Emajõgi ajab üle kallaste! Tartu ringkonna evakuatsioonirühmade õppepäev

Kell on 6.47 laupäeva hommikul. Telefoni ekraanil vilgub Signali sõnum: “Õppus-õppus-õppus. Minu käsk.” Õigupoolest olengi ma juba terve öö kerge õudusega sellele õppepäevale mõelnud ja korralikult magamisest pole midagi välja tulnud. Ees ootab minu esimene evakuatsiooni teemaline õppepäev rühma liikmena. Ja mitte niisama liikmena, vaid lausa teavitusmeeskonna ülemana. Ma ju ei oska mitte midagi, eriti kedagi ei tunne veel ka. Olen juba ette üpris kindel, et ma ei saa mitte millegagi hakkama.

Esimene proovikivi: kodust lahkudes tuleb oma rühmaülemale teatada startimise aeg. Õnneks oli see mul meeles, sest minu kaks meeskonna liiget on värskelt mulle juba oma stardist teada andnud. Liigun (õppe)evakuatsioonikohta (EvKo) jalgsi. Päike paistab ja ilm on meeldivalt kevadine. Kohale jõudes selgub aga, et meie õppepäeva stsenaarium näeb ette hoopis tugevat vihmasadu ja tormi. Meile teatatakse, et Emajõe veetase on ohtlikult tõusnud ning Annelinna ja Ihaste piirkonna elanikud tuleb toimetada turvalisse paika, milleks on Variku spordihoone. Meie ülesanne on evakuatsioonikoht ette valmistada ja avada, evakueeritavad vastu võtta, evakuatsioonikoht tõrgeteta töös hoida ning ohu lõppedes evakueeritavad välja registreerida ja evakuatsioonikoht sulgeda. Kõlab rutiinselt. Instruktor Jaanika Palm loosib rühmade tegutsemise järjekorra ja hakkame pihta. EvakR1 hakkab esimesena evakueerijateks ja EvakR2 rühmast saavad evakueeritavad. Evakueeritavatena on meil väljas ka Naiskodukaitse Tartu ringkonna meditsiini erialagrupi liikmed ning noored Kodutütardest.

Samal ajal kui EvakR1 EvKo-t avamiseks ette valmistama hakkab, jagatakse EvakR2 liikmetele rollid. Enamik meist on tavapärased rahumeelsed evakueeritavad, kuid saabuvad näiteks ka evakueeritav lemmikloomaga (puuris ja seitsme päeva toiduvaruga), liikumispuudega ja eesti keelt mitte kõnelev evakueeritav koos oma vaimupuudega pojaga, rahumeelne evakueeritav relvaga, teine multitööriistaga. Tuleb ka selliseid evakueeritavaid, kellel on üleujutuse tõttu saastunud joogivee joomisest tekkinud oksendamine ja kõhulahtisus. Kõik nad tuleb rahumeelselt ja kõiki nõudeid järgides vastu võtta.

Kella poole 11 paiku saamegi lõpuks evakueeritavatena EvKo-sse sisenema hakata. Tundub, et EvakR1 meeskonnal on kõik suurepäraselt kontrolli all. Evakueeritavad registreeritakse ükshaaval sisse, lastakse täita ankeedid, järgemööda suundutakse suurde võimlasse, kus ootavad ees tegevusjuhid, infotahvlid, laadimiskohad jmt. Igal pool on kollastes vestides evakueerijad, kes suunavad, julgustavad ja informeerivad.

Minul kui “rahumeelsel evakueeritaval” on suurepärane võimalus lihtsalt vaikselt infot sisse ahmida. Jälgin, kuhu on reguleerijad paigutanud sildid, milliseid küsimusi küsivad registreerimislauas personalimeeskonna liikmed, millised infotahvlid on teavitusmeeskond koostanud ja mis tegevusi pakuvad tegevusjuhid. Hea meelega vaataks ka seda, mida meedikud nende kõhutõves evakueeritavatega peale hakkavad, aga nemad on kahjuks suurema rahvamassi eest oma meditsiinipunkti varjunud. Kõik sujub nii hästi, et korraks tekib mul tunne, et see evakuatsioon polegi nii keeruline. Äkki on siiski võimalik, et isegi mina saan hakkama. Siis aga meenub, et kõik teised on juba kordi ja kordi kõike seda harjutanud, seega pole imestada, et neil kõik nii sujuvalt läheb. Tunnen taas, kuidas ärevus kasvab. Eriti kõhedaks teeb olukorra see, et Variku õppepäevaks on tavapärased meeskonnad segi löödud, et katsetada meeskonna ristkasutust. Niisiis ei ole meie väikses teavitusmeeskonnas mina ainus algaja.

Pärast kosutavat lõunasööki värskes õhus hakkamegi EvakR2-ga uusi evakueeritavaid vastu võtma. Püüame teha kõike sama hästi või isegi veel paremini kui eelmine vahetus. Meile ei anta aga armu. Saabub “evakueeritav”, kes kõike filmib ja ilmselt oma videoid ka kohe avalikult sotsiaalmeedias jagada tahab. EvKo kodukorra järgi on aga teiste pildistamine ja filmimine keelatud. Paistab, et talle ei mõju infotunnis läbi ruupori hüütud sõbralik meeldetuletus, et EvKo-s viibimine on vabatahtlik ning see tähendab ka kodukorra järgimist. Tema korralekutsumiselt tõmbab tähelepanu eemale aga järgmine ülesanne: mures evakueeritav, kelle kõrvu on jõudnud kuuldused kiiritusest ja kes pelgab seetõttu kohalikku joogivett. Ta olla näinud ka presentides mehi… Mis muud, kui tuleb teavitusmeeskonnal jälle ruupor haarata ja kuulujutud ümber lükata. Õnneks saab sinna otsa teatada ka teise hea uudise. Emajõe veetase on langenud ja evakueeritavad saavad hakata ennast välja registreerima. Väidetavalt ootab neid parklas isegi kollane buss numbrimärgiga 111 ABC.

Kui evakueeritavad on majast väljas, paneme veel oma varustuskastid kokku ja veame need logistikute auto peale. Veel üks tiir maja peal, et veenduda, kas kõik on samasuguses korras, nagu enne EvKo sisse seadmist.

Seejärel tuleb veel kiire lauaõpe: stsenaariumi järgi hakkab sealsamas spordihoones pistikute juurest tulema suitsu, mis jõuab kiiresti igale poole. Iga meeskond peab kirjeldama, kuidas nad selles olukorras toimiksid. Kõik jõuavad selleni, et vaesed evakueeritavad tuleb uuesti evakueerida, arutletakse selle üle, kuhu nad väljas toimetada ja kuidas nende üle arvet pidada. Kui ka selles osas ollakse konsensuseni jõutud, siis on veel viimane kiire tagasisidestamine oma rühma juures ning seejärel kojuminek.

Saingi vist oma esimese evakuatsiooni õppepäevaga hakkama. Mis ei ole muidugi üldse üllatav, arvestades kui asjalik, toetav ja sõbralik meeskond mind igal sammul nõu ja jõuga abistas. Oli väga hariv ja samas meeleolukas õppepäev!