Pärnu jaoskonna suvise sünnipäeva sügisene tähistamine

Pärnust teele asudes oli meie sihiks Rõusa sild Põhja-Pärnumaal ja selle lähedalt algav metsavahetee, mis juhul, kui vahepeal rajalt ei eksi, viib välja Mädara külaplatsile. Pisut pealt-viiekilomeetrine matk oli meeleolukas, ilm küll veidi sombune, kuid soe ja seltskond, nagu ikka, suurepärane. Et retkest ei kujuneks tuim sammumine (ees ootas ka motivatsioonisirge!), kuulutas Maret retkega paralleelselt välja fotovõistluse, kuhu igaüks sai päeva lõpuks esitada kaks pilti kategooriates LOODUS ja INIMENE. Nii me siis läksime, sektsioonidena, tundes ajuti rõõmu üle kraavi metsa hüppamisest, sest „seal oli üks ilus lill“ ja „Kuulge, see on vist rajakaamera, lähme naeratame neile!“ ning metsaveoautole lehvitamisest RMK teel, kus „mitte ühtegi autot ei sõida“. Ja veidi viltu läinud maandumistest, millest me täna enam ei räägi.

Jõudes ilusa sirgetüvelise metsa vahele, peatas Maret meid taas, et rääkida Mustikaru talust, mis siin, praegusel puupõllul, varem asus. See on traagiline, ometi nii ehe lugu tugevast Eesti kodust, millest hetkeks, kui seal seisatasime, oli jäänud vaid neli ilusat tamme kuuskede vahel ning maakelder, mis varjas sõja ajal kahtkümmet inimest ja mille suue aasta-aastalt üha madalamaks vajub. Talust, mille kunagistest elanikest pole jäänud enam kedagi, kes kannaks edasi lugu, mida nad on vahetult kogenud, sest viimanegi lastest, kellele pommitamises elu jätnud isa need kaunid tammed kord istutas, on lahkunud. Talust, mille sarnaseid leidub kogu Eestimaal, ent mille sugust pole ometi ühtegi teist.

Tunneme tänulikkust, et Maret meiega Mustikaru lugu jagas, samas ka nüüdsest endal olevat hoidmise vastutust, sest kuni veel keegi tema olemasolu mäletab, ei ole see talu päriselt surnud.

Et ajal on teadupärast komme libiseda käest kiiremini kui keegi kunagi arvata oskab, hakkas Mädarale jõudmisega järsku õige rutt ning vaikselt muretses ka Kadjaste külamaja perenaine Tiina, kel meie jaoks öömaja valmis ning soe söök pliidil. Siiski, esmalt Mädara külaplats ja seal ootav Eliitkomando 2021 ehk Vändra päästekomando meeskond, kes korraldas meile tarviliku ja väga põneva ennetuskoolituse, mille raames saime proovida ka päästevarustuse kasutamist.

Osavamad viskasid täpsuse peale voolikuid lahti ja rullisid neid korralikkuse peale uuesti kokku ka, selles kategoorias oli kõige kindlama käega Heleri. Aili omakorda oli see vapper, kes andis endast maksimumi, et hapnikuballooni, -maski ja tööriistadega poolde mäkke ning sealt tagasi päästeauto juurde jõuda. Lähteülesanne oli, tõsi, tõusta tippu, aga ütles juba õpetaja Laurgi, et kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool, peaasi, et teed ise. Ja Aili tegi! Omaenda isiklikul nahal läbi elatule tuginedes tuleb aga tunnistada, et vaatamata lootustandvale kehaehitusele ei olnud ka rõhu all oleva kustutusvooliku hoidmine ning joatoru õigesse punkti suunamine ülearu lihtne ülesanne.

Et päästjad on superinimesed ja kangelased, keda meil kõigil hoida tuleb, selles pole kahtlustki!

Kella poole kaheks jõudis viimaks aeg kaasas olevad kompsud bussist Kadjaste külamajja sisse kanda, matkariided tubasemate vastu vahetada ning tühjaks läinud kõhud maitsvat kodust praadi täis süüa. Siis põgus puhkus, voodite valimine ja majaga tutvumine, millele järgnes töötuba, kus kaunistasime koos ära kaks Janelle loodud sünnipäevatorti. Loomulikult olid tordid suupärased juba enne, sees täpselt parajalt magusat ja muid maitseid, et aga oma kätega loodud ilu maitseb veel paremini, pole ju kellelegi saladuseks.

Kuniks taevas valgust, käisime veel tiiru õues, kus Maret õpetas käepäraste ja mitte nii käepäraste vahenditega tuld saama. Tulepulkade, vedela glütseriini, vatitupsude, kasetohu, terasvilla, kaaliumpermanganaadi, ajalehepaberi ja koroonapatareide vahel valides tuli võistluspaaridel kokku panna meelepärane hakatuskomplekt ning süüdata lõke. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et esines üllatusi, aga leegi said üles kõik.

Õhtu pidulik osa, mille avasid esinaise Kirsti tervitus ja kõne, kujunes meeleolukaks ning südantsoojendavaks. Meenutasime koos mööduva aasta tegemisi, igaüks rääkis, mis talle aastast kõige eredamalt meelde on jäänud. Tundub, et ülekaalukalt oli meeldejäävamaks sündmuseks septembris Viinistul toimunud VIII merepäästevõistlus, kuhu meie naised sõitsid mängima otse Pärnu lennujaamas toimunud ühisõppuselt, milles seekord lahendati pantvangikriisi. Tõepoolest, midagi põnevamat kui üks korralik õppus on raske välja mõelda, aga kui sellele järgneb veel pingeline võistlus, milles naiskodukaitsjatel nii hindajate kui mängijatena oluline roll täita, ei saagi see niipea meelest minna.

Tõsi, pisut nukraks tegi, et kõnealuse merepäästevõistluse võitnud meeskond sünnipäevakutsest tööülesannete tõttu viimasel hetkel loobuma pidi, kahjuks ei saanud osaleda ka ringkonna esinaine ja aseesinaine, kuid jõudsid hoopis üllatuskülalised!

Tähistamist jätkasime tordi söömise ja viktoriiniga, milles osalenud kolm võistkonda said kõik üllatuslikult tasavägiselt 39 punkti (välja arvatud üks võistkond, kes tegelikult sai 39,5 punkti, ent neil oli ka kõva konkurentsieelis organisatsiooni staažikamate liikmete näol). Mängude saalis moodustusid kiirelt paarid, et võtta mõõtu lauahokis, koroonas, piljardis ja lauatennises, suures saalis avanes aga eksprompt-näputööring, kus harjutati sõlmede tegemist.

Jaoskonna tänukirja aktiivse tegevuse eest 2022. aastal pälvisid Mai, Maret, Kaidi, Heleri, Pille, Helve, Silvia, Kirsti ja Ly.

Tagasihoidlikult lõpetades ütlen, et minu jaoks vist kõige armsam kogu õhtu juures oli see, et meil oli aega omavahel rääkida. Päriselt rääkida ilma, et koosoleku päevakava kammitseks või peaks hakkama koju sättima, sest hommik ootab uute kiirete ülesannetega. Meie pühapäevahommik ootas mugavates voodites ja madratsitel ülakorrusel, kostitades meid laisalt kell üheksa ärgates Mareti küpsetatud saiakeste ja keedetud kaerahelbepudru ning Pille ema tehtud moosiga.

Aitäh, Kirsti, Maret, Aili, Kaidi, Heleri, Ilvi, Janelle, Ülle, Mai, Liina, Pille, Erki, Kristofer ja Marek, perenaine Tiina ning toetajad Margus ja Heiki! Pikka iga ja põnevaid koostegemisi, Pärnu jaoskond!