Metsanurmes läks pulss lakke – kodutütred võistlustules

Hommikul Metsanurme külakeskusesse jõudes olin väga üllatunud. Kell oli alles 7.45, kuid autode rivi oli nii pikk, nagu hakkaks kohe suuremat sorti pidu. Peagi sain võistluse peakorraldajalt, Naiskodukaitse Harju ringkonna meditsiinigrupi juhilt Kersti Puuseppalt teada, et võistlusega oli seotud kokku 135 inimest.

Võistlusele oli registreerunud 13 kodutütarde võistkonda vanemas vanusegrupis ehk alates 12. eluaastast, võistlustulle astus neist 12. Peamiselt olid osalejad Põhja-Maakaitseringkonnast (Tallinn, Harju- ja Raplamaa), kuid võistlema tulid ka Viru-, Lääne- ja Järvamaa kodutütred. 

Ettevalmistused käisid juba täie hooga. Grimeerijad tegutsesid nagu liinitöölised, kelle käe alt ilmusid järjest välja eriilme ja -raskusega kannatajad ehk rollimängijad. Verd oli palju – õnneks oli see kunstveri. Sagimist jagus ning vahele kostsid kohtunike hüüded: „See on vedel veri!“, „Mul on kannataja kadunud!“, „Kus on minu punkti inimesed?“, „Kanistrid veega võta ise kaasa!“, „Lapsevanema load on minu käes!”, „Pärast saab verd peale valada!“ ja „Minu veri on lapikus pudelis!” Kersti ja võistluse peakohtunik esmaabiinstruktor Ruth Pääsuke rääkisid ka eelmise õhtu ettevalmistustest: „Keetsime verd ja tegime ville.“ Konteksti teadmata võinuks jääda mulje, et olen sattunud õudusfilmi.

Kannatajad ja kohtunikud asusid oma võistluspunktide poole teele ning juba hakkas kohale jõudma rõõmsaid kodutütreid, kelle silmist oli näha põnevuse ootust.

Peakorraldaja tervitas noori ja tuletas meelde, et võistlus on hea koht uute oskuste õppimiseks ja olemasolevate kinnistamiseks. Eksimist ei maksa karta – see on turvaline keskkond, kus eksimusest ei sõltu kellegi elu. Samuti rõhutas ta meeskonnatöö olulisust ja julgust tegutseda ka siis, kui pulss on tavalisest kiirem. „Hakkab juhtuma – pulss lakke ja võistlus alaku!“ nende sõnade saatel läks võistlus käima.

Tahtsin võistluse käigus kohtuda võimalikult paljude noortega ning hakkasin võistluspunkte vastupäeva läbi käima. Fotograafid alustasid võistluse jäädvustamist raja erinevatest kohtadest. Seetõttu nägime võistlejaid punkte läbimas erinevatel aegadel ning fotod on eelkõige illustratiivsed ega kajasta täpselt seda hetke, mida loos kirjeldan.

Esimesena sattusin punkti, kus tuli osata läbi viia TCCC ehk taktikalist lahingkannatanu käsitlemist. Sellises olukorras kiirabi appi ei tõtta ning vajalik esmaabi tuleb anda kohalviibijatel endil.

Noored mõtisklesid hetke ja asusid juhiste järgi tegutsema. „Kuidas ma selle relva kaitseriivi peale saan?“ küsis üks tüdrukutest. „Sina oled laskmas käinud ja tead kõige paremini“ teatas teine.

Pärast enda ohutuse tagamist tuleb otsida ja peatada kannatanu suured verejooksud, seejärel kontrollida hingamist, avada vajadusel hingamisteed, otsida teisi vigastusi, hinnata kannatanu seisundit ning lõpuks ta soojalt katta.

Keeruline ülesanne, kuid kodutütred olid tegusad. Kohtunikelt saadi kaasa ka hea soovitus: „Määrake endale juht ja teised teevad asju käsu peale – aitamine on siis rohkem koordineeritud. Suhelge omavahel rohkem.“

Järgmisena leidsin ennast ootamatu pöörde saanud piknikult, kus üks naistest tõmbas endale õunatüki kurku. Õnneks oli lähedal järgmine kodutütarde võistkond, kes kiiresti appi tõttas. Mida teha siis, kui inimene köhib, kuid olukord ei leevene? Esmalt tuleb teda julgustada köhima. Kui sellest abi ei ole, võib anda kuni viis lööki abaluude vahele, suunaga ülespoole. Kui võõrkeha tuleb varem välja, pole rohkem lööke vaja. Kui ka sellest abi ei ole, tuleb rakendada Heimlichi võtet ja helistada numbril 112.

Köhimisest nõrkevat piknikulist vaadates tulid vägisi meelde Kersti sõnad: „Kairit Lille käis veel oma aiast värsket kraami korjamas, et kannataja saaks ise valida, mis talle kurku läheb. Valikus on õun, tomat ja kurk." Milline hoolivus.

Tekkinud olukorrast ehmunud piknikukaaslane vajas aga psühhosotsiaalset esmaabi ja soojalt katmist. Just selleks on teadmised ja oskused vajalikud – et oskaksime esmast abi anda ega muutuks ehmatuse tagajärjel ise abivajajaks.

Kohtunik andis ka nendele noortele kaasa julgustavad sõnad: "Suhelge omavahel rohkem, tehke rohkem koostööd. Te olete üks tiim ja üks löögirusikas." 

Teed mööda edasi kõndides jõudsin avariipaigale. Mehed, naised ja lapsed olid pillutatud järsule jõekaldale ning abistajatest eraldas neid lai ja sügav jõgi. Võistlejatel oli olukorraga tutvumiseks vaid hetk, seejärel tuli eemalduda ja helistada 112. Tavaliselt tehakse selline kõne „mängult“ ning kõnele vastab kõrval olev kohtunik, kuid seekord anti võistlejatele päris telefon ja kõnele vastas Häirekeskuse töötaja Maret Kommer.

Häirekeskusele tuli mälupildi põhjal võimalikult täpselt edastada info kõigi kannatanute, nende vigastuste ja sündmuskoha kohta. Kui lihtne on kutsuda abi kohta, mis asub keset metsa ja kus oled võib-olla isegi esimest korda? Kuidas need koordinaadid siis ikkagi üles leida? Ava kaardirakendus, hoia sõrme oma asukohal ja vajalikud numbrid ongi olemas. 

Järgmine sündmuspaik avanes raiesmikul. Kännul istuv kannatanu oigas, veidi eemal seisis keegi kännu otsas, peksis puukaikaga maad ja kordas hirmunult: „Neid on siin nii palju! Ma ei tule siit ära!“ Silme ette kangastub kultusfilm „Siin me oleme“, kus bravuurikas naisterahvas teatas lakast: „Ma ei tule siit alla!“ 

Hoidsin ennast ohutusse kaugusesse ja jälgisin tegevust. Ka see olukord lahendati hästi ning kohtunik tunnustas noori just selle eest, et nad esmalt enda ohutuse tagasid: „Mulle väga meeldis see, kuidas te sündmuskohta kontrollisite. Super! Ei pea kohe tundmatusse tormama.“

Ka küsimuste abil saab välja selgitada, kas jäsemevalu võis olla rästiku „kiire puudutuse“ tagajärg. „Kas sa näed kahte väikest torkejälge?” Peale salvata saamist tuleks püsida võimalikult rahulikuna, sest liikumine kiirendab mürgi levikut organismis, ning helistada 112. Kuna salvamiskoht läheb tavaliselt paiste, tuleks eemaldada kõik esemed, mis võivad turse tõttu soonima hakata. Ka salvamiskoha jahutamine aitab olukorda leevendada. 

Järgmises punktis sai testida teadmisi, kuidas transportida kannatanut näiteks metsast välja olukorras, kus kiirabi ligi ei pääse ja abivahendeid napib.

Teekond viis läbi kodutütarde laagri. Oli lõunapaus, kuid ega õnnetused aega ja kohta küsi. “Kuum, siin on nii kuum!” kõlavad peas tuttavad laulusõnad. Üks tütarlaps oli ülekuumenenud, teine oigas raskete põletushaavade käes. Esialgu oli võistkond nõutu, kuid peagi koguti end ja teadmised hakkasid esile kerkima. Kui on kuum, tuleb jahutada – mida kuumem (loe: põletuse korral), seda pikem jahutusperiood. Kuna voolavat vett ei olnud, millega põletust piisavalt kaua jahutada saaks, leiti alternatiiv - riie veega märjaks teha.

Teisel kannatanul võeti liigsed riided seljast ja pakuti juua. Meeles tasub pidada, et ka soojal suvepäeval võib maapinnal külm hakata. Kehasooja aitab tõhusalt hoida näiteks termotekk.

Järgnes lõbus vahepala: kahe minuti jooksul tuli ilma sõnu kasutamata seletada võimalikult palju meditsiiniga seotud mõisteid. Vaatasin imetlusega Lääne Kodutütarde sooritust – isegi „massiline verejooks“ ja „termotekk“ polnud nende jaoks liiga keerulised sõnad.

Metsanurme matkarajal edasi liikudes kostsid jõerannast appihüüded. Hääle poole tõtates märkasin üllatusega, et samas suunas jookseb ka hulk mudilasi. Olin hetkeks segaduses, kuid kiirustasin edasi. Hiljem selgus, et lapsed olid tulnud matkarajale sünnipäeva pidama. Elevust oli palju, kui selgus, et seekord oli sünnipäevapeole vürtsi lisamas üllatuslik esmaabivõistlus.

Sündmuskohale jõudes märkasin, et keegi oli kummipaadist vette kukkunud ja hulpis kiirevoolulises Keila jões. Esmalt tuli inimest meenutav kannatanu veest välja saada ja seejärel  vajalikku esmaabi anda - märjad riided eemaldada ning nii alt kui ka pealt soojalt katta. Samal ajal jooksis üks võistlejatest juba kiirabile vastu, et juhatada abi õigesse kohta.

Selle punkti juures jagasid oma teadmisi ja kogemusi kohalikud koolitajad MTÜ-st Õpime Aitama. "Veest päästmise puhul on kõige olulisem meeles pidada, et hädasolijale ei minda ise vette järele. Esmalt tuleb helistada 112 ja kasutada võimalusel abivahendeid, näiteks päästerõngast või viskeliini,” selgitasid koolitajad. Aga kuidas viskeliini kasutada, kui varasem kogemus puudub? Selgeks sai, et sellest ei tasu enne viskamist lõngakera teha ning vett pole samuti mõtet välja valada – nii lendab liin paremini.

Punktis toimetasid Rapla, Kohila ja Kaiu kodutütred, kelle tegevus pälvis koolitajatelt tunnustust:  „Väga hästi pakitud – soe oli nii alt kui ka pealt ja müts pandi ka pähe. Nagu päris päästjad kohe. Ülihästi tehtud!“ Selgus, et mõned tüdrukud olid lausa sukeldumisõpetust saanud. Tore näha, et meie noortel on huvitavad ja mitmekesised teadmised.

Järgmisena jõudsin tagasi loo alguses kirjeldatud „lahinguväljale“. Legendi järgi oli kogukondlik matkapäev tugeva äikesetormi tõttu traagiliselt lõppenud ning murdunud puud olid vigastanud 14 inimest. Kuna kiirelt oli võimalik kohale saada vaid üks-kaks kiirabibrigaadi, tuli teha triaaž ja otsustada, kes neist vajab abi kõige kiiremini.

Rohelise kaardi said need, kes suutsid ise liikuda, kollase need, kelle seisund oli tõsine, kuid stabiilne ning punane kaart jagati eluohtlike vigastustega kannatanutele. Abivalmis kodutütred olid valmis siduma ka haavu, kuid kohtunik selgitas hiljem: “ainuke esmaabi, mida triaažis antakse on žgutt massiivsetele verejooksudele ja hingamisteede avamine”.

Punkti jõudes ja võistkonda oodates tekkis mul võimalus uurida, kust metsa alla laiali pillutatud mehed tulnud on. Selgus, et oma panuse võistluse mitmekesisusse ja noorte õppimisse andsid Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijad ning kannatajad Eesti õhuväest. Uurisin ajateenijatelt, mis tundega nad sellises rollis on ja kas saavad ka ise midagi uut kõrva taha panna. Selgus, et Eesti metsade rüpes on täitsa tore olla. Kuigi ka neile õpetatakse meditsiini, tuleb kordamine alati kasuks. Võistlust kiideti huvitava ülesehituse ja selle eest, et kogu tegevus toimub õues. Hea meelega ollakse valmis ka edaspidi ülla eesmärgi nimel kannatama (loe: rollimängus osalema).

Kiirustasin järgmisse punkti, kuid seal ei õnnestunud mul ühegi võistkonnaga kohtuda, õnneks oli fotograafil parem ajastus. Selgus, et suvilas oli kirvega oskamatult ringi käidud ning puu asemel oli see tabanud hoopis jalga. Tulemuseks oli massiivne verejooks, mis vajas kiiret sekkumist. Kahjuks ei suutnud kannatanu kaaslane vajalikku abi pakkuda, vaid minestas ja vajas ise abi.

Ees ootas anatoomiatund. Skelett Julius lootis, et talle asetatakse organid ja luude nimetused õigetesse kohtadesse, kuid võistlejate teadmised olid erinevad ning nii pidi Julius aeg-ajalt leppima ka üllatuslike lahendustega. Tagasihoidlik mees ei protestinud, vaid lasi vaikides kõigel endaga juhtuda. 

Edasi liikudes märkasin metsavahel kummalist seltskonda. Üks inimene oli auto ukse vahele maha vajunud ja täiesti kontaktivõimetu. Tema kaaslane oli olukorrast selgelt häiritud ja ähmi täis, kuid pidas siiski olulisemaks pooleliolevat videot edasi filmida – jälgijad tahavad ju nende live-lugusid näha. Instagrami sai kiirelt äge lugu üles ja TikToki oli vaja ka videot, kuid abistajad katkestasid tema tegevuse ning suunasid ta eemale rahunema.

Võistlejatele tundus olukorra hindamine keeruline. Kas auto oli juhtunuga seotud või mitte? Kas kannatanut tohib liigutada või pigem mitte? Rahunema suunatud kaaslane andis samal ajal vihjeid: „Me pidime just sööma minema, kõhud olid väga tühjad.“ Lisaks mainis ta kotis olevaid ravimeid ja seda, et kaaslane pidavat end vahepeal süstima. Ahaa, diabeet!

Süstal oli tõepoolest kotis, kuid kas seda tohib kasutada? Kui sa pole meedik, siis teist inimest ei süsti, ütlevad juhised selgelt. Küll aga oli kotis veel midagi – pulgakomm ja mesi. Kas neid tohib anda või teeb see olukorra hoopis hullemaks?

Kohtunike tagasisidest selgus, et magus oleks sellises olukorras olnud sobilik abiline. Kui mesi on inimese enda kotis, võib eeldada, et tal pole mee vastu allergiat. Seega sobib mett mokale määrida küll – õigemini määritakse mett suu limaskestale huule ja igeme vahele – ning pulgakommi võib lasta põses sulada. Tavalise väikese kommi puhul on aga lämbumisoht.

Korrati üle, kuidas sellises seisus inimesele läheneda: „Kõneta, raputa õlast, tee valuvõte, kontrolli hingamist!“ Kui inimesel on pea rinnal ja hingamine korisev, tuleb hingamisteed kiiresti avada ning asetada ta stabiilsesse küliliasendisse. Kui aga pole kindel, mis inimesel viga on või kuidas teda aidata, tee 112 kõne kohe.

Hädaabikõne puhul on oluline öelda, kus piirkonnas abi vajatakse. Näiteks Metsanurme on üsna levinud kohanimi – lisaks Saku vallale leidub samanimelisi paiku ka Lääne-Virumaal, Pärnu-, Võru-, Põlva- ja Jõgevamaal.

Juba ainuüksi tagasiside kuulamise pärast tasub sellisele võistlusele tulla. Sealt saab palju kasulikku infot ja juhiseid edaspidiseks. Ka selles punktis jagati tähelepanekuid lahkelt ja toetavalt: „Omavaheline koostöö on väga tähtis. Suhelge julgemalt. Julgege kõva häälega välja öelda, mida te mõtlete. Ka seda on sobilik öelda, et ma ei tule praegu mitte millegi peale – kas kellelgi on mõtteid? Kui te ise ei tea, mida teha, ehk läheb kellelgi teisel selle peale pirn põlema. Toetage teineteist julgemalt.“

Need on lihtsad, kuid olulised soovitused, mis ei sõltu vanusest ega kehti ainult võistlusel – neid läheb vaja igas meeskonnas.

Uus punkt, uus ülesanne – kahe minuti jooksul tuli ära tunda ja meelde jätta 40 eset ning need seejärel võimalikult täpselt kirja panna.

Olin jõudnud 14. punkti ehk võistluse alguspunkti. Ajaloolises, 99-aastases Metsanurme rehehoones tuli võistlejatel näidata oma oskusi nii elustamises kui ka AED-aparaadi kasutamises. Lisaks tuli osata vigastatud käe fikseerimist kolmnurkrätikuga.

Pärast kosutavat lõunat oli aeg tulemused kokku lüüa ja piduliku rivistusega võistlusele joon alla tõmmata. Tänati kõiki võistlejaid ja neid, kes võistluse läbiviimisesse panustasid. Seejärel kuulutati välja Kodutütarde esindajate omavahelise võistluse võitja, kelleks osutus Jüri Kodutütarde rühma esindaja Margit Veeborn.

Viimaks oli aeg välja kuulutada võistluse parimad. Trummipõrin… Esmakordselt toimunud esmaabivõistluse Pulss 2026 võitjad on:

III koht KT Lilleküla (Tallinna ringkond),

II koht Kahenimelised (Harju ringkond),

I koht Röövikud (Harju ringkond). 

Eriauhinna särava ja meeldejääva osalemise eest pälvis KT Lääne.

Palju õnne võitjatele! Ja palju õnne kõigile osalejatele – tegelikult olete te kõik võitnud. Võitnud juurde teadmisi, kogemusi, julgust ja enesekindlust. Aitäh korraldajatele suure töö eest!

Peakorraldaja Kersti Puusepp rõõmustas kordaläinud võistluse üle ning soovis eraldi tänada ka oma peamisi abilisi: "Aitäh, Ruth Pääsuke, Lana Toomvap ja Kairit Lille! Te olete alati valmis kaasa mõtlema ja tegutsema ning vahel ka kõige pöörasemate ideedega kaasa minema. Just koos saab ka kõige hullumeelsemad mõtted päriselt teoks teha!"

Võistluse ajal ja järel kogusin noorte võistlejate emotsioone ja mõtteid. Kõik, kellega mul õnnestus rääkida, olid võistlusega väga rahul. Öeldi, et see oli teistsugune, huvitav, mitmekülgne, tore ja väga hästi korraldatud. Erilist elevust pakkusid triaaž ja veest päästmise punkt.

Kiiduväärt on seegi, et mõned osalejad olid olnud Kodutütarde organisatsioonis vaid lühikest aega, kuid leidsid endas julguse võistlusel kaasa lüüa. Oma kogemuste kaudu õpitaksegi kõige kiiremini.

Isegi siis, kui pulss on kõrge ja oma teadmistes tekib kahtlus, on kõige olulisem julgus hädasolijale appi minna. Nendel kodutütardel seda julgust on.

Aitäh ja edu teile!