Kaie Rohtla lugu – mina olen naiskodukaitsja!

Minu lapsepõlv möödus väikeses asulas, kus lastel ei olnud palju erinevaid võimalusi vaba aja sisustamiseks. Kuuldes sellest, kui vahvaid tegevusi teevad kodutütred, tundus see esimesest hetkest just see kuhu pean kuuluma. Sain aktiivselt omavanuste lastega üle maakonna ja riigi suhelda ning aktiivselt aega veeta. Tuttavad, kes olid organisatsiooniga juba liitunud, suutsid tegevusest nii innustunult rääkida, võtsin vastuse otsuse – minust saab kodutütar.

Minu lugu algab 05.01.1996, kui Puurmani Julius Kuperjanovi nimelises rühmas andsin kodutütre tõotuse. 

Naiskodukaitsja lugu algab aastal 2000, kui liitusin Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna Kursi jaoskonnaga. 2004 liideti Kursi jaoskond Põltsamaa omaga ning seal olin kuni 2024 aastani kui elutee tõi siia Harjumaale Kiili jaoskonda. 

Noore neiuna saades 18, tundus minu jaoks nii loomulik jätk liituda Naiskodukaitsega ning panustada edasi nende ridades. Mulle meeldis, et organisatsioon oli aktiivne ning tegutsemise võimalusi väga laialdaselt. 

Täna, vaadates tagasi möödunud 25. aastale Naiskodukaitses, on tore olnud jälgida organisatsiooni orgaanilist arengut ja näha, et muutumine toimub vastavalt vajadusele. Minu algusaegadel oli tegu selgelt sõjalise organisatsiooniga. Vahepealsetel aegadel tundus, et organisatsioon pehmenes, otsides laiemat kõlapinda ka nende naiste seas, kellele relvad huvi ei paku. Nüüd oleme taas ringiga läinud selgelt riigikaitse suunale.

Kas mind on need 25 aastat mõjutanud? Aga loomulikult - olla nii pikka aega ühe organisatsiooni osa,  see on olnud suur osa minu elust. Kindlasti on see mulle ka isiklikus plaanis mõju avaldanud. Olen kindel, et siin kogetu on teinud minust parema inimese. Tunnen ennast uutesse situatsioonidesse sattudes üsna kindlalt, et tulen olukorraga toime, kuna olen saanud ennast Naiskodukaitses proovile panna väga erinevates olukordades ja tean, et ei jää hätta. Samuti olen kindel, et kriisiolukordades olen valmis olema eesliinil. 

Kõik see aeg ei ole mind pannud kordagi mõtlema sellele, et aitab küll – liiga pikalt ühes kohas. Kohe kindlasti mitte. Loomulikult on elus olnud aegu, kui Naiskodukaitse tegevus on olnud pigem tagaplaanil. Mul on kaks väikest last ning nende beebiajal osalesin ma jõudumööda üsna väikese koormusega organisatsiooni tegevuses, kuid olin kindel, et saan aja möödudes taas aktiivsemalt osalema hakata. Seetõttu ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et peaksin organisatsioonist lahkuma. Armastus kodumaa vastu ju püsis endine ja soov olla valmis riiki aitama samuti.

Naiskodukaitse on eriline võimaluste pagas end proovile panna nii erinevates tegevusvaldkondades kui rollides. Olen olnud tavaliige, tegutsenud pea 15 aastat Põltsamaal jaoskonna juhatuses või aseesinaisena ning osalenud ka Jõgeva ringkonna juhatuse töös 2007 - 2008. Samuti olen olnud keskkogu delegaat. Olen panustanud formeerijana, kuulunud side ja staabi gruppi ning evakuatsiooni rühma. Olen käinud erinevatel patrullvõistlustel, lastelaagrites köögis abis. Kõige väiksem kogemus on meditsiini ja avalike suhete alal, kuid olen ka nende erialade võistlustest osa võtnud. Sisuliselt olen käinud igal pool, kui on abi küsitud ja mul on vähegi võimalik olnud. Usun et olen Naiskodukaitses kõike proovida saanud, mis organisatsioonil pakkuda on olnud.

Tänaseks olen endale valinud staabiassistendi rolli. Usun, et staabis saan oma oskusi kõige paremini rakendada. Olen osalenud ka erinevatel rännakutel ja matkadel väga hea meelega, kuna väljakutsed mulle meeldivad. Olin oma endise jaoskonna juhatuses väga pikalt aseesinaise rollis just sellepärast, et elasin kaugel ja ei tahtnud seetõttu võtta põhivastutust, kuid kogemusi jagasin heal meelel. Liialt ma teisi õpetama ei kipu, kuid kui nõu ja arvamust küsitakse, siis jagan ikka oma teadmisi.

Kui minult vahel küsitakse, kui oluline on, et naised osaleksid riigikaitses ja kogukonnaelus siis on minu vastus lihtne ….. väga oluline. Oluline on teadlikkus.

Olles teadlikud, teeme oma elus kindlasti paremaid valikuid. Ja ise juures olles, on võimalik infot saada otse allikatest. Kui inimene on riigikaitsest huvitatud, siis kindlasti tasub pöörduda kuskile, kust on võimalik saada vahetut infot. Selleks võib vabalt olla Naiskodukaitse või kogukonna üritused.

Näen, kuidas organisatsiooni tegevus avaldab mõju nii noortele kui kogukonnale. Mina ju ise alustasin ka kodutütrena, elades väikeses maakohas. Edasi Naiskodukaitses olin väga pikalt samuti väikese maakoha jaoskonna liige. Väikeses kohas on vähe võimalusi ühiskondlikult aktiivne olla. Meie tegevus oli võimalus kodust välja tulla, erinevatel generatsioonidel kokku saada ja mõtteid vahetada.

Nii koos tegutsedes erinevate inimestega, kes on erinevatest põlvkondadest, muutuvad ja kasvavad meie väärtused, hinnangud. Pean väga oluliseks vahetut suhtlemist. Loomulikult on tänasel päeval internetikohtumistel omad plussid, kuid päriselt inimestega kokku saamist ja mõtete vahetamist ei asenda miski. Kõige väärtuslikum ongi olnud kohtumised väga erinevate valdkonna inimestega, kes on muidu elus ühte seltskonda ilmselt ei satuks. Nii tore on näha, et kuigi inimesed võivad olla väga erineva taustaga, siis ühiseid maailmavaateid ja väärtusi omades on vestlused alati sütitavad ja mõtlemapanevad.

Pean oluliseks meie vabatahtlike meelespidamist ja tunnustamist, sest me kõik paneme organisatsiooni tegevustesse aega enda perede, tööde ja muude tegemiste kõrvalt. Naiskodukaitses on mitmeid võimalusi kuidas inimesi meeles pidada – ka mulle on erinevaid tänukirju ja meeneid on aastate jooksul kogenud. Kõrgelt hindan seda, et organisatsioon on pidanud mind vääriliseks tunnustada Liiliaristi IV klassi teenetemärgiga ja nüüd 25. aasta staažimärgiga. Lisaks olen olnud võidutule tooja. Muidugi on tunnustus tore, kuid selline eraldi nimetamine või teiste hulgast esiletõstmine ei ole olnud kunagi minu eesmärk. 

25 aastat ühes organisatsioonis on arvestatavalt pikk aeg, kus võiks mõelda, et kõik on ennast ammendanud. Kui minul oleks võimalus täna, keerata aeg tagasi ja alustada uuesti 25. aasta tagust teekonda, siis teate… mina ei teeks mitte midagi teisiti. Alustaksin täpselt sama moodi kodutütrena, õiges vanuses liituksin Naiskodukaitsega ja jõuaksin aastates samasse kohta kus täna.

Võtaksin täpselt sama entusiasmiga osa kõigest, kuhu vähegi tollel ajal jõudsin ja teeksin seda kõike uuesti. Olen tänulik ja hindan kõrgelt teadmiste ja kogemuste pagasit, mille olen Naiskodukaitsest saanud.

Eelmised laused annavad kindlasti aimu, et ma ei kavatse ka peatuda sellel teekonnal organisatsioonis. Olen jätkuvalt kindel, et Naiskodukaitse annab mulle vajalikud tööriistad, et suudaksin võimalikes kriisisituatsioonides aidata ennast, oma peret ja mind ümbritsevaid inimesi. Samuti olen veendunud, et alati on midagi uut, mida juurde õppida ja organisatsioon seda ka võimaldab, kui vaid endal tahet on.

Minu eesmärgiks on jätkata taas oma aktiivsemat ajajärku Naiskodukaitses.

Minu kohus!

" Olen väga tänulik Jõgeva ringkonnale. Olin nende ridades 24 aastat ja need inimesed on alatiseks minu südames erilisel kohal." 

Kaie Rohtla sõnad seadis tekstiks kokku Harku jaoskonna naiskodukaitsja Liina Riismaa.