Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid „Siin me oleme“ Hiiumaal 19. -21. juulil käis Rapla jaoskond oma kolmandal iga-aastasel peredega väljasõidul. Seekordne seiklus osutus eriti meeleolukaks ja leidis aset Hiiumaal. Osales hulganisti naiskodukaitsjaid, rohkelt lapsi ja pisut vähem mehi. Etendusid mitmed tõsielulised stseenid tuntud Eesti filmidest nagu nt „Gabriel, mis meist saab?“, „Kuti nämm-nämm“, „Pakid paneme vööri“, „John, vii asjad tuppa“ ja teised. ← Eelmine Naiskodukaitsjana perepäeval justkui osake kogukonnast Järgmine → Kuidas me suvipäevadel käisime ja miks mu püksid mitu korda märjaks said „Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid

Nele Pernits 22. juulil 2013

19.-21. juulil käis Rapla jaoskond oma kolmandal iga-aastasel peredega väljasõidul. Seekordne seiklus osutus eriti meeleolukaks ja leidis aset Hiiumaal. Osales hulganisti naiskodukaitsjaid, rohkelt lapsi ja pisut vähem mehi. Etendusid mitmed tõsielulised stseenid tuntud Eesti filmidest nagu nt „Gabriel, mis meist saab?“, „Kuti nämm-nämm“, „Pakid paneme vööri“, „John, vii asjad tuppa“ ja teised.

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid
Foto: Eli Sukles

Meeleolukaks läks juba siis, kui keset pikalt kuiva ja soojana püsinud mõnusat suve lubas ilmateade järjekindlalt just Rapla jaoskonna väljasõidu ajaks erakordselt külmasid ja katkematu vihmaga ilmasid. Kuna plaanisime telkides ööbida, siis tõotas eesolev nädalavahetus justkui Põhjanabal veedetud saada ning pakkisime kaasa kõike sooja, mis kodus leidus, täpselt nii palju, kui autodele mahtus. Pagasiruum sai neljandal katsel kinni surutud, perekonnad aurodesse surutud ja reis võis alata. Tuleb tunnistada, et Raplamaal paistis päike ja ilm oli kena. Lubatud vihmavalingud tabasid meid niipea, kui olime Lääne maakonna piiri ületanud. Teel Haapsallu küsis abikaasa minult vähemalt viiel korral, et miks ma nii sügavalt ohkan ja mina kirjeldasin talle kurvalt, kuidas me lausvihmas ja käreda pakasega igaüks oma telgis istume ja kogu seltskondlik ja asjalik pool üritusest jääb ära ning Kõpu tuletorni ja rannakaitse rajatisi vaatame autoaknast. Kahetsesin juba, et jaotelk koju jäi, sest siis oleks vähemasti saanud kõik koos ühes telgis istuda ja vihma kiruda.

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid

Tuleb tunnistada, et merel loksutas täpselt nii palju, et kui ma viimaks mõtlesin, et kui me nüüd kohe kohale ei jõua, hakkab mul väga paha, aga me jõudsime kohe kohale. Hiiumaa tervitas meid seninägematu tuulega ent vihmavabana. Õhtul oli meil üks määratud kokkusaamine, aga kuni sinnani said kõik oma vabal valikul Kärdla ja selle ümbruse vaatamisväärsustega tutvuda ja kohvlähkrite linna rohkeid kohvikuid külastada. Kaks ekipaa¾i sattusid ka Soera talumuuseumisse, kus sai näha vanade hiidlaste elamist ja kuulda nende tegemistest. Kuna hiidlastel kuuldavasti on juba pisut kummaline huumorimeel, siis mina olin lahkudes natuke kimbatsues, et kas nüüd kõik mis meile räägiti oli tõesti tõsi või tehti mandri rahva kulul head nalja.

Õhtul kogunesid kõik meie ekipaa¾id Hiiumaa malevkonna maja ette, et kohtuda Hiiumaa jaoskonna naistega. Vastuvõttu, mis meile osaks sai, poleks me eales osanud oodata. Alustuseks improviseeris hiidlane Helja kiired tutvumismängud ja seejärel tegi kohalik malevlane Kuido meile maja peal ekskursiooni. Ja maja on neil superilus, tuleb öelda, kohe superilus. Maja peal ka tuur tehtud ootas meid väsinud reisilisi rikkalikult kaetud toidulaud, mille kohalikud naiskodukaitsjad ise valmis olid teinud. Sõime vatsad nii punni, et napilt oli veel jaksu kohalikke uudiseid uurida ja olude kohta maad kuulata. Hiidlased kartsid, kas meie plaan ööbida RMK telkimisaladel ikka õnnestub, kuna need pidid alati rahvast pungil olema. Olime ka ise pisut mures. Ingrid Rapla jaoskonnast avaldas arvamust, et temal on saarel üks tuttav, kelle hoovile me ka võiksime telkima minna. Ja nii me pöörasimegi oma plaanid kohe ümber ja peale Hiiumaa jaoskonnale head aega ütlemist ning ülimalt sooja vastuvõtu eest tänamist veeresime me ägides autodesse ja sõitsime Ingridi tuttava juurde.

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid

Edasi läks kõik nagu filmis „Siin me oleme“, ainult saar oli teine. Saabusime järjest ja järjest võõrale õuele ning lõime oma telgid taga-aias püsti. Perenaine rääkis hiljem, et ta arvas, et esimesed saabujad teevad nalja, kui ütlesid, et autosid tuleb veel ja veel ja üks buss tuleb ka ning viimased saabuvad alles öösel. Eks ta alguses natuke imelik tundus ja mul oli pisut Kohviveski tunne, et niimoodi teiste õuele tungime, aga polnud me veel telkegi üles saanud, sest veel mõnusast kõhutäiest aeglasena, ei käinudki see nööride ja vaiadega mässamine nii kiiresti, kui juba tuli sõnum, et ka selles talus on meile söögilaud kaetud. Küll me ikka imestasime! Üsna ruttu läks ka kamandava Kohviveski tunne üle, sest me olime juhtunud maailma kõige lahkema pererahva juurde. Meie tahtsime ju vaid kohta oma telkidele, nemad aga keetsid meile süüa, andsid tütre meile giidiks ja pakkusid meile oma head seltskonda ning hoolitsesid meie eest igal võimalikul moel. Ja siinjuures tuleb arvestada, et me ei olnud mitte kolmekesi vaid kolmekümnekesi. See oli tõesti maailma lahkeim maja. Ja arvestades meile malevkonna staabis osaks saanud sooja vastuvõttu saab ilmselt öelda, et hiidlaste kummaline huumor jääb absoluutselt varju nende ülima lahkuse ees.

Lisaks Naiskodukaitse juttudele ja asjalikele tegemistele sõitsime ka Hiiumaal ringi, aga nagu meile öeldi, ei näinud me isegi poolt Hiiumaad. Igatahes saime me oma lihastes tunda õige mitut tuletorni ja teisi treppe, võitlesime tuulega mitmetes randades ja uudistasime militaarmuuseumi ja vanu kaitserajatisi. Ilus oli, seiklusrikas oli ja selle seltskonna ning sellise vastuvõtuga läheks Hiiumaale iga kell tagasi, aga mõne vähem kõigutava ilmaga. Igatahes tuli vaatamata meie hirmudele vihma vaid teisel ööl ja külm ei olnud ka selline nagu kardetud. Hiiumaa oli meile armuline ja võttis meid kirjeldamatult hästi vastu. Saadud kasu on jaoskonna ühtsustundele hindamatu ja mõnus väljasõit kulus peale tegusat aastat hädasti ära.

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid
Muist on veel puudu. Foto: Eli Sukles

Tagasisõit oli jälle kõgutav. Haapsalus sadas jälle. Kodus oli jälle päike ning oma voodi oli niiiiiiiii hea.

FastLion CMS

„Siin me oleme“ Hiiumaal

„Siin me oleme“ Hiiumaal

Foto: Eli Sukles Meeleolukaks läks juba siis, kui keset pikalt kuiva ja soojana püsinud mõnusat suve lubas ilmateade järjekindlalt just Rapla jaoskonna väljasõidu ajaks erakordselt külmasid ja katkematu vihmaga ilmasid Kuna plaanisime telkides ööbida, siis tõotas eesolev nädalavahetus justkui Põhjanabal veedetud saada ning pakkisime kaasa kõike sooja, mis kodus leidus, täpselt nii palju, kui autodele mahtus 19.-21. juulil käis Rapla jaoskond oma kolmandal iga-aastasel peredega väljasõidul. Seekordne seiklus osutus eriti meeleolukaks ja leidis aset Hiiumaal. Osales hulganisti naiskodukaitsjaid, rohkelt lapsi ja pisut vähem mehi. Etendusid mitmed tõsielulised stseenid tuntud Eesti filmidest nagu nt „Gabriel, mis meist saab?“, „Kuti nämm-nämm“, „Pakid paneme vööri“, „John, vii asjad tuppa“ ja teised.

„Siin me oleme“ Hiiumaal ehk Kuidas me Põhjanabale läksime ja hiidlased maailma kõige lahkemateks inimesteks osutusid

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse