Aastaplaani paika sättimiseks sai kogunetud Võsule...

Reedel, 27. juuni õhtul, startisimegi „hiljemalt” (kes teab, see teab) kl 19 kodumalevast Võsu poole ja seda ikka suurepärasel teekonnal „tunne oma kodumaad”. Kõigest üks jalasirutuspeatus ja olimegi mitme sõidutunni järgselt jõudnud meie ürituse siht- ja ööbimiskohta, NKK Võsu puhkemajja.

Laupäeva hommik puhkemajas tervitas meist igaüht võimalusega valmistada (lauale lahkelt lõigatud- jagatud mantist) kohvi kõrvale meelepärane hommikuvõileib või siis võis neid leibu olla ka mitu.

Peale hommikusööki muutus päevakord tüki maad asjalikumaks, nimelt käisime hakatuseks Eleri ettelugemisel (ja projektsioonipildina) läbi kõik meie selle aastaplaani juba tehtud tegemised ning täpsustasime üle veel tulevaste ürituste kohta käiva info. Ruth tõi toimunute hulgast esile, et sel aastal õnnestus hästi heategevusliku Sinilille kampaania müük.

Järgnevalt sai päev hoogu juurde Grete Arro koolitus-loengust, mis käsites motivatsiooni ja õppimist ehk siis mida me täna teeme, kuhu jookseme. Õppuste ja ürituste korraldamisel tekib enamasti peamine küsimus – kuidas me saame passiivsemad liikmed ehk nö dinosaurused kodust välja. Mis ja millistel tingimustel meid üldse nö välja tulemine motiveerib – see on alatine paras pähkel kõigile ürituste korraldajatele.

Toon siin mõned head Grete koolitusel öeldud nopped:

- Õpivõime säilib, kuniks me õpime – mitteõppimist on lihtne varjata;

- Õpi midagi, mida pole tavaelus vaja, need hoiavad meid ka toredana teiste jaoks;

- Pingutus peab olema maksimaalne, pinge võiks olla sh ainult vajalik;

- Baasasjad peavad olema kindlad;

- Kõige parem tagasiside on see, kui ülesanne ise annab tagasiside;

- Tuleb veenduda, mitte arvata.

Olen ise varemgi mõelnud tõsiasjale, et väga oluline on, kuidas keegi end NKK õppusel (koolitusel või ka üritusel) üldse tunneb. Kas ta meeldib meile ja meie temale... Kas me teeme oma vabatahtlikku tööd sellepärast, et me peame (oleme võtnud endale mingi kindla kohustuse ja/või rolli) või me ikka päriselt ka tahame teha?

See meie nö tajude taburett, ehk kuidas me end tunneme, toetub kolmele jalale:

1) Seotus – tunned, et oled teistega seotud ja kuulud nendega kokku ning tahad seetõttu panustada;

2) Kompententsus – hakkamasaamise tunne erinevates situatsioonides, ka väljakutset pakkuvate ülesannetega. Tead, mida oodatakse ja kuidas seda saavutada, mõistad reegleid ja kokkuleppeid ning tead, kust saab abi ja nõu.

3) Autonoomia – vajadus toimuvat ise juhtida, saab teha valikuid, mis on mõtestatud tema enda vaatenurgast. Saad pakkuda ideid ja lahendusi ning neid kuulatakse.

Lihtsustatult siis - motivatsiooni tekitamiseks on vajalik tunda, et oled sinna üritusele oodatud ja sa nö meeldid neile. Lisaks ei tohi korraldatav tegevus tunduda mõttetu ja infot tuleb kogu aeg jagada, ka siis kui seda infot pole. Me vajame oma sotsiaalseid suhteid, mis tähendab, et uue tulija või ka vana taastulija peame võtma vastu nii, et tema „tajude tabureti” jalad oleksid kindlalt maas ja me ei mõjuks nö hirmutavalt. Siis ta tuleb ka järgmisel... ja ülejärgmisel korral, sära silmis ja tahab ise ka päriselt kaasa lüüa. Ja kui siis annad talle usalduse, siis ta võtab ka varsti vastutuse.

Õhtupoolikul sättisime meie jaoskondade eelnevalt koostatud 2026 aasta tegemisi kalendriga kooskõlla. See jaoskondade tegevuste jaotamine kalendrisse võttis ikka korraliku aja – lisaks jaoskondade endi ürituste paigutamisele tuli arvestada nii ringkonna kui ka ülevalt alla antud tegemiste kuupäevadega.

Õhtu osas pingelist korralduslikku reglementi meile ette nähtud ei olnud, küll aga mainiti võimalusi sellega nö toime tulekuks. Vihm oligi loobunud õue kastmisest ja tuulgi tõmbas hinge – see kooskõla võimaldas meil tutvuda suvituskoha vaatamisväärsuste- ja otse loomulikult teha tutvust (kes kuidas) ka Käsmu lahega.

Pärast pühapäeva hommikukohvi valisime hääletades esikolmiku NKK üleriigilistest üritustest, mida Võrumaa Ringkond 2026 aastal võiks omale korraldada võtta. Seejärel panid jaoskonnad pead ja mõtted kokku liikmete tunnustamise teemal, mis küttis üsnagi kirgi üles. Kas ja kuidas jätkata ning mis moodi annaks seda ühetaoliselt, ilma subjektiivse faktorita mõõta. Jaoskonnad nimetasid ka rida meeneid, millega meie aktiivsemate vabatahtlike panustajate tuju võiks edaspidigi tõsta.

Pühapäeva lõunaks saime kõigi Eleri nädalavahetuseks plaani võetud tegvustega lõpusirgele, meie teisi innustavad „kiidudki” kaaslaste kohta said igal meist valmis tehtud ja Võsu ürituses osalenud mõnusatele kaaslastele üle antud. Kähku tühjenesid asjadest meie toad ja said korda muudki ruumid ning autodki said koju (ja Ruthil „Iseoma” peole toitlustama) sõiduks koormatud. Meie sõidukijuhi rollis Kristiina heakskiidul otsustasime taas jätkata marsruuti „tunne oma kodumaad” ja sedasi saime näha, pidistada, katsuda ja kõndida Eesti esimesel katusega puitsillal Järuska sillal, mis viib üle Rannapungerja jõe.

Sellistest koosolemistest laedki ennast ja tekib osalejate sotsiaalne seotus.

Oli tegus ja tore nädalavahetus – tänud korraldamast!

An4