Esinaise kõne Naiskodukaitse 98. aastapäeval

Head külalised, armsad naiskodukaitsjad!

Naiskodukaitse organisatsioonikultuur on parajalt kihiline ja mitmetahuline ning piirkonniti ka veidi erinev, ent mõned märksõnad tunduvad mulle üsna universaalsed.

Kõigepealt, me teeme ära, kui on vaja. Lähikuudest meenub näiteks laulu- ja tantsupeol 50 tuhande inimese toitlustamine. Objektiivselt võttes muidugi üüratu ettevõtmine ja ega hästi ei kujuta ette, kes või kuidas peale meie seda üldse teeks. Aga samas, põhjalik ettevalmistustöö, kompromissitu töötahtega inimesed ja tulemuseks on rõõm eneseületusest ja tänutunne usaldatud vastutuse eest.

Me tahame teha igal juhul veidi rohkem ja veidi paremini kui varem. Kui paar aastat tagasi tehti esimesed arglikud katsetused suuremate õppuste korraldamiseks ja koostööpartnerite kaasamiseks, siis tänaseks on näiteks Miljon Miksi lihvitud juba vägagi korralikuks õppuseks ning õppusel Lõunasild realiseeriti mitmed seni saavutamata eesmärgid. Paari nädala pärast on läänes toimumas Orkaan, usun, et seegi õppus näitab naiskodukaitsjate head planeerimisoskust ning sisukust.

Me oleme kohuse- ja vastutustundlikud. Lisaks panusele sõjalisse riigikaitsesse oleme oma missiooniks võtnud, et iga Eesti inimene oleks kriisivalmis. Aasta jooksul jõuame üle Eesti läbiviidavate koolitustega umbes 30000 inimeseni. "Ole valmis!" laagrid organisatsiooni mittekuuluvatele naistele on populaarsed, tõstes osalejate individuaalset valmisolekut, ent lisandväärtusena aitavad kaasa üldisele kaitsetahte suurenemisele. Olen päris kindel, et iga laagris osalenud naine utsitab kodus meest ning nügib ka lapsi ja kolleege riigikaitseusku.

Ma julgen väita, et me oleme innovaatilised ja proaktiivsed. Viimasesse aastasse jäävad Digiliikuri sari, "Ole valmis!" mobiilirakenduse arendused, muuhulgas koostöös Õhuväega loodud õhuohust teavitamise liides. Me suudame lihtsate ja käepäraste lahendustega olla kiired ja täita nii mõnegi riikliku võimelünga.

Kindlasti on meile omane ressursisäästlikkus. Julgen väita, et aineliselt suudame igast eurost välja pigistada maksimaalsel hulgal riigikaitselist panust. Ent mitte ainult, lai vabatahtlike juhtide ja koolitajate võrgustik võimaldavad tagada nii ülesannete täitmise kui organisatsiooni arengu. Mõistan, et ühtaegu on see ka meie nõrkus. Need, kes saavad vähesega hakkama, jäävadki vähesega hakkama saama. Aga mis teha, teisiti ka ei oska.

Püüame väärtustada ka oma liikmete aega, olla ka seeläbi ressursisäästlikud ning leida parimaid ja innovaatilisi lahendusi väljaõppe läbiviimiseks. Igasse baasväljaõppemoodulisse ja erialakursusesse on integreeritud e-õppe osised. Igal aastal läbivad sajad naiskodukaitsjad kursuseid, mis toimuvad läbinisti e-õppena. Õppeprotsess on paindlik, instruktorite poolt toetatud ning tagab, et vabatahtlik saab õppida endale sobival ajal ning endale sobivas kohas ja tempos.

Mulle tundub, et päris mitmekordselt on ära tõestatud, et Naiskodukaitse organisatsioonikultuur on äge, inimesed on meil iseenesestki mõista arukad, töökad ja missioonitundelised. Aga nagu viidatud, eks me tahame ju ikka rohkem: minu suur soov eelseisvaks aastaks on, et tõepoolest igal naiskodukaitsjal on roll ja vajalik ettevalmistus võimalikuks kriisiks. Täna on erinevatel maakaitse ja sihtüksuste ametikohtadel kokku umbes 1600 naiskodukaitsjat. See tähendab, et meie hulgas on veel väga, väga palju selliseid naisi, kes oma kriisirolli pole leidnud või pole soovinud seda leida.

Oleme saanud ülesandeks luua ja sisustada maakaitse toetuse sihtüksuse. Funktsionaalsuselt üsna sarnane evakuatsioonirühmadele ning erialastelt oskustelt ülekantav meie erialagruppidest. Välitoitlustus, meditsiiniline toetus ning majutus- ja varustusgrupp on maakaitse toetuse seisukohast kahtlemata üliolulised kompetentsid ja samas ju täpselt need asjad, milleks naiskodukaitsjad on aastaid õppinud.

Ma soovin ka julgustada, et mitte ükski naiskodukaitsja ei peaks kõhklema, kas ametikoht sihtüksuses on talle ikka jõukohane või muude kohustuste kõrval võimalik. Ma ei väsi kordamast, sõja ajal ei ole rahuaegseid ametikohti ning kriis ei ole nii ehk naa puhkelaager. Vastupanuvõimelised oleme juhul, kui kasutame ära tõepoolest iga ressursikillukese. Tean paljusid naiskodukaitsjaid, kes ka vastutusrikka ametikoha ja suurpere emadena on oma võimalused läbi mõelnud ning täie teadmise juures valmis panustama. Täpselt niipalju, kui sel hetkel võimalik. Nii ma seda mõtlengi. Täiesti arusaadav, et  me ei saa ühiskonna kõiki liikmeid ka kriisis 24/7 riigikaitsesse lukku panna. Aga me saame olla paindlikud, me saame harjutada end mõttega, et midagi ma ju ikka saan teha ja kindlasti leidub ülesanne, mis on täpselt minu muude kohustuste kõrvalt võimalik. Tegelikult oleme seda igaühe panustamisvalmidust saanud ka mitmel korral testida, meenutagem naiskodukaitsjate erakordset reageerimisvalmidust nii COVIDi kui põgenikekriisi ajal.

Nõnda soovin ja loodan, et kõik need naiskodukaitsjad, kel veel pole oma kriisirolli, järgneva aasta jooksul selle leiaksid. Nõnda saame kindlasti tugevdada maakaitseüksusi ning loome ka maakaitse toetuse sihtüksusest ühe vägeva ja eeskujuliku eduloo. Nagu üks Kaitseliidu juhtidest ütles: „Anname naistele teha, saaks ometi kivi tagant lahti ja asja liikuma“. Ärme siis madalalt lenda!

Lõpetuseks tahan teha väikse tänukummarduse Jõgeva ringkonnale, et olete meid võõrustamas Naiskodukaitse 98. aastapäeval. Üks paljudest Naiskodukaitse väärtustest ja tugevustest on tõsisasi, et igas linnas ja igas maanurgas on oskused, on tahe, on tegutsemisrõõm, mis ühtviisi heal tasemel võivad realiseeruda mõneks suurõppuseks või hoopistükkis mõnusaks piduürituseks.

Head pidupäeva! Elagu Naiskodukaitse ja vaba Eesti!