Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
“Kui oleks toru - viskaks teile saia” “Kui oleks toru - Meeta Penner on 104. aastane ja elab Iru hooldekodus. Vanaproua jätab imetlusväärse mulje – oma elust ja lapsepõlvest jutustades on ta tänulik iga väiksemagi hetke eest ja ei ole inimest, keda ta hea sõnaga ei meenutaks. Lk 355) Ajalugu ← Eelmine Väikelaste esmaabi “Kui oleks toru - viskaks teile saia” meeta penne

“Kui oleks toru - viskaks teile saia”

Erle Eenmaa 23. dets. 2009

Meeta Penner on 104. aastane ja elab Iru hooldekodus. Vanaproua jätab imetlusväärse mulje – oma elust ja lapsepõlvest jutustades on ta tänulik iga väiksemagi hetke eest ja ei ole inimest, keda ta hea sõnaga ei meenutaks.

Külla tulnud naiskodukaitsjad puistab ta üle rohkete tänusõnadega, soovib kõigile taevaisa õnnistust ja ilusaid jõule. 

Meeta on sündinud 1905. aastal Lõuna–Eestis Tõrvas. “Siis oli Tõrva väga väike – isegi leivapoodi ei olnud. Emake ise küpsetas.” Leivajahu teenisid pere kaheksa last, kolm poissi ja viis tüdrukut, kes kõik juba seitsmeaastaselt karja läksid. “Palgaks saime jahu ja tangu, isegi natuke sealiha”, meenutab Meeta.

“Kui oleks toru - viskaks teile saia”
Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esindus 15. septembril 2009, pr Penneri 104. sünnipäeval (foto: Taive Kuuse)

Elada tuli küll suures vaesuses, kuid Meeta jaoks on olulisem see, et kuigi perekond ja sugulased olid vaesed – kõik hoidsid ja armastasid üksteist.  “Talvel tuli isegi paljajalu väljakäigus käia - midagi ei olnud jalga panna. Pliita all siis soojendasime oma külmi punaseid varbaid”, kirjeldab Meeta vaesust sajandi alguse väikeses Eesti talus. 

Süüa ei piisanud samuti. Meetal on meeles üks seik, kui ta nägi, et vennal on suurem leivatükk kui temal. “Mammi, miks temal on suurem leivatükike?” küsis Meeta. “Aga tema on ka suurem”, oli ema vastanud. Kui üks vendadest läks Tallinna ja sai pagari juurde õpilaseks, kirjutas ta koju: “Kui oleks toru - viskaks teile saia”

Näib, et Meeta elus on kõige olulisemat rolli mänginud tema perekond ja õed-vennad. Oma vendadest jutustab ta erilise heldimusega. Esimese maailmasõja puhkedes läks Tallinnas elanud vend sõtta. Mõni aeg hiljem saabus emale kiri – Teie poeg on langenud. “Emake sõitis Tallinna, saabusid sõdurite kirstud ja nad maeti sõjaväekalmistule aga venna nimelist ei tulnud. Emake ootas kolm päeva ja tuli siis koju. Aga selle ajaga oli vennake ka kodus! Lahingus oli sattunud tagalasse ja tuli koju”, jutustab Meeta naerusuiselt.

Kodust lahkus Meeta 16 aastaselt. “Ei tahtnud enam karja minna”, selgitab ta. Kuna tädi elas Tartus, õnnestus tal leida Meetale teenijakoht ühte juudiperekonda. Perekonda meenutab ta kui sügavalt usklikke kuid väga häid inimesi. Linnas nägi Meeta ka esimest korda taldrikut. “Kartuleid koorisime puupulgaga siledaks, ei olnud meil isegi kahvlit”, mäletab vanaproua kodust elu. Teenijapalgast ostis ta endale Tartu Jänese kaubamajast leerikleidiriide. “Sain endale ilusa leerikleidi”, kiidab Meeta, “aga pükse siis ei olnud. Kõik olime ilma püksata”.

Naiskodukaitsega liitus Meeta Tallinnas eeldatavalt 1930. aastal kaitseliitlasest abikaasa eeskujul. Meeta mäletab esimest Kaitseliidu jõulupidu, kuhu kogu perega mindi. Lapsed said võtta loosi ja nii tõmbas Meeta aastane tütar Sylvia loosiga viis kilo head saiajahu. “Jõulude ajal oli alati kokkutulek”, meenutab Meeta Naiskodukaitse tegemisi.

“Kui oleks toru - viskaks teile saia”
Foto: erakogu

Eriliselt mäletab Meeta juhendajat proua Peebust: “Ta oli väga tore naine, oskas meid hästi juhendada”.  Peebus oli Kalevi jaoskonna esinaine ja nii võib arvata, et Meeta kuulus Kalevi jaoskonda. Naiskodukaitsest on tal meeles naisrahvatantsu trupp, millest ta osa võttis. Rahvatantsu tantsiti Kaitseliidu hoones Toompea tänaval, kus praegu asub Kaitseliidu peastaap. Kõrvaloleval pildil on Meeta 1939. aastal Mustjala rahvarõivastes Naiskodukaitse rahvatantsu rühma liikmena.

Kõige eredam mälestus pärineb heategevuse heaks korraldatud korjanduselt. “Esimesel juunil oli lastekaitsepäev, siis läksime kassaga tänavale ja korjasime lastekaitseks raha. Kui oli koosviibimine, selgus, et minu kassa oli kõige suurem. Auhinnaks olid laua peal kristallist ja poolkristallist lillevaasid ja kausid. Mina võisin kõige esimesena valida ja ma valisin ühe lillevaasi. Aga ma ei teinud vahet poolkristallil ja kristallil ja valisin poolkristallist lillevaasi”, jutustab Meeta ja tundub, et vanaproua on tänasel päevalgi oma õnnetu valiku üle pisut nördinud. 

Lõpetuseks meenutab ta, et kui vanem vend laulis solistina Estonia kontserdisaalis, käis ta  ühel kontserdil, kus lauldi Arvo Ratassepa laulu. “Ämm läks metsa jalutama nägi metsas ussi. Ämm hakkas ussi materdama, uss läks ämma sussi” laulab Meeta ja naerab, et ämm on hullem kui uss.  

Meeta oli abielus kahel korral. Pensionile läks ta alles 86 aastaselt, viimane töö oli Nõmme muusikakoolis laste riidehoius.   

Helme kiriku personaalraamatu järgi on Meta Rosalie Kiinof sündinud 1905. aastal Jaani ja Liisi tütrena, leeritatud 1924. aastal. (EAA 1296-1-424. Lk 355)

FastLion CMS

“Kui oleks toru -

“Kui oleks toru -

Külla tulnud naiskodukaitsjad puistab ta üle rohkete tänusõnadega, soovib kõigile taevaisa õnnistust ja ilusaid jõule Meeta on sündinud 1905 Meeta Penner on 104. aastane ja elab Iru hooldekodus. Vanaproua jätab imetlusväärse mulje – oma elust ja lapsepõlvest jutustades on ta tänulik iga väiksemagi hetke eest ja ei ole inimest, keda ta hea sõnaga ei meenutaks.

“Kui oleks toru - viskaks teile saia”

meeta penne
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse