Mida on meil õppida Ukraina kogemusest

Esmalt lendasime Varssavisse ja seal ootasid meid kaks väikebussi, kuhu end sisse mahutasime. Liiga palju seal just ruumi polnud, aga iga päevaga harjusime selle “õlatundega” üha enam - ehk siis istusime kenasti õlg õla vastas. 

Esimene sihtpunkt oli Lviv, mis tervitas meid oma iseseisvuspäeva õhtul. Linn oli pidulik, kuid mitte rõõmus – kõiges oli tunda sõjaväsimust.
Tänavatel oli näha, et kriisivalmidus on saanud igapäevaelu osaks. Paljudel hoonetel olid keldriaknad kaetud liivakottide või kiledega ning tänavatel seisid generaatorid. Inimesed olid harjunud ootamatute häirete ja varjumise vajadusega, kuigi suur osa kohalikest enam iga häire puhul varjendisse ei lähe – pidev valmisolek väsitab.

Ukraina päästeteenistus SESU (State Emergency Service of Ukraine) töötab sõja ajal uskumatult keerulistes tingimustes. Päästekomandod on potentsiaalsed sihtmärgid, varjumine ja tehnika hajutamine on nende  igapäevaelu osa. Lisaks on tavapärased topelt rünnakud, ehk siis rünnatakse päästetöid tegevaid esmareageerijaid.
Rünnakutest puutumata ei jää ka psühholoogid ja demineerijad, nemadki kannavad päästetöödel killuvesti. 

Kuidas toimib Ukraina elanikkonnakaitse

Kohtumistel SESU esindajate ja kohalike omavalitsustega jäi kõlama mitu olulist mõtet.
Ukraina ei olnud sõjaks valmis. Tasub märkida, et nende jaoks algas sõda 2014. aastal.  Inimeste teadlikkus ja valmisolek olid 2014. aastal peaaegu olematud. Täiemahulise sõja algus muutis kriisivalmiduse veel olulisemaks -  nüüd on igal kohalikul omavalitsusel kriisiplaanid, varjumiskohad, evakuatsioonisüsteem ja regulaarsed ja koordineeritud elanikkonnakaitse koolitused.

• Varjendid – näiteks Lvivi oblastis on umbes 6000 varjendit, mida võivad kasutada kõik elanikud, olenemata omandivormist. Varjendi avamata jätmine õhuhäire korral on kriminaalkorras karistatav.
• Ohuteavitussüsteem – põhineb nutirakendusel, mis näitab nii hoiatusi kui ka lähimaid varjumiskohti. Lisaks kasutatakse sireene ja vahel ka ruuporitega sõidukeid.
• Kerksuskeskused – ehk kriisikindluse keskused (points of invincibility)  pakuvad elektrit, vett, toitu, arstiabi, lasteala ja ajutist peavarju.
• Evakuatsioon – toimub erivarustusega soomustatud bussidega, kaasa võetakse ka lemmikloomad. Igas meeskonnas on psühholoog.
• Koolitused – elanikkonnakaitse, tuleohutuse ja esmaabi õpetamine algab koolidest. Täiskasvanutekoolitused toimuvad läbi omavalituse, avaliku ja erasektori asutuste. Koolitatakse asutuste juhte ja nemad omakorda koolitavad oma töötajaid. Koolitused on kohustuslikud ja neid peab läbima iga 3–5 aasta järel.
• Community Rescue Officer – kogukonna päästeohvitser, kes on SESU väljaõppe saanud, koordineerib kohalikus omavalituses kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse alast tegevust ning teeb koostööd kohalike ametkondadega.

Muljetavaldav oli Lutskis nähtud ennetuse klass lastele, kus tuleohutuse ja kriisiteemasid õpetatakse läbi mängu ja kogemuse – suitsu väljaajav pliit, virtuaalne päästeauto ja miinide maketid olid osa praktilisest õppest. Viimaste puhul on siiski oluline mainida, et isegi maketti ei lubata lastel kätega puudutada, see võib tekitada valesid seoseid ja laps ei saa päris lõhkekeha leides aru, et see on ohtlik. 

Õppetund, mida siit kaasa võtta on kindlasti see, et kriisivalmiduse ja ohutusealaseid teadmisi ning oskusi tuleb õpetada varakult ja regulaarselt.

Reisi üks meeldejäävamaid hetki oli öö Kiievis, mil saime esimest korda kuulda õhuhäiret ja varjusime hotelli keldris olevas varjendis. Seal tutvusime sloveeniga, kes kuuldes, et oleme Eestist, hakkas puhtas eesti keeles laulma  „Mu isamaa on minu arm“. Tõsi, sellega tema eesti keele oskus piirdus. Selgus, et laulev sloveen on tuntud koomiksite joonistaja Dr. Horowitz ning ta demonstreeris oma annet ja joonistas öö jooksul meist kõigist karikatuurid. Mehi joonistades saatis ta oma tegevust humoorikate kommentaaride ja märkustega ning sellega aitas meil pinget maandada ja öö möödus kiiresti. Magamisest ei tulnud küll enamusel meist midagi välja. 

Hommikul selgus, et see oli sõja algusaegadest saadik mahukuselt teine rünnak. Ukraina poole saadeti üle 600 drooni ja erineva raketi, millest enamuse suutis õhutõrje kahjutuks teha, aga Kiievis tekitati siiski suuri kahjusid ja hukkusid inimesed. Kõige suuremate kahjudega sündmuskohta viidi meid hommikul ka päästetöid vaatama. Tegemist oli elurajoonis asuva viiekordse elumajaga, kus raketi tabamusest oli keskel suur auk. Oli palju kannatanuid ja ka hukkunuid, hommikul ei olnud täpne arv veel selge ja päästetööd alles käisid. Kohal oli kümnete kaupa erinevaid päästeautosid ja rasketehnikat, sealhulgas ka tõstukid, kraanad, robotid ja kopad. Robotid vedasid kannatada saanud sõiduautod eemale, et päästjad oma tehnikaga ligi pääseks. Nööripäästjad turnisid üleval varemetel ja aitasid paneele ning muid seinte tükke eemaldada, koerad ootasid võimalust otsinguid alustada ja loomulikult käisid veel ka kustutustööd. 

Kohapeale oli üles pandud SESU staap, Punase risti telk, nö kerksuskeksus puhkealaga, passiameti (meie mõistes siis PPA) telk, linnavalitsuse telk ja sinna olid kohale tulnud ka psühholoogid ning veel paljude ametite esindajad, nt autoregister jms. Kõik vajalikud osapooled selleks, et inimesed saaksid kohe vajaliku abi, oma dokumendid taastatud ja lähedaste kohta infot, sooja, süüa, juua ja muud vajalikku. Vaatepilt oli karm ja kindlasti sööbib kõigile meile kauaks ajaks mällu.

Mida saab Eesti Ukrainalt õppida?

Ukrainlased on pidanud kiiresti õppima ja kohanema – nende kogemus on hindamatu. Ka Eestis tuleb mõelda, mida saame oma valmisoleku tugevdamiseks üle võtta.

Reisi järel jäi kõlama mitu konkreetset soovitust:

1. Tugev kogukondlik valmisolek.

– Kogukonnad vajavad oma „päästeohvitsere“, kes tunnevad piirkonda ja inimesi ning koordineerivad kriisivalmiduse tegevusi oma piirkonnas.

– Kogukondlik koostöö peab olema osa elanikkonnakaitsest, mitte kõrvaltegevus.

2. Regulaarne elanikkonnakaitse koolitus.
– Mitte ainult ametnikele, vaid ka elanikele, koolidele ja ettevõtetele.
– Õppused peavad olema praktilised: varjumine, esmaabi, evakuatsioon, kodused varud.
3. Selged juhised ja teavitamine.

– Ohuteavitussüsteem peab jõudma igasse telefoni ja kodusse.

– Inimestele tuleb anda teadmised, kuidas kriisiolukorras käituda – süsteemselt ja  ilma paanikata.

4. Varjumiskohtade süsteem ja kontroll.
– Ka Eestis tuleb teada, kuhu varjuda ning kuidas luua sobivaid varjumiskohti.
– KOVid saavad koos Päästeametiga koostada varjendite registri ja vajadusel ka teavituse.
5. Psühholoogiline tugi kriisi ajal.
– Ukraina kogemus näitab, et psühholoogiline esmaabi on sama oluline kui füüsiline.
– Tuge vajavad ka päästjad ja vabatahtlikud.
6. Inimlik ja väärikas suhtumine.

– Ukrainlased on ka keset sõda soojad ja külalislahked. Nad olid väga tänulikud eestlastele nii humanitaarabina toodud päästeautode eest kui ka selle eest, et julgesime praeguses keerulises olukorras minna nende juurde külla.

Reis Ukrainasse näitas, et igapäevaelu jätkub ka sõja ajal - lapsed käivad koolis ja mängivad mänguväljakutel ning täiskasvanud teevad oma igapäevast tööd ning vajadusel veedavad ööd varjendites. Ukrainlased elavad teadmisega, et sõda võib kesta veel kaua, kuid nad ei loobu oma riigi teenimisest.

Eestil on praegu võimalus õppida Ukraina kogemusest just valmisoleku ja ühtustunde suurendamiseks. Kriisideks valmis olemine ei tähenda ainult varusid ja plaane, vaid ka tugevat kogukonda, teadlikke inimesi ja usku, et igaühe panus loeb.