Sõduriks ei sünnita

Õhtu lõpetuseks püstitasime Nõmme mändide alla telgid ja pärast sõdurieinet võtsime soovituse kuulda ning läksime magama, sest laupäevaöö pidavat põnev tulema.

Laupäeva varahommikul võtsime relvad vastu ja tegelesime relvaõppega. Meie seas oli nii kogenumaid kui ka esmakordselt relva hoidvaid naiskodukaitsjaid. Meie koolitaja oli kannatlik ja nii said meile jagatud AK4 relvad korduvalt kahekümneks osaks lahti monteeritud ja siis jälle tagasi kokku pandud. Lõpetuseks näidati meile ka tõsisemaid tegijaid ehk tankitõrjerelvi, mida soovijad said kõik ka oma käega katsuda ja õlale vinnata. Kuidas relva käes hoida, millisest asendist mis olukorras  lasta ja kuidas sihtida, saime samuti selgeks. Pauku me sel päeval siiski ei teinud.

Sõime lõunat katelokkidest (igaüks meist valmistas selle ise oma varude põhjal) ning siis saime kätte värvituubid: pidime ennast loodusega ühte sulavaks moondama. Tulemus oli põnev ja tuttavad näod muutusid tundmatuteks „rohelisteks mehikesteks“. Samuti suutsime osad kaassõdurid niimoodi põõsaste vahele peita, et teadlikult otsimata oleks nad päris märkamatuks jäänud.

Edasi saime teada ja proovida sõduri liikumisviise ja omavahelise sõnatu suhtlemise viise ehk kokkulepitud käemärke. Marssisime metsa all päris mitu ringi üksteist käemärkide abil juhendades.

Omavahelist raadioside pidamist õpetas side- ja staabigruppi kuuluv Helen Heinmaa ning praktilise ülesandena pidime looma side ja tegema sidekontrolli. Alguses läks ikka segamini küll, kas sa olid Alfa Bravo 1 või Mike Golf 3 ja mida mis järjekorras teisele öelda.

Õhtu lõpetuseks harjutasime, kuidas häire korral reageerida, kuidas korraldada patrullvalvet ja ringkaitset ning jäime põnevusega ootama, mis kellast öösel häiret antakse. Saapaid ja vormi ei julgenud keegi ööseks seljast võtta, seetõttu elasime sel ööl ehtsat sõdurielu. Väsimus oli siiski nii suur, et isegi tunniks pikali heitmine tõi une silmapilkselt. Ei seganud esimesel ööl häirinud vareste kraaksumine ega rongide viled ja mürin. Hommikul avastasime, et häiret siiski ei tulnud.

Pühapäeval  tegelesime maakaartide uurimise ja kompassi õppimisega. See oli kindlasti tarkus, mida võib vaja minna igaühel, mitte ainult sõduritel. Selle kursuse osas saime vastuse küsimusele, kuidas looduses ilma mõõtevahendita vahemaad määrata. Igaüks sai testida, mitu sammu mahub tema sajasse meetrisse ja kasuliku oskuse mõõta vahemaad paarissammudega: neid on lugeda oluliselt lihtsam kui ainult ühte sammu korraga. Väikese katsetuse sõdurirajal orienteerumisega tegime läbi õppuse territooriumil ning kogu koolituse lõpus saabus põnevaim osa: kahe grupina saime kätte kaardid ja kompassid ning liikusime territooriumilt välja Harku metsa, kus pidime järgmised neli tundi koordinaatide järgi erinevad punktid üles leidma ja eelnevatel päevadel õpitud ülesandeid lahendama. Kontrollpunktides pidime looma teise grupiga side, harjutama sõduri liikumisviise, ennast maskeerima ja relva lahti võtma ning kokku panema. Et tegemist oli imeilusa ilmaga pühapäevaga, mistõttu oli Harku terviserada sportijaid ja niisama-jalutajaid täis, jätsime kohalikele elanikele kindlasti kordumatu mulje. Saime palju tervitusi ning rõõmsaid ja üllatunud nägusid näha.

Kui rampväsinuna Plangu territooriumile tagasi jõudsime, väljusime tasapisi sõdurielust ja astusime tagasi tsiviilkodanike ellu. Kindlasti oli meie hulgas neid, kes õhinaga sõduriõppe järgmisi võimalusi pikisilmi ootama jäid kui ka neid, kellele see kogemus lihtsalt Naiskodukaitsega tutvumise üheks baaskoolituse osaks jäigi. Põnev ja äge nädalavahetus oli see aga kindlasti!