Bravo, mitte Beeta – meenutused sõdurioskuste baasväljaõppelt

Nagu enamiku BVÕ-de puhul, tuli ka seekord enne kohale minekut läbida teoreetiline õpe, teha enesekontrolliteste ja sooritada eksam ILIAS-e keskkonnas. Seitse loengut kaardilugemisest, seljakoti pakkimisest, relvaliikidest ja esmaabist andsid aimu eesootavast. Kaasa võetava varustuse nimekiri oli küll pikk, ent sisuliselt tavapärane loodusmatka jaoks. Päevakava jäi aga napisõnaliseks ega andnud täpset aimu raskusastmest. Seega saabumisel Eametsa oli hinges kerge värin ja ootusärevus paistis ilmselt kõrvaltvaatajalegi silma.

Õppepaik tervitas reede õhtul osalejaid leebelt ja koguni külalislahkelt – maitsva toiduga ning teadmisega, et nädalavahetus möödub Eametsas, mitte kusagil tsivilisatsioonist äralõigatud põlislaanes. Kõhud täis, juhtide ja kaasvõitlejate näod üle vaadatud, suundusime kuulama vanemveebel Andry Ringo ülevaadet ILIAS-e loengutest ning filmidest tuttavatest relvadest. Need avaldasid nii muljet kui ka raskust meie kleenukestele õlgadele, kuid ei pannud kedagi vankuma. Teooriale järgnes metalli- ja tavotilõhnaline tutvus AK4-nimelise insenerikunsti tippsaavutusega. Esialgu võimatuna näiv ülesanne – võtta relv lahti ja panna täpselt samades juppides tagasi kokku – osutus tegelikult legolaadseks väljakutseks. Kätekõverdusi ei pidanud karistusena tegema keegi. Kui päästikud plõksusid ja lukud plaksusid, jõudis kohale äike koos paduvihmaga. Nii mööduski laskmispraktika laussajus ja pimeduses, mida valgustas välkudemöll. Ebamaisele heli- ja valgusshow’le lisandusid emotsioonid esmakordsetest laskmisharjutustest.

Kui väljakutse jääda rahulikuks kontrollimatus keskkonnas oli ületatud, mindi varju siseruumidesse, kus poleeriti relvade õnarused ja vaadati üle pisimadki detailid. Lahkuti küll relvadest, ent mitte kaaslastest – sest ees ootas telkide püstitamine, mida üksi teha ei saanud.

Ka loodus jätkas oma rada ning telkide püstitamise ajaks tingimused ei paranenud. Osalejad said proovile panna nii jalatsite kui ka vaimu vastupidavuse, pimedas nägemise ja koostööoskused. Telgiosasid oli tunduvalt vähem kui relval, ning erinevalt relvast võis kokkupanemisel juppe ka üle jääda. Siiski kerkisid varjualused kiiresti. Jaoülemad teatasid, et öösel tuleb kõigil koos määratud lahingpaarilisega patrullida. Kell oli juba südaööst üle, kui esimesed paarid öhe suundusid. Õnneks kohtuti vaid naabertelkide patrullijatega, kellega vahetati kokkulepitud koodsõnu. Vahepeal vaibus vihm, õhk soojenes ja halastav suveöö andis võimaluse riideidki kuivatada.

Laupäev algas kargelt ja kohvilõhnaliselt. Hommikusöök maitses pärast külma ööd eriti hästi. Olmetingimused olid Eametsa laagris suurepärased võrreldes tavapärase olukorraga, kus voolavat vett ega siseruume poleks. Pärast põgusat rivisammu harjutamist siirduti loengusaali sidepidamise algtõdesid õppima. Iga osaleja sai praktikas proovida raadiosaatja korrasoleku kontrolli, jaamade otsimist ja suhtlust vajalike väljenditega. Veebel Margus Tepneri selged ja toetavad selgitused muutsid õppimise sujuvaks.

Lühike jalutuskäik üle tee Saugamõisa alale viis osalejad jaoülemate juhendamisel maastikul liikumise ja käemärkide maailma. Retk andis aimu eesootavatest katsumustest – mitmekesine maastik pakkus nii radu kui ka peidukohti. Pärast lõunasööki algas Maret Kaljulaidi loeng topograafiast. Uuriti erinevaid kaarte, meenutati kooli geograafiatunde ja avastati uusi kompassi funktsioone. Teooriale järgnes praktiline maastikumäng: koos paarilisega liiguti punktist punkti, igas punktis anti uued koordinaadid. Rada oli füüsiliselt leebe – ei jõeületusi ega tiheda võsa ragistamist, peamiselt siledad metsarajad. Eksimisi tuli nii paariti kui ka grupiga, kuid lõpp-punkti jõudsid kõik ning teadmisi kogunes kuhjaga.

Õhtul kohtuti parameedikutest kaitseliitlastega, kes näitasid, kuidas stabiliseerida lahinghaavu. Teema oli tõsine, kuid rahulolu tekitasid nii õigesti paigaldatud žgutid, fikseeritud laskehaavad kui ka sidumisharjutused, mis tegid meist muumilaadsed tegelased. Läbiviijad olid tõelised oma ala professionaalid – oskuslikud, konkreetsed ja kindlameelsed.

Öösel äratati meid üles teatega, et grupijuht Maret on kadunud. Missioon selge: tuli minna pimedusse, otsima võimalikku röövitud kaaslast. Öönägemisseade pakkus lummavat rohelisetoonilist vaadet, kus iga liikumine tundus tähendusrikas. Oksaprõksud ja tuuleiilid lisasid ärevust, kuni lõpuks leidsime kivihunniku tagant raskelt vigastatud kaaslase. Abistasime teda kiiresti ja edukalt, võimalikud vaenlased olid taandunud ning naasime rõõmsalt kodulaagrisse. Öö tundus korraga valgem ja uni tuli magus, isegi kõval küljealusel.

Pühapäeval valmistas igaüks hommikusöögi ise. Toidupakid avati, priimused süüdati ja varsti täitis õhku kaerahelbepudru ning kohvi aroom. Energiatase saavutati täielikult ja näomaalingud kamuflaaživärvidega lisasid sõdurimeeleolu. Oli aeg lõppfinišiks – sõdurimatkaks.

Igale lahingpaarile määrati oma stardiaeg. Kaaslaste vahel vahetati nippe koordinaatide arvutamiseks, meenutati õpitut ja valmistuti vaimselt. Meie, viimased stardijad, läksime rajale teadmistega tulvil ja ootusärevusega. Matkal tuli rakendada kogu eelnevalt õpitut. Punktid olid seekord mehitatud ning läbiviijad pakkusid vajadusel tuge. Ka olukord, kus läbiviija oli „raskelt haavatud”, sai kiiresti lahendatud – see kinnitas taas, et ühtselt toimiv grupp suudab kõigega toime tulla.

Tagasi vaadates tundub sõduri baasväljaõpe ehk BVÕ üks raskemaid mooduleid. Veeta nädalavahetus eemal lähedastest, magada jalatsid jalas õhukesel matil künklikul heinamaal pole just esimene valik, kui linnas toimub samal ajal rohkelt kultuuri- ja meelelahutusüritusi. Relvaosade nimed lähevad kiiresti meelest ja pulbitseva verejooksu peatamist ei soovi keegi kunagi päriselt kogeda. Kuid see kogemus – olla korraga nii iseseisev kui ka grupiliige – annab vaimse mõõtme, mida igapäevaelus harva kogeme. Kõva küljealune ununeb, marjabatooni maitse läheb meelest, kuid teadmine, et oled ebatavalistes oludes võimeline toimima nii indiviidina kui ka kaaslasi toetades, jääb enesekindlust kasvatama kauaks.