga hea koht, kus uusi teadmisi saada ja vanu kinnistada. Kui olete midagi uut juurde õppinud, olete võitnud nagunii. Lõpuprotokoll pole eesmärk vaid lisaboonus.
• iga samm teadmatuse suunas võib avada palju põnevaid uksi. Kui sa ei proovi, ei saagi ju teada, kui paljuks sa päriselt võimeline oled ja üllatus iseenda võimete kohta saab olema vägev kogemus. Endas ei tohi kahelda liiga palju, tuleb rohkem uskuda!
• kui esimese sammu ära teed, saad aru, et pole midagi karta. Alustada saab ju alati kergematest võistlustest, kus saad juba tunnetuse kätte, kui lõbus see terve teekond on. Peale igat võistlust on minul energiatase nädalaks laes – käin ringi lai naeratus näol, olenemata sellest, mis koht sai saavutatud. Oi kui palju teadmisi ja oskusi juurde saab!!! Enda inimestega koos olemine ja tegude tegemine on lihtsalt NII-NII ÄGE!
• Naiskodukaitse pakub nii palju ägedaid võimalusi, millest on patt ilma jääda. Ära karda seda, et sa läbi kukud – karda hoopis seda, et sa jääd kõigest sellest põnevusest ja  kogemusest ilma, kui sa ei osale. 

Neid motiveerivaid sõnumeid lugedes tabasin end uuesti mõtlemas kolmapäevale, kui vaatasin neid säravaid naisi harjutamas ja mõtlesin – Naiskodukaitse pakub ikka vägevaid võimalusi.

Selle tegusa pühapäeva kulminatsiooniks on kahtlemata Harju 1 võistkonna - Triin Mölder, Katrin Naber, Pille Põder ja Kaire Vahur – saavutatud II koht!

Oleme väga uhked!