14. juunil mälestame küüditamise ohvreid mälestusüritusega „Ma ei unusta Sind!“

Mustad ja valged leinalindid lehvivad vaikselt tuules. Neid võib märgata raudteejaamade perroonidel üle Eesti ja mõnedes sadamates, kust kunagi algas tuhandete inimeste teekond teadmatusse. Need lindid kannavad endas vaikset, kuid kõnekat sõnumit: „Ma ei unusta Sind!“, millega mälestame 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid - inimesi, kelle elu katkestati või pöörati tundmatuseni segamini vaid ühe öö jooksul.

Juuniküüditamine – sihilik terror rahva vastu
Esimese massiküüditamise käigus viis Nõukogude okupatsioonivõim Eestist Venemaale ligikaudu 10 000 inimest. Sihtmärgiks olid eelkõige kohaliku eliidi esindajad, haritud, ettevõtlikud ja aktiivsed inimesed, sealhulgas paljud Naiskodukaitse ja Kaitseliidu liikmed. Küüditamine ei olnud juhuslik, vaid sihilik katse murda rahva vaimujõud, külvata hirmu ja selle kaudu kogu rahvas uuele võimule kuulekaks muuta.

Mälestusüritus „Ma ei unusta Sind!“ toimub juba kaheksandat aastat, käesoleval aastal pöörame pilgud Eesti suuremate saarte poole. Saaremaal algas küüditatute teekond Kihelkonnalt Jaagarahu sadamast, Hiiumaal Lehtma sadamast. Laevad viisid oma inimlasti Rohuküla ja Paldiski sadamatesse, kust jätkus ebainimlik teekond Siberi poole – kitsastes loomavagunites, mille väikestest trellitatud akendest paistis vaid killuke endisest vabadusest.

Juuliküüditamine – alanud sõda ei peatanud repressioone
Kuigi 22. juunil 1941 puhkes sõda Venemaa ja Saksamaa vahel, ei takistanud see kuritööde jätkumist ega peatanud küüditamist. Järgmine küüditamislaine veeres üle suuremate saarte juba õige pea. Mujal Eestis sel ajal massiküüditamist ei toimunud. Juuliküüditamise ohvriks langesid veel alles jäänud Eesti riigitegelased, ohvitserid ja kaitseliitlased, politseinikud, suurtöösturid ja -talunikud, laeva- ja majaomanikud.

1.-3. juulil saadeti Saaremaalt Roomassaare sadamast Rohuküla kaudu Tallinna poole rohkem inimesi kui juuniküüditamise ajal. Naised, lapsed ja vanurid viidi Harku vanglasse, mehed esmalt Patarei vanglasse ja sealt edasi Venemaa vangilaagritesse. Tänu Saksa vägede kiirele edule sõjarindel õnnestus paljudel juuliküüditatutel naistel ja lastel Siberisse saatmisest pääseda ning augustis koju tagasi pöörduda. Trööstitu on aga mõelda, et näiteks Saaremaa 233-st mehest jõudis kodumaale tagasi ainult 14.

Arvude taga on inimesed
Memento andmetel küüditati juunis ja juulis Saaremaalt kokku 1243 ja Hiiumaalt 332 inimest. Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming sõnas: “Need arvud ei ole pelgalt statistika. Iga number tähistab inimest – tema elu ja perekondade katkenud lugusid. Selleks, et sellised õudused kunagi ei korduks, tuleb neid mäletada ja neid lugusid jagada.” Näitame selle vaikse mälestusüritusega, et meie mäletame. 14. juunil lehvivad leinalindid enam kui 80 raudteejaamas üle Eesti ning sadamates Saaremaal, Hiiumaal, Rohukülas ja Paldiskis – ühendades vaiksel, kuid mõjusal viisil kogu Eesti.

Kui teie peres või suguvõsas on võõrvõimude repressioonide alla langenud naiskodukaitsjaid, kaitseliitlasi, kodutütreid või noorkotkaid, siis jagage meiega nende lugu aadressil .

Naiskodukaitse kutsub üles mälestama kõiki repressioonide tõttu kannatanuid eestimaalasi. Näitame, et me mäletame ja hoolime - „Ma ei unusta Sind!“.