Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Berit Cavegn – „Hollywoodist naiskodukaitsjaks!“ Berit Cavegn – „Hollywoodist „Iga asi juhtub oma õigel ajal,“ on Beriti elufilosoofia juba 18. eluaastast saati. Vanem õde rääkis kunagi, et pole mõtet „tõmmelda“ ja oma elu ponnistades mõjutada, sest igal asjal on oma õige aeg ja see juhtub täpselt siis, kui juhtuma peab. Seda motot on Berit järginud ja aja jooksul tõdenud, et see peab paika: seda nii erialavalikul, töökohta otsides, Naiskodukaitsega (NKK-ga) liitudes kui ka eraelus tervikuna. “ Avalikud suhted Vabatahtlikud juhid ← Eelmine Maailmakoristuspäev 2018 Järgmine → Toitlustamist praktiseerimas Berit Cavegn – „Hollywoodist naiskodukaitsjaks!“

Berit Cavegn – „Hollywoodist naiskodukaitsjaks!“

Marit Antik 5. okt. 2018

„Iga asi juhtub oma õigel ajal,“ on Beriti elufilosoofia juba 18. eluaastast saati. Vanem õde rääkis kunagi, et pole mõtet „tõmmelda“ ja oma elu ponnistades mõjutada, sest igal asjal on oma õige aeg ja see juhtub täpselt siis, kui juhtuma peab. Seda motot on Berit järginud ja aja jooksul tõdenud, et see peab paika: seda nii erialavalikul, töökohta otsides, Naiskodukaitsega (NKK-ga) liitudes kui ka eraelus tervikuna.

Berit kasvas üles Väike-Maarjas koos oma ema-isa, kolme õe, 24 lehma, kahe koera, kanade, vasikate ja kõige muuga, mis ühe korraliku talupidamise juurde käib. „Kui teistel lastel olid karvased mänguloomad, siis minu mänguasjaks oli väike karvane vasikapoeg,“ meenutab ta heldimusega. „Samas oli tööd vaja palju teha ja tavapärane oli see, et ma väikese tüdrukuna tagusin noaga suhkrupeedi varsi, viskasin sõnnikut, käisin metsas puid tegemas jne,“ meenutab Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaise rolli täitnud naine. 

 

Juba esimese klassi lapsena käisin üksinda, vaid koer seltsiks, suures metsas seeni korjamas. Ei kartnud ma ei ilveseid ega karusid, kelle kodu selles laanes oli.“  Vanematel oli Beritiga lihtne, sest ta oli musterlaps – rahulik ja vaikne. Tõi vanemad õed mõistlikul ajal peolt koju, läks igal õhtul õigel ajal magama ja tõusis hommikul varakult üles. Ta sai juba lapsena ise aru, et magada on vaja seitse ja pool tundi, et olla päeval tegus ja puhanud. Kui oli vaja rohida, siis rohis, kui oli tarvis loomadele sööta ette anda, siis andis. Teisest küljest oli Berit jonnakas – tal oli endal väga selge pilt, mida ta teha tahab. Sundida tegema asju, mis talle ei meeldi, ei olnud võimalik. „Ma õppisin klaverit ja kui mul oli tarvis mõni koht palas selgeks saada, siis võisin istuda soojal suvepäeval, samal ajal kui teised lapsed rannas olid, kaheksa tundi toas klaveri taga ja harjutada nii kaua, kuni lugu selgeks sai,“ illustreerib ta oma jonnakat iseloomu. Klaverimängu õppis Berit kokku kaheksa aastat ja siiani on muusikal tema elus oluline osa täita. 

Berit Cavegn – „Hollywoodist naiskodukaitsjaks!“

Aeg on selleks, et seda aktiivselt kasutada,“ on Berit veendunud. Ta ei tea hetki, mil lihtsalt niisama olesklenud oleks. Isegi telekat vaadates peab tal mingi muu tegevus kõrval olema: triikimine, ristsõnade lahendamine vm. Hommikud on eriti väärtuslikud – siis on vaja tegutseda. “Ma ei ole iial voodis vedeleda armastanud, ikka kohe üles ja toimetama. Esimese asjana on kindalt hammaste pesu. Üldse on stabiilsus ja rutiin mulle oluline,“ arutleb naine oma igapäevatoimetuste üle. „Pärast hammaste pesu joon kohvi ja söön hommikust, viin lapsed lasteaeda ja kooli ning siis ise tööle. Ka seal algab päev ühise kohvijoomise ja eeloleva päevaplaani tegemisega.“

 

Kõrvaltvaatajana näib Beriti töö ülipõnev nagu mõnes Ameerika kriminaalsarjas: ta töötab nimelt tulirelva eksperdina. Politsei või kohtuinstitutsioonid saadavad talle tühje padrunikestasid, läbitulistatud riideräbalaid või muidu erinevaid relvi. Beriti roll on teha ekspertiis ja hinnata, millisest relvast padrunikestad võivad pärineda, kui kaugelt on läbi riide tulistatud ja kas relv, millest potentsiaalne kurjategija on lasknud, vastab kestale, mis kuriteopaigalt leiti.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti sattus üksteist aastat Naiskodukaitses olnud naine just siis, kui oli see „õige aeg“. Lapsed olid selles eas, et lasteaeda panna ja ise tööle minna. Lõpetanud TTÜ tootearenduse- ja tootmistehnika eriala, vaatas ta ka sellega seotud töö järele ringi ja kandideeris kohtadele, mis tema magistrikraadiga haakusid. Paraku ei saanud ta isegi eitavaid vastuseid, rääkimata intervjuule kutsumisest. „Ma siis mõtlesin, et vaatan asja laiemalt ning leidsingi kuulutuse, kus tulirelva eksperti otsiti. Pigistasin silma kinni mõne nõude osas, mis seal esitatud oli ja mõtlesin, et saagu, mis saab, saadan oma CV neile ära. Kirjutasin juurde veel väga ägeda motivatsioonikirja, põhjendades oma soovi ja huvi selle töö vastu,“ meenutab naine oma kuue aasta tagust tegutsemist. Peagi kutsuti ta vestlusele ja tehti tööpakkumine.

 

Hiljem selgus, et 36 kandidaadi hulgas oli ta ainus naine ning otsustavaks sai Beriti kokkupuude relvadega NKK ridades ja mehaanikaalane haridus. Samuti sai määravaks stabiilsus, mis kaasneb kahe kahe lapse emaga, kelle jaoks on oluline kindel töökoht ja kes kohe ei hakka uue töö järele ringi vaatama, sest koolitus kestab umbes kaks aastat ja töötaja muutub tööandja jaoks nn „kasulikuks“ alles pärast koolituse läbimist. „Kui mulle antaks praegu valida kogu maailma ametite vahel, valiksin ma ikka selle sama töö, mida ma praegu teen,“ on Berit õnnelik. „Kui just midagi muuta, siis seda, et mu praegune töö laieneks,“ arutleb ta. 

Tütarde salakeeled on eesti keel ja šveitsi saksa keel. Pr Cavegni abikaasa on pärit Šveitsist – tuli kümme aastat tagasi „korraks“ Eestisse, kuid ühe linalakalise tütarlapse pärast on end siin nüüdseks kenasti sisse seadnud ja jagab Beritiga ühist pereelu. Kodus räägitakse omavahel inglise keeles, kuigi Šveitsi härra valdab ka väga head eesti keelt. Kuueaastane Hanna ja kaheksa-aastane Ida aga räägivad kõiki kolme keeli ning omavahelisi saladusi jagavad Eestis olles saksa keeles ja Šveitsit külastades eesti keeles.


Lisaks Naiskodukaitse vabatahtlikule tegevusele on Beriti süda muusika ja laulmise juures. Ilma nendeta ta ei saa. „Mulle on olulised harmoonia ja meloodia. Ma väljendan end nende kaudu ja sõltuvalt meeleolust lasen sobiva loo endast läbi – see käib tõesti läbi kogu mu keha. Näiteks Norah Jones lihtsalt peletabki kogu kurbuse kehast välja,“ mõtiskleb Berit ühe oma lemmikartisti üle. Siiski ei ole naisel välja kujunenud üht kindlat lemmikut, vaid ta kuulab erinevaid muusikastiile. „Ma käin ka laulukooris – see on lastevanemate koor. Nii saan ise end muusika kaudu väljendada,“ rõõmustab muusikast haaratud noor naine. Vaba aega sisustab Berit ka värskes õhus viibides: ta käib lastega palju mööda Eestimaad ringi – eriti meeldivad mitmesugused matkarajad – ja seda nii suvel kui ka talvel.

Veel rõõmustavad naist hästi tehtud asjad. Kui midagi on tehtud korralikult ja põhjalikult, siis tunneb Berit end hästi. Ta tõdeb, et vanuse edenedes süvenevad tema pedantsus ja korraarmastus.


Üldiselt on Berit oma loomult rahulik ja tasakaalukas. Loo kirjutaja päris, kas miski teda ka ärritab. „Vaidlused ja ebaviisakas suhtlemine, oskamatus oma arvamusi välja öelda niiviisi, et teisi ei solvaks. Kui minnakse isiklikuks ja kasutatakse selliseid sõnu, mis ei sobi,“ kirjeldab naine ligimeste käitumist, mis tema hinge täis võivad ajada, „võin ma ärrituda. Vahel ma paar nädalat lausa põen. Siis aga püüan inimese sisse minna ja aru saada, miks ta nii teeb. Mõistan, et osad isikud ongi sellised, kes kohe reageerivad ja alles pärast mõtlevad,“ arutleb Berit. „Saan oma põdemisest üle, korrutades endale: „See pole isiklik, see pole isiklik…“.“

Hollywoodist naiskodukaitsjaks!

 

„Tulime Elisa Jaksoniga kevadisel ööl peolt ja ma mäletan, kui vaimustunult ta rääkis oma õe kogemuste põhjal Naiskodukaitsest. Kodutee ööklubist kestis mõnda aega ning selle aja sees kinnistus meie otsus Naiskodukaitsega liituda,“ meenutab Berit oma ülikooliaegset lõbusat seika. „Ma tundsin, et see on see, mis mind kõnetab. Juba kooli ajal tahtsin minna riigikaitse tundi, kuid mind tüdrukuna sinna ei lastud. Nüüd oli hea võimalus oma missioonitundele rakendus leida. Andsime kevadel avaldused sisse, kuid muude dokumentide korda saamine kestis kaua ja vastu võeti meid alles sügisel. Küll aga saime hakata tegevustes kaasa lööma juba suvel,“ pajatab Berit oma Naiskodukaitsega liitumisest ja selle algusaegadest. Tänaseks on Eesti turvalise käekäigu eest seisev naine juba üksteist aastat NKK liige olnud. Selle aja vältel on ta täitnud erinevaid rolle: ta on olnud tegevliige, jaoskonna juhatuse liige, Lääne jaoskonna aseesineeine ja esinaine, kultuurigrupi juht, ringkonna juhatuse liige, Tallinna ringkonna esinaine ning nüüd taas tegevliige.

 

„Mulle meeldib siin asjaolu, et naisterahval on võimalus end vastavalt oma soovidele ja eluetappidele paindlikult rakendada. Imponeerib see, et siin arvestatakse sinu võimekusega. Naiste elu on nii muutuv ja kui lapsed tulevad, siis NKK arvestab sellega, et tuleb „vaiksem“ periood. Kuigi ma ise vist laste kõrvalt passiivseks ei jäänudki,“ naerab Berit.

Oma NKK-aegsest meeldejäävaimast sündmusest jutustab Berit nii, nagu oleks see alles eile juhtunud. Tegelikult toimus koormusmatk, mida ta siiani eredalt mäletab, kümme aastat tagasi. „Mul oli ainult nina laukast väljas!“ võdistab naine tolleaegsest olukorrast rääkides. Matk toimus maikuus, kestis mõne päeva ja läbida tuli meeletu hulk kilomeetreid, seljas kogu elamine pluss relv koormaks kaasas. „Meil oli neljaliikmeline tiim. Ränkraske rännak toimus Hiiumaal: terve saare käisime läbi. Sumpasime läbi mere, mööda metsa ja vihtusime mööda laukaid. Laukad olid väga sügavad ja vesi külm, kuid läbi oli vaja saada. Riided olid jääkülmast veest läbimärjad. Siis polnud muud teha, kui lihtsalt punuma pista, et veidikegi sooja saada. Ühel liikmel läks varvas mädanema, esmaabi tuli anda instruktorile, kellel granaadiplahvatuse tagajärjel silm peast välja tuli,“ meenutab sitke naine tolleaegseid juhtumisi.

 

„Minu isiklik suurim rõõm oli finišijoont ületades. Toimus lõpujooks ja kõik emotsioonid olid nii ülevad. Tunne on ülivõimas, kui saad viimaks jalanõud jalast visata,“ meenutab Berit oma emotsioonidest tulvil rännakut. Selleks et oma tollaseid mälestusi värskendada, läbis Berit koormusmatka uuesti sel kevadel ja muljetest saab lugeda juba tema enda käe läbi kirjutatuna siit.

2018. a kevadel andis Berit Cavegn Tallinna ringkonna esinaise teatepulga üle Anneli Lookenile. „Ma loodan, et Anneli sai endale ringkonna, mis tahab veel parem olla. Minu kolmeaastase tegutsemise kestel on tekkinud sellised tuumikgrupid, kes tahavad olla kasulikud ja midagi Naiskodukaitsele anda,“ arvab Berit. Endine esinaine näeb, et erialagruppide tegevused on muutunud isereguleerivamaks ja esinaisel ei ole vaja palju tagant torkida. Asjad toimivad hästi jaoskondade juhtide ja grupijuhtide endi algatusel. „Ma arvan, et olen julgustanud õigeid inimesi võtma vastutust, innustanud neid ise asju vedama,“ on Berit uhke oma esinaise rollis oldud perioodi üle.

 

Berit usub, et tema tasakaalukas, järjepidev ja konkreetne loomus on aidanud NKK Tallinna ringkonna esinaise rolli väärikalt täita.  „Ma pole kunagi olnud selline tunnete pealt tegutseda, pigem olen diplomaatiline. Olles õdede hulgas keskmine laps, on vaja olnud vahekohtuniku rolli täita ja see on mu loomuses,“ mõtiskleb  tegevliikme staatusesse astunud naiskodukaitsja. „Ma pühendan end nüüd kodus laest rippuvatele juhtmetele, kappidele, mida juba aasta aega pole aja puuduse tõttu soetada jõudnud, ja muule sarnasele. Teen oma uue kodu, kuhu aasta tagasi kolisime, korda,“ tunneb Berit heameelt oma eesseisvate tegevuste üle.

 

Naisekodukaitsega liitumise otsust ei ole ta kunagi kahetsenud ja tegutseb seal jätkuvalt edasi. „See on ikka nii mina, kui üldse olla saab“, räägib Berit kirglikult.

Muud huvitavat Beriti kohta – kiire küsimus ja kiire vastus:

  • Kolm märksõna, mida sõbrad Su kohta ütleksid? Mulle on öeldud, et ma „ei põe“. Kui on vaja teha, siis ma teen seda, mis vaja. Sõbralik. „Pirtsakas toidu suhtes“ – nüüd olen juba parem, aga mul on raske uusi asju proovida.
  • Kuhu Sa täna lennukiga lendaksid, kui kohe saaksid? Uus-Meremaale – või Islandile või Iirimaale (saared ja rohelus köidavad)
  • Maailma parim toit? Itaalia toit (pastad ja magustoidud, hautised) ja kreemised magustoidud (vaniljepudingut võin lõpmatuseni süüa). Tööl olles söön palju šokolaadi.
  • Lemmikvärv? Selline mahlane mandariinioran¾ ja mahlane sidrunikollane. Selline erk, kui lõikad mandariini lahti, siis on õige värv.
  • Kleit või püksid? Praktilisusest tulenevalt ikka püksid, aga kannaksin kleite ka hea meelega
  • Millised asjad Su käekotis alati kindlasti olema peavad? Salvrätid, rahakott, maniküürikarp, miljon pastakat, mälupulk, multitööriist (Leatherman), laservalguslamp, suuremas käekotis on ka sidemerull ja elustamise kott. 
  • Mida Sa veel oskad, kuid nii palju teha ei saa, kui tahaksid? Ma oskan kõike! Ma tahaks teha vist rohkem toitu ja nikerdada tordikaunistuste kallal.
  • Mida Sa teistele õpetaksid? Kannatlikkust ja entusiasmi.
  • Mitu tundi nädalas oled nii, et Sa lihtsalt lebad ja mitte midagi ei tee? Kas sellist aega on üldse olemas? Võib-olla juhtub seda siis, kui on 39-kraadine palavik.
  • Lemmikfilm? „Ooperifantoom“ (2004. a Joel Schumacher). See on lemmik juba aastast 2006.
  • Lemmikraamat? Loen palju, aga viimase aja elamus on „The Son“ (autor Jo Nesbø). Ka Terry Pratchetti raamatud. Ma loen raamatuid inglise keeles, see annab minu arust paremini edasi kõiki nüansse, mida tõlkekirjandus ei tee.  
  • Milline riik Sulle lisaks Eestile üle kõige meeldib? Miks? Tegelikult meeldib Itaalia (mitte Šveits nagu „poliitiliselt korrektne“ vastus võiks kõlada). Itaalia meeldib eelkõige sealsete randade tõttu. Ja Veneetsia. Seal on kõik nii ilus, inimesed ja hea miljöö loovad sellise kooskõla. Seal sobib kõik nii hästi kokku ja inimesed on nii ilusad.
  • Lõbus seik elust? Õdedega sai kogu aeg nalja. Olen näiteks läbinud „lennukursused“. Maal tegime heina. Heinakuhi oli poolik, ronisime kõrgeima kuhja otsa ja vanem õde ütles mulle, et kui ma käsi lehvitan, siis tõusen lendu. Mina muidugi uskusin teda, ajasin käed tiibadena laiali ja hüppasin. Loomulikult maandusin kahe heinakuhja vahel olevasse prakku, kust minu väljakoukimiseks oli tarvis kogu korralikult laotud heinakuhilad laiali lammutada.

Teised naiskodukaitsjad Beritist:

 

Anneli Looken: „Võtsin Beritilt ringkonna juhtimise üle 2018. a alguses pärast tema esinaiseaja lõppemist. Teadsin, et mul saab juba selle võrra lihtsam olema, et on kindel seljatagune eelmise esinaise kujul, kellelt alati nõu küsida ja kes lahkelt oma teadmisi jagab. Olen alati imestanud, kui suur on tema töökus ja kuidas ta pere kõrvalt kõike jõuab: mitte et ta ainult meilidele kibekiirelt vastab ja üritusi hästi korraldab, vaid et ka kuidas Berit igale poole jõuab, ise asjalik ja naeratus näol. Ja muidugi suureks eeskujuks esinaisena oli see, kuidas ta jõudis iga ringkonnakaaslaseni, pannes end tundma olulise osana tervikust.“

 

Pirjo Land: „Berit on tark noor naine. Mäletan hästi tema algaastaid Lääne jaoskonnas. Ta on aus ja otsekohene inimene. Beritit ajab närvi mõttelaiskus ja lauskrumalus, samuti on ta visa ja sihikindel ning töökas, seetõttu eeldab ka teistelt panuse andmist. Ja naerda oskab ta ka nii, et silmamunad märjad.“

FastLion CMS

Berit Cavegn – „Hollywoodist

Berit Cavegn – „Hollywoodist

Berit kasvas üles Väike-Maarjas koos oma ema-isa, kolme õe, 24 lehma, kahe koera, kanade, vasikate ja kõige muuga, mis ühe korraliku talupidamise juurde käib „Kui teistel lastel olid karvased mänguloomad, siis minu mänguasjaks oli väike karvane vasikapoeg,“ meenutab ta heldimusega „Iga asi juhtub oma õigel ajal,“ on Beriti elufilosoofia juba 18. eluaastast saati. Vanem õde rääkis kunagi, et pole mõtet „tõmmelda“ ja oma elu ponnistades mõjutada, sest igal asjal on oma õige aeg ja see juhtub täpselt siis, kui juhtuma peab. Seda motot on Berit järginud ja aja jooksul tõdenud, et see peab paika: seda nii erialavalikul, töökohta otsides, Naiskodukaitsega (NKK-ga) liitudes kui ka eraelus tervikuna.

Berit Cavegn – „Hollywoodist naiskodukaitsjaks!“

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse