Märjamaal süüdati päikesetõusul mälestusküünlad

Vastloodud Märjamaa jaoskonna naised leidsid, et 25. märts ja 65 aasta taguse musta maarjapäeva sündmused on kindlasti need, mida naiskodukaitsjad peaksid meeles pidama ja teistelgi mitte unustada laskma. Nii otsustatigi, et süüdatakse üheskoos küünlad Märjamaa kirikuaias asuvate represseeritute mälestusplaatide juures just 25. märtsi päikesetõusul. Päikesetõus on omamoodi sümboolne, sest viidi inimesed oma kodudest ära ju peamiselt öövarjus ja päikesetõusuks oli nende maailm juba muutunud. Päikesetõus on lootuse märk ja parema tuleviku märk – juhtugu inimestega kui tahes koledad asjad, päike tõuseb ikka, täna, homme ja iga päev.

Kuigi küünalde süütamisest päikesetõusul oli sõna saadetud ka noorkotkastele ja kaitseliitlastele ning pandud sellekohane nupuke ka kohalikku ajalehte, oli kargel hommikul Märjamaa kirikuaia juurde kogunenud kaugelt rohkem inimesi, kui naiskodukaitsjad ise eeldasid. Oli harras ja pühalik tunne, kui pikk-pikk küünaldega inimrivi lookles mööda teed ja kirikuaia väravast sisse – oli mehi ja naisi, vanu ja noori. Vaikides asetati küünlad mälestusplaatide juurde. Igaüks pani oma küünlasse oma mõtted, tunded, soovid ja mälestused. Päike tõusis ja linnud laulsid. Oli ääretult südamlik, ühtaegu kurb ja ülev tunne.

Naiskodukaitsja Ave rääkis küüditamisest Raplamaal ja vanast mehest, kel veel kaugel Siberis surres oli rusikas pihku pigistatud tikutopsi täis kodumaa mulda. Kõik kuulasid, vaikisid ja mõtlesid. Vaikides liiguti kirikuaiast välja ja nenditi, et oli erakordselt südamlik hommik. Isegi maailm näis kuidagi teistsugune – puhtam, säravam ja imelisem. Me ei unusta!