Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Erna Retkel sammudes Erna Retkel sammudes Lehvitan lennujaamas turvakontrolli poole kõndivatele meestele viimast korda hüvastijätuks. Siis katkeb silmside ja kontrollruum haarab nad endasse. Jätsin niiviisi hüvasti oma võistkonnaga Ernalt. Sellega lõppes ka Erna Retk minu jaoks, nii sel aastal kui ka lõpliku traditsioonina. Side ja staap ← Eelmine Vanalinnaga sõprust loomas Järgmine → Tallinna ringkonna naised sissitoitlustusõppusel Erna Retkel sammudes erna retk

Erna Retkel sammudes

Tuuli Türk 30. augustil 2011

Lehvitan lennujaamas turvakontrolli poole kõndivatele meestele viimast korda hüvastijätuks. Siis katkeb silmside ja kontrollruum haarab nad endasse. Jätsin niiviisi hüvasti oma võistkonnaga Ernalt. Sellega lõppes ka Erna Retk minu jaoks, nii sel aastal kui ka lõpliku traditsioonina.

Erna Retkel sammudes
Foto: Liina Toome

Erna Retke teab arvatavasti igaüks, isegi kui sellega kokkupuude jääb vaid nime- ja tele-fotopildi tasemele. Tegemist on sellel aastal 17-aastaseks saanud sõjalissportliku võistlusega, mille vältel võistkonnad Eestist ja välismaalt kõnnivad mõne päeva jooksul üle saja kilomeetri Põhja-Eesti mitmekesist maastikku, läbides ka kontrollpunkte, milles neile antakse tegemiseks erinevaid ülesandeid luurepunktidest veetakistuste ületamiseni. Sel aastal toimus üritus ajavahemikus 3.-6. august.

Sattusin Erna Retkele ühena paljudest sideohvitseridest, keda välisvõistkondadele abiks määrati, päris viimasel hetkel selle aasta juuli lõpus, mil suur osa töökohustusi oli juba välja jagatud ja enamus kontaktisikuid juba leitud. Siiski, abikäsi oli veel vaja ja minu hoole alla anti üks retke „eksootilisematest” võistlusgruppidest - võistkond Šveitsist. Minnes sellele retkele, mis kuulub maailma raskeimate sõjaliste võistluste hulka, vabatahtlikuks - ilma igasuguse eelneva kogemuse ja isegi üldiste teadmisteta, tekitas minus põnevuse- ja ärevuseseguseid tundeid. Missuguseks seikluseks see kõik osutus!

Erna Retkel sammudes
Foto: Kuno Peek

 

Erna Retk algas ametlikult 3. augustil Salmistu ranna dessandiga. Palju põnevust rannalistele-pealtvaatajatele, keda merest tulevad plahvatused märjaks kastsid ja kellelt suitsupommid nägemisala võtsid. Ka meie kõigi jaoks, kes kohapeal asjaosaliste kaelasilte kandsid, oli see kaasakiskuv, ent väheke enamat kui teiste jaoks. Elasin ju ise teiselpool Kaitseliidu linti kaasa oma võistkonnale. Kuid nii see olema pidigi – olin nendega tegelenud tolleks hetkeks juba neli päeva. Meeste Eestisse saabumisest alates. Otsisin neid relvapaugutuste ja suitsuvine seest, et neist pilti teha, hiljem sai mulle osaks ka võistkonna paadi rannast väljatassimine (füüsiliselt piisavalt raske ülesanne, kui seda ainult kahekesi teha!). Kõigest paar tundi hiljem läksime võistlejatega esimesse avatud punkti nendega kohtuma. Sinna jõudsid nad täies võistlusvaimus ja rõõmsas olekus, võistlus oli ju alles alanud. Sedasama võis öelda kõigi alustanud võistlusgruppide meeleolu kohta, olid need siis meilt või mujalt. Üritus oli alanud sujuvalt, tegelik retk aga alles algas.

 

Paljugi Erna Retke kogemusest (just neile, kes reaalselt „metsa müttama” ei läinud) andis nädalapikkune Läsna baaslaagris telkimine. Seal saime kõik omavahel kokku, leidsime uusi tuttavaid ning kasutasime võimalust suhelda sellises keskkonnas, kus erinevaid suhtlusvahendina kasutatud keeli kahe käe sõrmedelgi ära lugeda ei jõudnud. Kahju, et võistlejate endi kohalolek selles laagris nii üürike oli: enne võistlust oli ju vaja korralikult puhata ja pärast võistlust, olenevalt võistkonnast, kas siis võidurõõmu nautides või hoopis kaotusekibedusega leppides väsinud keha  puhkusega turgutada. Vahepealne ootusärevus ja teadmatus võistlejate asukoha suhtes metsas, varahommikused ärkamised, et avalikesse punktidesse võistkondi nõu ja jõuga abistama jõuda, õhtused kokkusaamised pressitelgis, kus mõttelennud päris korraliku hoo sisse said, ja loomulikult igapäevane tähtis roll sideohvitserina, mida täites said nii mõnedki eurod telefoniarvele lisatud ja autoga või jala läbitud kilomeetrid õigete inimeste leidmiseks tehtud - see kõik oligi see, mille nimel Erna Retkele abistama tulime.

 

Sellest suvisest seiklusest on juba peaaegu kuu aega möödas. Iga retkel osaleja on tagasi oma kodus, tagasi oma igapäevarutiinis. Ometi jäi midagi erilist sellest üritusest südamesse (või muudesse kehaliikmetesse, kui võistlejatest endist rääkida) ning mälestustesse. See kogemus viis meid harjumuspärasest elurütmist väljaja andis nii palju kogemusi ning vahel helgemates hetkedes mõnulemist, vahel süngemaid hetki. Kuigi Erna Retk jäi viimaseks retkeks sama nime all, tulevad siiski uued võistlused, mida kõik asjaosalised, kaasa arvatud siinkirjutaja, juba ootavad.

FastLion CMS

Erna Retkel sammudes

Erna Retkel sammudes

Foto: Liina Toome Erna Retke teab arvatavasti igaüks, isegi kui sellega kokkupuude jääb vaid nime- ja tele-fotopildi tasemele Tegemist on sellel aastal 17-aastaseks saanud sõjalissportliku võistlusega, mille vältel võistkonnad Eestist ja välismaalt kõnnivad mõne päeva jooksul üle saja kilomeetri Põhja-Eesti mitmekesist maastikku, läbides ka kontrollpunkte, milles neile antakse tegemiseks erinevaid ülesandeid luurepunktidest veetakistuste ületamiseni Lehvitan lennujaamas turvakontrolli poole kõndivatele meestele viimast korda hüvastijätuks. Siis katkeb silmside ja kontrollruum haarab nad endasse. Jätsin niiviisi hüvasti oma võistkonnaga Ernalt. Sellega lõppes ka Erna Retk minu jaoks, nii sel aastal kui ka lõpliku traditsioonina.

Erna Retkel sammudes

erna retk
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse